VABALOG

Lissaboni lepingust ja alternatiivide puudumisest

Nagu eelmises postituses kirjas, ei tasu kellelgi liiga tõsiselt võtta väiteid, et iirlaste “Ei” on Euroopa Liidu mingisuguse kriisini viinud. Marko Mihkelson kirjutab, et mingit “plaani B” pole, kuid ega see tegelikult päris tõele ei vasta. Nagu kirjutab Wolfgang Münchau Financial Times’is on täiesti loogiline “plaan B” juba olemas:

…contrary to widespread protestations, Europe’s leaders actually have a plan B. It is not a pretty plan. Just listen to what senior French and German politicians had to say over the weekend. Frank-Walter Steinmeier, the German foreign minister, suggested on Saturday that one way to implement the treaty was for Ireland to withdraw temporarily from the process of European integration.

Euroopa Liidu asjadest jätkuvalt ülihästi informeeritud Richard North käis aga sama stsenaariumi välja juba enne Iirimaa referendumit, kus täpsustas ka seda, miks seda “plaan B-na” ei käsitleta:

Whatever does transpire, the one certainty is that the “colleagues” will not allow a small country like Ireland, on the periphery of the Community, to derail the “project”. And they are nothing if not inventive in bending their own rules when it suits them. 

Thus, there may indeed not be a “plan B”. Expect plan A minus one.

See on loomulikult omamoodi huvitav, kuidas praegust olukorda tõlgendada ja millise lahendusega lõpuks välja tullakse. Probleem on selles, et praegu tahetakse mängureegleid mängu ajal muutma hakata. Kõigi EL’i liikmesriikide esindajad leppisid koos kokku Lissaboni lepingu sisus ja selleks, et sellel käkerdisel mingigi legitiimsus oleks, siis pidid kõik (mitte 26 või 25 vaid KÕIK) ka lepingu ratifitseerima. Nüüd selgus, et üks liige ei soovi Lissaboni lepingut ratifitseerida, kuid teised ei soovi sellest välja teha. Et kui äkki pistaks näpud kõrva ja ümiseks hästi valjult, siis kõik saab korda.

Lissaboni leping vääris tegelikult maha hääletamist juba ainuüksi sellepärast, kui tavainimese jaoks vaenulikult on kokku pandud see mitmesaja leheküljeline viidete ja paranduste kogum. Lissaboni lepingu eesmärgiks pole mitte läbipaistvuse suurendamine või selgus vaid hoopis keerulisus ja arusaamatus.

Ühtlasi on Lissaboni lepingu maha hääletamine hea löök vastu näppe eurokraatidele, kes enda üleolevas ülbuses on juba loonud mitmed institutsioonid (Human Rights Agency, European Defence Agency, Space Council), mille loomiseks annab õiguse alles kõigi liikmesriikide poolt ratifitseeritud Lissaboni leping.

Mitte, et keegi ennast Brüsselis sellest häirida laseks. Küll need inimesed varem või hiljem ikka sellega lepivad, mis neile ette söödetakse…kuni ühel hetkel enam ei lepi.

Marko Mihkelson küsib ka enda blogi kommenteerijatelt, et mis on alternatiiv? Ja tõsi ta on. Euroskeptikud on suutelised küll välja tooma Euroopa Liidu erinevate institutsioonide puudusi, regulatsioonide absurdsust ja eurokraatide üleolevust, kuid alternatiividest pole midagi kuulda. See on ka jätkuvalt põhjus nr.1, miks erinevatel valimistel euroskeptikuid kunagi edu ei saada. Millelegi pidevalt vastandudes pole veel midagi ära tehtud ja tehta ka tulevikus.

Olen ise samuti Euroopa Liidu suhtes kriitiline olnud ja olen seda kindlasti ka tulevikus, kuid samas olen korduvalt tunnistanud, et lõppude lõpuks ei jää Eestil muud üle kui Euroopa Liidu rongile hüpata. Eestlastel on sellest tõenäoliselt rohkem võita kui kaotada, kui Euroopa Liidust saab lõpuks üks suurriik, mis soovib enda territoriaalset ühtsust kaitsta. Samas ei tähenda see veel seda, et suurriigi loomise kavatsuste selgitamise asemel peaks inimestele pidevalt mingit puru silma ajama.

Kui Eesti võimalused on üpris piiratud ja alternatiivid on pigem teoreetilised, siis mõne suurema riigi puhul on võimalusi rohkem. Tõenäoliselt on kõige paremad võimalused ennast Euroopa Liidust lahti siduda brittidel, kes on geograafiliselt mõnevõrra eraldi ja kelle õigussüsteem erineb mõnevõrra kontinentaalsest, kuid enne peavad ka nemad lahendama “TINA” küsimuse:

Euroscepticism is dead. It is a movement without an achievable goal and, furthermore, the goal itself does not have any widespread popular support. Put the in/out question to a referendum and the near certainty is that the vote would favour staying in.

One of the reasons why the majority of people would most likely decide for the EU is the famous TINA – there is no alternative. Like it or not, the EU provides innumerable “services”, without which the UK would have difficulty functioning. Furthermore, outside the EU, it would have enormous difficulties rebuilding and establishing working relationships with the rest of the international community.

.  .  .

Returning to TINA, what few people even begin to realise is the depth and complexity of our entanglement with the EU. After 36 years of membership, imbibing fifty years-worth of integrationist measures, our administrative and legislative systems are so interwoven with the EU that to remove them would be equivalent to dealing with a metastatic cancer with a surgeons knife. In theory, it could be done – but it would almost certainly kill the patient.

Arvestades sellega, kui palju inimesi ja vaeva läheks vaja alternatiivi väljatöötamiseks tundub igasugune Eesti tulevik ilma Euroopa Liiduta utoopiline. Samas on eestlastel lähiminevikust võtta ühest “liidust” lahkumise kogemus ja iseseisva riigi üles ehitamine, mis brittidel puudub. Eraldi küsimus loomulikult, mis oleks Euroopa Liidust lahkumise hind ja kas eestlased on seda valmis maksma olukorras, kus Venemaa (järjekordselt) enda minevikku ümber kirjutab.

Tagged with: euroskeptik, Lissaboni leping, Mihkelson, Richard North

Categorised as: ...