Videomängud õpetavad, Hayek vasakult vaadatuna ja Wall Street’i naised
Prospects’is ilmus tavameedia traditsioonilistest hoiakutest mõnevõrra sallivam artikkel videomängudest, mis proovis fenomeni jälgida pigem mängijate kui kõrvaltvaatajate pilgu läbi. Ühtlasi üritab artikli autor tähelepanu pöörata ka mängimise positiivsetele külgedele:
How, then, does he explain his willingness to invest so much in something that has little value for his career? He disputes this claim. “In Warcraft I’ve developed confidence; a lack of fear about entering difficult situations; I’ve enhanced my presentation skills and debating. Then there are more subtle things: judging people’s intentions from conversations, learning to tell people what they want to hear. I am certainly more manipulative, more Machiavellian. I love being in charge of a group of people, leading them to succeed in a task.”
Artikli teeb esile tõstmise vääriliseks ka see, et videomängude rolli õppevahendina võetakse märksa tõsisemalt.
* * *
Hayek’ist on sadu kui mitte tuhandeid huvitavaid artikleid ilmunud, kuid vähesed neist tulevad inimestelt, kes määratlevad enda asukohaks poliitilise skaala selgelt vasaku poole. Igal juhul on Jesse Larner üks neist ja artikkel Who’s Afraid of Friedrich Hayek? on tema katsetus Hayek’i kohati müstilist populaarsust avada.
Tegu on pika, kuid tegelikult paljuski ka puuduliku artikliga. Larner peatub liiga pikalt Road To Serfdom’il, mis on küll Hayek’i kõige kuulsam ja poleemilisem teos, kuid mida lugedes peab kindlasti arvestama ka ajastust tuleneva konttekstiga. Akadeemiline konkreetsus, mida Larner näib otsivat, avaldub mitmetes teistes Hayek’i teostes, millesse artikli autor pole aga raatsinud eriti süveneda. Ma julgen väita, et umbes 3-5 Hayek’i poolt kirjutatud artiklil on pikemas perspektiivis olnud märksa olulisem mõju kui Road To Serfdom’il.
* * *
Toivo Ellakvere luges eelmise nädala lõpus Vabalogis ilmunud e-riigi teemalise postituste seeria läbi ja pani hulgaliselt mõtteid kirja, millest nii mõnigi väärib tõsisemat kaalumist. Pikem, kuid igati lugemist vääriv postitus.
* * *
Mai viimastel päevadel tuli välja Maailma Panga raport, mis proovis vastata küsimusele: kuidas arenguriikides tagada majanduskasvu. William Easterly, pikaajaline arenguabi kriitik (kuula ka podcasti), avaldas raportiga seoses arvamusloo Financial Times’is:
After two years of work by the commission of 21 world leaders and experts, an 11- member working group, 300 academic experts, 12 workshops, 13 consultations, and a budget of $4m, the experts’ answer to the question of how to attain high growth was roughly: we do not know, but trust experts to figure it out.
This conclusion is fleshed out with statements such as: “It is hard to know how the economy will respond to a policy, and the right answer in the present moment may not apply in the future.” Growth should be directed by markets, except when it should be directed by governments.
My students at New York University would have been happy to supply statements like these to the World Bank for a lot less than $4m.
Easterly võtab raportist olulisema kokku ja jõuab Vabalogi lugejatele kindlasti juba tuttavate järeldusteni.
* * *
Wall Street’il töötava eduka tippjuhi stereotüüp on üldjuhul keskealine valge mees, kuid võimekaid naisi võib finantsmeka ladvikust üha rohkem leida. Sellegipoolest on naised vähemuses ja vastamisi n.n. klaaslaega. Portfolio.com’is ilmus aprillis artikkel, mis üritas natuke seda olukorda valgustada. Tundub, et vähemalt osaliselt on põhjuseks eelnev ametikoht:
For all their accomplishments, a quick study of precedent suggests that the C.F.O. job has effectively been a glass ceiling for women in finance. Despite its vaunted status in the corporate hierarchy, C.F.O. is rarely a path to the C.E.O. suite for anyone. According to CFO magazine, the number of Fortune 500 companies with female C.F.O.’s last year was 38, or 7.6 percent, whereas in 1995, there were 10, or 2 percent. The pace of advancement can be described only as slow, but the C.F.O.’s office looks downright progressive compared with that of the C.E.O.
Artikkel väärib edasi lugemist ainuüksi sellepärast, et Wall Street’i naistippjuhtidest võib vaid vahel harva midagi kuulda. Kuidas nad sinna jõudsid ja mida nad selleks taluma pidid on küsimused, mis jäävad liiga tihti vastusteta.
* * *
Korra sai juba mainitud, kuid viimane HEI number on väljas (PDF) ja nagu eelmiselgi korral võib tagant poolt otsast leida minu kolumni. Numbri üldteemaks oli lisandväärtus ja ise kirjutasin kaubanduse rollist lisandväärtuse loomisel nagu ka sellest, et seda pole tootjakeskset mõtteviisi kultiveerides siiski põhjust alahinnata.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar