EL’i põhiseadusest ehk Lissaboni lepingu ratifitseerimisest
Andres on viimased paar päev tähelepanu juhtinud Euroopa Liidu põhiseaduse Lissaboni lepingu ratifitseerimisele Riigikogus. Täna tsiteeris ta Evelyn Seppa, keda tuleb seekord vähemalt aususe eest tunnustada. Evelyn’i tsitaat ise väärib aga eraldi välja toomist:
“Üks vaieldamatu mõju, mis oleks aus sellest tulenevalt ka välja öelda, on see, et Euroopa Liit, iseäranis selle efektiivsust suurendava leppe valguses, muudab põhjalikult liikmesriikide siseste võimutasandite senist tähendust. Sisuliselt muutub rahvusparlamendi roll sarnaseks sellele, mis oli kohalike omavalitsuste volikogudel enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist. Valitsused, kellel on otsehoob Euroopa Komisjoni ja nn Euroopa Ülemkotta, muutuvad oma funktsioonidelt aga üha sarnasemaks sellele, milline roll oli enne liitumist rahvusparlamentidel. Kes Vabariigi Valitsust aga üha vähem suunab ja kontrollib, kuigi see võib olla muudetav ka poliitilise kultuuri muutmisega. Seega siis ikkagi jõuliselt Euroopa ühendriikide suunas. On see hea või halb, on üheselt raske hinnata. Kuid on selge, et see on üks teine Eesti ja üks teine Euroopa Liit, kui Eesti avalikkus seda seni tajub ja teadvustab.”
Eile tundis Andres huvi selle vastu, et kas Riigikogu liikmed on Lissaboni lepingu ka läbi lugenud. Igor Gräzin näib olevat pigem harv erand kui reegel, kuid minu arvates on märksa parem küsimus, et isegi kui dokumente on läbi loetud, siis kas sellest on ka arusaadud?
Kui Lissaboni lepingu eelkäija oli enam-vähem lihtsureliku poolt jälgitav ja mõistetav, siis Lissaboni leping on teadlikult võimalikult keeruliseks kirjutatud ja teistele EU lepingute lausviitamisega tehtud mõistetamatuks. Mis dokument see selline on, mis koosneb viidetest kümnetele teistele dokumentidele, samas kui muudatused muudavad oluliselt teiste dokumentide sisu.
Soovitan kõigil ka Lissaboni lepinguga (PDF) tutvuda, seda pea 300 leheküljelist monstrumit vähemalt natukenegi lugeda.
Ega seal midagi imestada ei ole, sest selle käkerdise autorid on ise avalikult teatanud, et eesmärk oli võimalikult keeruline ja läbipaistmatu dokumente kirjutada, millest peale põhjaliku eurotaustaga inimese ei näri keegi läbi. Kahjuks on aga vaid mõni üksi valmis taolisesse dokumenti kriitilisemalt suhtuma.
Kuna kellelegi ei lähe sedavõrd keerulised dokumendid suurt midagi korda, siis lihtsalt usutakse eurofiilide juttu, et see on vajalik ja see teeb meil elu ainult paremaks. Loota siin mingit põhjalikumat analüüsi ajakirjanikelt on aga mõttetu, sest huvi puudub lisaks ajakirjanikele ka lugejatel.
Samas – kui mõni ajakirjanik viitsiks uurida, siis võiks meie rahvasaadikutelt küsida ka seda, et mis valdkondades on Riigikogu enda kompetentsi sisuliselt EL’i institutsioonidele loovutatud ja millistes valdkondades on eestlastel enam üldse õigus ühepoolselt enda parema äranägemise järgi toimetada
Kardan, et tulemus oleks suht masendav, sest nii mõnigi saadik üllatuks, kui saaks teada, milles kõiges tuleb viimane (ja üha sagedamini esimene) sõna Euroopast.
Muide, mul on tunne, et nii kuidas sisulised küsimused delegeeruvad (keegi nagu otseselt ei delegeeri vaid ühel hetkel lihtsalt on nii) Brüsselisse ei jää riigikogulastel enam suurt midagi muud teha kui diskuteerida enda palga, EL’i raha jagamise ja muude pseudoprobleemide üle.
Categorised as: ...
Minu põhimõtteline seisukoht on, et Euroopa Ühendriigid oleks üks paremaid võimalusi Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks.
Lissaboni kokkuleppe juures huvitab kõige rohkem aga võimalus sellest leppest väljuda, kui asi kiiva kisub. Kui on olemas mõistlik võimalus väljuda, siis pole probleemi -proovime ära!