Võrreldes Jaapaniga läheb Eestil veel enam-vähem
Eile selgus lõpuks kui sandilt on jaapanlastel läinud. Alles see oli kui vaikselt loodeti majanduskasvu taastumist ja lõppu kadunud kümnendile ning nüüd siis selline põmakas, et vaata ja imesta:
Last week Kazuo Momma, head of the Bank of Japan’s research and statistics department, warned that Japan’s economy now faced an “unimaginable” contraction, and today we can begin to see just what the unimaginable might look like, since the preliminary data for fourth quarter GDP are now out. And what we find when we come to stare the unimaginable in the face is that Japan’s economy contracted by 3.3 per cent in the three months to December (compared with the previous quarter), effectively the country’s worst economic performance in 35 years.
On an annualised basis, gross domestic product declined at a rate of 12.7 per cent, a number which perhaps better than any other highlights the depth and severity of a slump that has surely now dispelled all those early hopes that the global economy might be able to shrug off the effects of the financial crisis just like that.
Eelnev tsitaat pärineb Edward Hugh’lt, kes pakub ka hulgaliselt graafikuid ja analüüsi ning peatub mõistagi ka tema lemmikteemal, milleks on jätkuvalt demograafia ja selle mõju majanduskasvule. Demograafilisi järeldusi jagub ka Saksamaale, mille rahvastiku keskmine vanus jääb alla ainult Jaapanile.
Isegi väikese majandusruumi probleemid tunduvad kohapealt vaadates suured, kuid meile piisab vaid mõnest suuremast õnnestunud projektist, et olukord hakkaks märksa roosilisemaks kujunema. Kui tegu on aga peaaegu 130 miljoni elanikuga, siis on ka probleemid suuremad ja ainult hea õnnega enam olukorda ei paranda.
Kahju, et see esimene kokku tõmbumise laine on alles algus ja 2009. aasta tõotab jaapanlastel tulla sedavõrd keeruline, et isegi kadunud kümnendi (nüüdseks juba kümnend ja pool!) närusemad aastad tunduvad headena. Igasugused mängud fiskaalpoliitikaga pole ennast Jaapanis õigustanud samas kui pangandussüsteem on jätkuvalt üks paindumatumaid, reformide põlglikumaid.
Siia lõppu peaks veel selgituseks panema, et miks ma arvan, et eestlastel veel enam-vähem läheb. Eks ikka sellepärast, et meil on viimaselt kümnelt aastalt ka korralik majanduskasv ette näidata jaapanlastel aga mitte. Tundub, et olukord läheb enne halvemaks kui paremaks.
Categorised as: ...
Selle Jaapani “kadunud kümnendi” kohta niipalju, ja jälle osaliselt vidie Hugh´le, et kui mõõta Jaapani majanduskasvu per head ja võrrelda seda näiteks Austraalia või USA-ga, siis on Jaapan kasvanud enam-vähem samas tempos, vahel isegi kiiremini. Põhjus selles, et Jaapanis rahvaarv pidevalt väheneb, samas kui USA-s ja Austraalias rahvaarv nii migratsiooni kui sündivuse tõttu kasvab suht kiirelt.
Näiteks The Economist on selles artiklis http://www.economist.com/finance/displaystory.cfm?story_id=10852462 teinud sellise võrdluse ühe ajaperioodi kohta.
See ei pruugi anda olulsit infot Jaapani hetkeolukorra kohta, aga võibolla tuleks natuke ümbermõelda kui “kadunud” see kümnend Jaapani jaoks ikka oli.
Jaapani majanduslanguse v’ordlus Eestiga ei ole korrektne. Jaapan on teadmisp’ohisel tootmisel p’ohinev riik. USA majanduslangusest tuleneva m’ojuga tuleb Jaapan m’one aastaga toime, nimelt on Jaapani tootjate turuosa veel v”aike suure rahvastikuga arenevates riikides (India, Pakistan, L’ouna-Ameerika, jne.). Kuigi Jaapani suured brandid on tuntud, on jaapanlaste viga v”aike turustamise oskus. 1 – V”alisturule minnes kaetakse k’oigepealt suured turud USA, Saksamaa, jne. Praegune USA langus on p’ohjuseks hakata otsima ja turuosa laiendama uutel turgudel. 2 – On suur hulk kodumaised tuntud brande, mida ei m”u”udagi v”alismaal, aga v’oiks.
Lisaks sellele ma ei hakka r”a”akima n”aiteks infrastruktuuri arengust, mida Eestis praktiliselt ei eksisteeri. Valguskaabliga koduinternet on Jaapanis standard, samuti 3G mobiiliside.
Jaapani Statistikaameti andmetel katab Jaapani p’ollumajandus 97% (vist oli) kodumaisest vajadusest. Huvitav mis see Eesti puhul olla v’oiks.
Demograafiliste muutustega toimetuleku plaanid on mulle endale ka p’onevad. “Uldiselt nad ei ole huvitatud immigrantidest, n”aiteks isegi vanurite hoolduseks koolitatakse Filipiinidel inimesi v”alja, et nad saaksid Jaapanis kindlaks m”a”aratud perioodiga t”o”otada ja siis tagasi Filipiinidele minna. M’one aasta eest peaminister Koizumi n’ounik v”aitis “uhes intervjuus, et Jaapani eesm”ark on kasvatada GDP-d inimese kohta kahaneva rahvastiku puhul.
Mikk: hea tähelepanek, kuid täpselt samuti on kasvanud ka laenukoormus (s.h. riigivõla teenindamise kohustus läbi maksude) per capita. Valitsussektoril pole pääsu maksude tõstmisest olukorras, kus ligi pooled riigikulutustest on võimalikud tänu laenamisele ja samas maksubaas väheneb. See tähendab lisaks kõrgematele maksudele ka vähem erandeid ja karmimat järelevalvet. Kuna laenu on aga võetud päris jõudsalt aegadel kui Jaapani elanikkond veel kasvas, siis on ka kauden laenude kohustuste hulk per capita kasvanud.
Eraldi probleem on suured tootmisettevõtted, kes kindlasti ei soovi ettevõtete maksustamises olulisis muutusi. Olukorras, kus marginaalid on niigi tagasihoidlikud võib see lõppeda lihtsalt tootmise kolimisega soodsama maksukoormusega riikides. Jah, kõik ei koli, kuid piisab mõnest üksikust kolijast, et see juba olulist mõju avaldaks. Ma ütleks, et kümnend on kadunud mitte niivõrd GDP tagasihoidliku kasvu tõttu kuivõrd fiskaalstiimuli jaoks võetud laenude tulemusetu kasutamise ja pangandussektori reformimatuse tõttu, mis teeb elu tulevikus märksa keerulisemaks.
Janika: ei näe probleemi korrektsusega kui jutt on eelkõige kahe riigi olukorra võrdlemisest nende enda varasema majanduskasvuga ja langusega praegu.
Kui jaapanlased pole siiani raatsinud suuremaid turge avastama minna, siis kuidas peaks see neil lähitulevikus õnnestuma? Ega hiinlased ja indialased paigal tammu vaid on samuti ettevõtlikud. Ei tasu unustada ka Koread ja Taiwani. Lisaks on suuremate Aasia riikide elanikkond suht vaene ja enamus seadmetest, mida jaapanlased toodavad, suunatud pigem vähem hinnatundlikule tarbijale. Ega kohalikud ei jää ootama jaapanlaste tulekut vaid üritavad võimalusel ise tarbija vajadusi rahuldada. Minul isiklikult erilist optimismi jaapanlaste peatse taastumises osas pole.
Minu igapäevane töö on erinevate infrastruktuuri projektidega Eestis tegelemine. Peamiselt teed, kuid ka raudteed ja lennujaamad. Eesti asustustiheduse juures (enam kui 10 korda väiksem) ei sa kulukamatest infrastruktuuri projektidest, mis ennast vähegi ka ära tasuks, eriti juttu olla. Isegi 4 rajaline maantee Tallinnast-Tartusse on juba pigem poliitiline kui majanduslik otsus. Telekommunikatsiooni infraga on sarnased lood – eeldab kõrget sissetulekut ja elanikkonna tihedust. Täiesti paindumatust ressurssist nagu raudtee ei ole mõtet isegi pikemalt rääkida. Kui majanduslanguse osas ei ole “korrektne” Eestit ja Jaapanit võrrelda, siis infrastruktuuri osas ei ole see korrektne ruudus. Valguskaabliga saab internetile ligi aga heal juhul 10% jaapanlastest, mis on ikka üpris kaugel “kodu interneti standardist”.
Mis jaapani põllumajandusse puutub, siis on see üks subsideeritumaid ja väliskonkurentsilt kaitstumaid maailmas, mille tagajärjel maksvad kohalikud nii viiendiku võrra rohkem toidukaupade eest. Kõrgema sissetulekuga inimesi see ehk eriti ei häiri, kuid kindlasti annab madalama sissetulekuga inimeste rahakotis tunda. Lisaks on põllumajandustoetustel kalduvus minna eelkõige suurtootjatele, kes on ka märksa rohkem valmis pestitsiide ja herbitsiide kasutama.
Mis puutub immigratsiooni, siis viidatud Edward Hugh postitusest tuleb välja, et suhtumine on muutumas nii ettevõtjate kui osade poliitikute seas.
Tänud, et leidsid aega kommenteerida.
Valguskaabliga interneti osakaal turust on “ule 60%, kui jaapani keelt ei oska siis piisab vaid alumise joonise sinise graafiku vaatamisest. Siin on sees ka muidugi k’oik tarbijad.
http://it.nikkei.co.jp/business/netjihyo/index.aspx?n=MMITs2000023062006
Kui blogi omanik nii kinni oma vaadetes on, ega siis ei kipu ka enam kommenteerima.
Sinu esialgses kommentaaris polnud juttu valguskaabliga interneti osakaalust jaapanis vaid sellest, et see on “kodu interneti standard”, mida ta terves riigis kohe kindlasti pole.
Valguskaabli infra ehitamine on üldjuhul kallim ja see on üks peamisi põhjuseid, miks taoliste võrkude ehitamist alustatakse tihedalt asustatud piirkondades, kus alternatiivseid variante on vähem (kasutajaid palju, kuid füüsilise infra jaoks ruumi vähe) ja lisaks on olemas hulgaliselt ettevõtteid, kes teenusest huvitatud.
Ma loodan, et sa ei solvu kui ma ei aksepteeri usaldusväärse allikana viidet, mis on keeles, mida ma ei mõista. Seal tabelis võib olla lairiba internetiühenduste arv või valguskaabliga internetiühenduste arv kõigi kasutajate (s.h. ettevõtted ja avalik sektor) hulgas või ainult ühe ettevõtte valguskaabliga interneti klientide hulk.
Samas ei ole mul keeruline väja tuua kust mina enda numbrid sain. OECD kogub informatsiooni interneti kasutajate kohta ühtse metoodika alusel, mis teeb ta võrreldavaks ka teiste riikidega ja on lisaks kõigele ka inglise keeles.
Igasuguse interneti kasutajaid Jaapanis – 94 miljonit (kõige suurem hulk, mis minul õnnestus leida)
http://www.internetworldstats.com/top20.htm
Lairiba interneti kasutajaid Jaapanis – 29,3 miljonit ehk 31% kõigist kasutajatest
http://www.oecd.org/dataoecd/22/15/39574806.xls
Valguskaabel interneti kasutajad Jaapanis %-na kõigist lairiba kasutajatest on 45% ehk 13,2% kõigist internetikasutajatest.
http://www.oecd.org/dataoecd/21/58/39574845.xls
See 13,2% on aga KÕIK valguskaabliga interneti kasutajad mitte ainult kodukasutajad. Ma ei näe alust väitele, et valguskaabliga koduinternet on standard.
Mõistagi olen ma kinni enda vaadetes kui nad rajanevad rahvusvahelise organisatsiooni statistikale ja kui see on takistuseks kommenteerimisele, siis ei jää üle muud kui soovida kõike paremat ja edu edasistes ettevõttmistes.