VABALOG

Georgiast – mõned huvitavamad mõttekäigud

Helen Szamuely küsib Burges Group’i blogis Where is EU soft power?:

Also according to the BBC Russian Service, the Russian Ministry of Defence, has accused Ukraine in supporting Georgia in its ethnic cleansing of South Ossetia. At the moment, such accusations are to be taken very seriously.

One wonders whether this could have been avoided by a greater display of courage by certain West European countries, such as Germany, France, Spain and the Benelux, who made it clear at the last NATO Summit that they were prepared to act on Russian instructions if it meant “standing up to America” and, of course, ensuring no break in that energy supply.

Come to think of it, where is the soft power of the EU? This war is unfolding reasonably close, yet neither the EU nor its member states, whose leaders are, of course, on holiday or in Beijing, seem to have any ideas beyond wringing their hands and pleading with all sides to be good little children and play nicely with each other.

Valdimir Socor’i kirjutis valgustab aga mõnevõrra täpsemalt sõjalisele konfliktile eelnenud agitatsiooni Venemaa poolt. Kirjutise lõpust:

Resemblances with the Russian interventions in the early 1990s in Transnistria and Abkhazia are unmistakable. In that scenario, the Russian media create a hysterical, brink-of-war atmosphere, portraying the small country targeted for attack as a dangerous aggressor. Russian-armed proxy troops, already in place on the target country’s territory, attack localities and seats of authority. Cossacks and North Caucasus “volunteers” are sent in. Russian officials can claim that the attackers act on their own, outside Moscow’s control. Russian military intelligence coordinates the operation, while air and ground forces provide cover and would intervene directly if the target country defends itself. In the final stage of this scenario, Russian “peacekeepers” perpetuate the gains achieved on the ground. Throughout the crisis, most Western governments are confused and react irrelevantly by urging restraint on “both sides,” ultimately tolerating the Russian faits accomplis.

Võiks ju arvata, et taolistest mängudest nähakse läbi, kuid seda kas ei suudeta või – märksa tõenäolisemalt – lihtsalt ei soovita teha. Tõenäoliselt hakkavad sõnad nagu “nafta” ja “energia” lähipäevadel konfliktist kirjutatud artiklites olulisemat rolli mängima.

Andres kirjutab aga kohalikust poliitteatrist, millest võib esmapilgul mõnevõrra eksitav mulje jääda:

Esmapilgul võib tunduda, et Eesti on selles küsimuses päris aktiivne tegija. Aga kui nüüd veidi ringi vaadata, siis tuleb välja, et see mulje on üsna petlik.

Võtame meile lähedased riigid. Leedu ja Poola riigipead rääkisid Saakašviliga juba neljapäeval. Eile arutasid tekkinud olukorda omavahel Leedu, Läti, Poola, Soome, Rootsi ja Ukraina välisministrid, et kooskõlastada oma edasist tegevust. Kas märkasite, et sellest nimekirjast puudub Eesti?

Leedu välisminister lendas juba eile president Adamkuse korraldusel Georgiasse, et ennast kohapeal olukorraga kurssi viia ja informeerida seejärel seal toimuvast teisi Euroopa Liidu liikmesriike, et aidata kaasa vastava poliitika kujundamisele. Adamkus ise arutas aga Lõuna-Osseetias toimuvat eile Saakašvili ja Euroopa Liidu välispoliitika koordinaatori Javier Solanaga.

See on operatiivne reageerimine. Need on reaalsed initsiatiivid.

Eesti piirdub samal ajal vaid suhteliselt mõõdukate deklaratsioonidega, milles korratakse sisuliselt lihtsalt Euroopa Liidu eesistujariigi Prantsusmaa väljendatud seisukohtasid: väljendame sügavat muret; kutsume kõiki osapooli üles vaenutegevuse kohesele lõpetamisele ning läbirääkimiste jätkamisele, et leida kriisile rahumeelne lahendus, mis austaks Georgia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust jne.

On lihtsalt groteskne, kui selliste avalduste tegemist üritatakse kujutada mingi erilise julgustükina.

Kui eestlased niisama ja sisuliselt üksinda tõmblevad, siis ei registreeru see kellelgi. Küll aga võiks järjepidev ja süstemaatiline surve koostöös erinevate teiste (Ida-) Euroopa Liidu liikmetega anda märksa jõulisema sõnumi. Mitte et sakslased või prantslased sellest huvitatud oleks aga soomlased ja rootslased koos mõnede teistega ehk siiski.


Categorised as: ...


3 kommentaari

  1. Paul ütleb:

    Soomlastega on Gruusia osas eriti kurb lugu. Soomlased pole mingit kriitikat Venemaa vastu teinud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga