Mingi ringloogikaga immigratsiooni vastu
Lugesin hiljutise Praxise mõttehommiku kokkuvõtvat postitust Rahvastikuaugu mõjud ja valitsejate lahendused. Tundub, et sõna said rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit, kes peatus Eesti rahvastiku koosseisul järgneva 25 aasta jooksul (pdf) ja Andres Võrk, kes peatus sotsiaalkaitse rahastamisel (pdf).
Midagi üllatavat kumbki ettekanne ei sisaldanud, kuid mõtlemapanevad on nad siiski.
Nagu paljude teiste ettevõtjate puhul jääb ka minu jaoks skeptilisus igasuguste prognooside osas, mis ulatuvad aastakümneid tulevikku, iseenesest mõistetavaks. Demograafilised projektsioonid tundusid pigem optimistlikud kui realistlikud vaatamata sellele, et töötavate ja ülalpeetavate suhe järgnevate aastakümnete jooksul väheneb ka nendes projektsioonides tasemele, kus sarnaselt tänasele jätkata ei saa. Ootused pensionitele ja tervishoiuteenustele ainult kasvavad ja koos ootustega kasvab ka nende rahuldamiseks vajaliku raha hulk ehk ebasoodsaid demograafilisi arenguid võimendab rahaliste vahendite piiratus.
Ene-Margit Tiit näeb lahendusena erinevatele “probleemidele” (eelkõige) rahalisi toetusi, mis minu jaoks kahjuks erilist sümpaatiat ei kätke juba ainuüksi enda olemuse tõttu. Kuid on ka mõnevõrra praktilisemaid põhjusi. Nimelt tähendab igasugune toetamine ja rahastamine enne selle raha kuskilt leidmist. Elu näitab, et see “kuskil” kipub ikkagi olema maksumaksja tasku, mis aga ei veni lõpmatuseni üheski riigis. Isegi Jaapanis, muidu kuulekas ühiskonnas, on noortele majanduskeskkonna pidevast muutumisest tulenev määramatus selgeks teinud, et võimalused sarnasteks pensioniteks ja hüvedeks nagu vanemal põlvkonnal, on järjest ebatõenäolisemad. Mõni ime siis, et järjest rohkem neist on parimal juhul loobumas traditsioonilisemast tööst ja halvimal juhul lihtsalt lõpetanud maksude maksmise.
Minu jaoks jääb mõnevõrra võõraks ka rahvastikuteadlaste mõttelaad, kus rahvastiku struktuurist tulenevate probleemide lahendused näivad kõik olevat suunatud teatud põlisrahvusest seltskonna omavahelisele paljunemisele ja koos elamisele. Mingid immigrandid on veel ka, kuid nendega võib juhtuda, et kui neid peaks juurde tulema, siis paneme “oma lastele/lastelastele kohustuse maksta pensionit nendele sisserännanutele.” Ma ei jaga arvamust, et immigratsiooni Eestisse peaks takistama mingite tillukeste kvootide ja kohatute koefitsentidega, mille alusel võõrtöölistele kõrgema palga maksmist nõutakse ja siia tulemist piiratakse. Kõik selle nimel, et tulevasi põlvkondi säästa kohustusest maksta teisele, sugugi mitte vähem väärtuslikule inimesele, pensioni, mis on siin töötamisega välja teenitud.
Kui peamiseks takistuseks vabamale emigreerumisele Eestisse on pensionisüsteem või tervishoiu rahastamine, siis äkki oleks põhjust tõsiselt kaaluda nende institutsioonide kujundamist rohkem tulevikuvajadusi arvestavaks. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et Eesti on üks nendest riikidest, kus oluliselt vabamast immigratsioonist võiks võita enamus neist, kes siin juba elavad kui need, kes siia tulevad. Eestlane võiks olla ikkagi natuke laiem ja paindlikum termin, vähemalt minu nägemuses.
Kuriooseks jääb ka rahvastikuteadlase ettekandest kumav sõnum nagu lihttööd välismaal tegevad eestlased poleks tahtnud sarnast tööd Eestis teha ja tegelikult piisaks nende tagasi kutsumisest. Ma julgen väita, et lihttööd tehakse Eesti asemel välismaal eelkõige tasu tõttu, mis on sageli kordades kõrgem sellest, mida Eestis oleks võimalik sarnast tööd tehes teenida. Kuidas on aga sotsiaalsed stiimulid nagu õppimise võimalused või tugi ettevõtlusega alustamiseks, mis mõlemad vajavad rahastamist, kuidagi vähem materiaalsed, jäävad pigem mõttehommikul osalejate kui ettekande pauerpointi sirviva huvilise teada.
Vast kõige kummalisem tundus soovitus taasväärtustada maatööd ehk põllumajandusega tegelemist. Tegemist on Eestis suht perspektiivitu valdkonnaga juba ainuüksi meie kliima tõttu, kuid lisaks tuleb veel arvestada ulatuslike põllumajandustoetustega, mis selle valdkonnas toimetamise üldse vähegi tasuvaks teeb. Põllumajandus ei ole kohe kindlasti valdkond, kuhu eestlastel oleks mõtet kollektiivselt panustada (veel vähem toetada) eriti kui soovitakse rahastada sotsiaalkulutusi järjest kasvavas tempos.
Eestis kasvatatud maasikad on kahtlemata maitsvamad kui Poolas kasvatatud maasikad, kuid maasikate kasvatamisega läheb tervishoiukulutuste ja pensionisüsteemi rahastamine tulevikus ainult keerulisemaks.
Categorised as: ...
Olen ettevõtja, kuid võõrtööjõu suhtes väga ettevaatlik. Ei tahaks selliseid jamasid nagu Prantsusmaal või ka lähemal, Rootsis.
Tuleviku suhtes tundub perspektiivikas suund personaalne pensioni- ja sotsiaalkindlustus ning kindlustuspõhine haigekassa. See tähendab, et nii palju, kui oled maksnud, nii palju võid vajadusel ka tagasi saada.
Lootus, et keegi hiinlane või mis veel hullem -mõni islamist tuleb ja hakkab mulle pensioni teenima on väääga kahtlane! Pigem siis keegi Venemaa kodanik, kuid neid on siin isegi palju. Jääbki võimalus, et ise paljuneda ja oma vanematele pensioniraha teenida või siis personaalsed lahendused.
Millised oleksid personaalse pensionisüsteemi miinused ühiskonnale?
Indiviidile oleks selge see, et kui ei kogu, siis tulevikus elab viletsalt.
Ma kaldun arvama, et immigratsiooni mõnevõrra vastutulelikum suhtumine on lihtsam/vähema vastuseisuga kui personaalsem lähenemine pensionite või tervisekindlustuse osas. Vanemaid inimesi on järjest rohkem ja noortele selgitada, et hoolitsega vanemate ja enda eest, sest teie eest pole kedagi hoolitsemas, on keerulisem kui võõrtööjõu ja immigratsiooni ulatuslikum lubamine.
Mis puudutab personaalse pensionisüsteemi miinuseid, siis detailid osutuvad määravaks. Ilmselt oleks valmis enamus meist – sealhulgas ka liberaalsema maailmavaatega inimestest – panustama süsteemi, kus leiavad abi kõige väetimad ja õnnetuma saatusega inimesed. Kas taoline süsteem võiks ka vabatahlikkusel põhineda on eraldi huvitav küsimus, mis väärib mõningast mentaliteedimuutust. Eelnevat on lihtsam loomulikult kirjutada kui ellu viia.