Väljakutsed ortodoksele makrokäsitlusele blogosfäärist
Eelmise aasta viimases Economist’is ilmus pikem artikkel peavoolu makro käsitlusega konkureerivatest teooriatest artiklis Marginal revolutionaries, mis on laiemat kõlapinda leidnud või leidmas eelkõige interneti vahendusel. Artikkel ise peatub kolmel kõige tõsisemalt võetaval suunal, millest iga üks on artikli alguses lühidalt lahti seletatud:
Neo-chartalism, sometimes called “Modern Monetary Theory”, believes that because paper currency is a creature of the state, governments enjoy more financial freedom than they recognise. The fiscal authorities are free to spend whatever is required to revive their economies and restore employment. They can spend without first collecting taxes; they can borrow without fear of default. Budget-makers need not cower before the bond-market vigilantes. In fact, they need not bother with bond markets at all.
The neo-chartalists are not the only people telling governments mired in the aftermath of the global financial crisis that they could make things better if they would shed old inhibitions. “Market monetarists” favour more audacity in the monetary realm. Tight money caused America’s Great Recession, they argue, and easy money can end it. They do not think the federal government can or should rescue the economy, because they believe the Federal Reserve can.
The “Austrian” school of economics, which traces its roots to 19th-century Vienna, is more sternly pre-Freudian: more inhibition, not less, is its prescription. Its adherents believe that part of the economy’s suffering is necessary, an inevitable consequence of past excesses. They do not think the Federal Reserve can rescue the economy. They seek instead to rescue the economy from the Fed.
Kõik kolm lähenemist on ka märksa üksikasjalikumalt lahti seletatud koos puuduste ja tugevustega, mis võimaldavad igal lugejal ise otsustada, kui tõsiselt ühte või teist lähenemist võtta.
Mind tegelikult üllatas, et Scott Sumner’i poolt propageeritud nominaalse SKT taseme hoidmine läbi rahanduspoliitiliste meetmete, on artikli autori hinnangul piisavalt erinev eristatav ortodoksest makrost, et eraldi esile tõsta. Sumner ise on korduvalt rõhutanud, et tema poolt propageeritav poliitika on traditsioonilise ja laialt aktsepteeritud monetarismi loogiline makroõpikutest tulenev järeldus. Üks põhjuseid, miks ta enda blogi The Money Illusion üldse lõi, oli veendumus, et aastakümnetega õpikutesse jõudnud teadmistekogumit ja sealt tulenevat lähenemist lihtsalt ignoreeriti märksa vanemate ja vaesemate teoreetiliste raamistike kasuks.
Arvestades seda, et Sumner’i ettepanek ei ole vastuolus ka mitmete austria koolkonnale sümpaatsete majandusteadlaste vaadetega (Lawrence White nooremast põlvkonnast, Hayek ja Robbins vanemast), siis jääb üle ainult loota, et Sumner’i väsimatu turumonetarismi eeliste selgitamine ja propageerimine leiavad järjest rohkem tähelepanu ka Euroopa Keskpanga poliitikat kujundavate majandusteadlaste seas.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar