VABALOG

Finantskriisi narratiivi kahetsusväärne kujunemine

Mind hämmastab, et vaatamata USA finantskriisi mitmekülgsele keerulisusele, millest isegi majandusteadlastel on keeruline adekvaatset pilti saada, jagub näpuga näitajaid, teadjaid ja süüdistajaid igale poole. Puudulikule või pealiskaudsele arusaamale ehitatakse teravaid arvamuslugusid, mis teenivad pigem poliitilisi huvisid ja propageerivad mõnda konkreetset maailmvaadet, mis kirjatüki autorile sümpaatne. Nii mõnigi autor teeb kahjuks ettepanekuid, mille tagajärjed mingit kajastamist ei leia vaatamata sellele, et need oleks laiaulatuslikud ning majanduskasvu ja inimeste heaolu aastateks piiravad.

Ma olen nõus ühena esimestest tunnistama, et praegu toimuv on keeruliste omavaheliste seoste tulemus, millest ühelgi surelikul tõenäoliselt tervikliku pilti pole. Turumajandus tähendab lihtsustatult lugematute inimeste tegevuse omavahelisis pidevalt muutuvaid vastastikuseid seoseid, mis on mõjutatud nii matemaatilistest mudelitest kui ka nende samade inimeste emotsioonidest, subjektiivsetest tulevikuootustest.

Inimene, kes väidab teadvat, millest kõik alguse sai ja kuidas praegused probleemid oleks saanud ennetada, kui oleks tehtud ühte, teist või kolmandat, võlgneb enda lugejatele korraliku selgituse mitte portsu pooltõdesid ja eelarvamusi “süüdlastest”. 

Me kõik oleme pikaajalise evolutsioonilise protsessi tulem nagu kirjutab Jeremy Hsu Scientific American artiklis The Secrets of Storytelling: Why We Love a Good Yarn. Inimesed on aastatuhandete jooksul harjunud endale ja teistele jutustama lugusid, kus isegi kõige abstraktsemad ja elutumad jõud omandavad tähendused, mis vahetumalt mõistetavad, kuid sageli meelevaldsed ja lihtsustavad. Aga mis sellest? Taolised lood on emotsionaalselt kaasahaaravamad ja jäävad inimestele ka paremini meelde, mis on aga iga loo jutustaja tagasihoidlik soov. 

Kui emotsioonid domineerivad aga narratiivides, kus tegu on mitmekülgsete nähtuste omavahelise vastastikuse mõjuga, kus tehnilised abstraktsioonid ja lihtsustused saavad külge inimlikud omadused, siis võime ennast leida olukorrast, kus lihtsusega võluv narratiiv suunab tegudele, mille tagajärjed võivad praeguse olukorra oluliselt halvemaks teha – hägustada tegelike põhjuseid ja olla sarnaste probleemide mõistmisel ning ennetamisel tulevikus hoopis takistuseks.

Kuna USA finantskriisist on vaatamata olukorra pidevale arenemisele juurdumas narratiiv, et tegu on eelkõige dereguleerimise ja vabade turgude olemusest tingitud probleemiga, siis tundus üks lõik Hsu artiklist praegu eriti asjakohane:

 A classic 1944 study by Fritz Heider and Mary-Ann Simmel, then at Smith College, elegantly demonstrated this tendency. The psychologists showed people an animation of a pair of triangles and a circle moving around a square and asked the participants what was happening. The subjects described the scene as if the shapes had intentions and motivations—for example, “The circle is chasing the triangles.” Many studies since then have confirmed the human predilection to make characters and narratives out of whatever we see in the world around us.

Vaatamata mitmete arvajate kinnitustele ajaleheveergudel  vastupidisest ei aja ring kolmnurki ruudu sees taga – me lihtsalt olema harjunud aastatuhandete jooksul maailma niimoodi nägema ja teadmatusest tulenevaid tühimike meile sümpaatsete lugudega täitma.

Loodetavasti õnnestub selle nädala jooksul kokku panna ka praeguse finantskriisi tausta mõnevõrra avav postitus.

Tagged with: ajakirjandus, finantskriis, narratiiv, scientific american

Categorised as: ...