VABALOG

Priidu Pärna uitmõtted era- ja avaliku huvi kaalumisest

Priidu Pärna arvab Päevalehes sundvõõrandamisest EKA uue hoonega seoses, kuid mulle tundub, et natuke liiga kitsalt – üht-teist olulist jätab mainimata ja nii mõndagi esitab kahetsusväärselt kallutatult tegelikke põhjuseid või olulisi üksikasju arvestamata. Igal inimesel on õigus enda arvamusele, kuid vahel vajab see arvamus kõrvale natuke teistsugust ja ehk mõnevõrra erapooletumat perspektiiv.

Ikka ja jälle pakuvad lugemisrõõmu just need artiklid, kus sisulisi argumente on keeruline välja tuua (peamiselt nende puudumise tõttu) ja autor on sunnitud komplekteerima üldisemat ja emotsionaalsemat narratiivi, mida esitleb paratamatu ja iseenesest mõistetavana, taandades sealt nüansse, mis praegust olukorda ja sinna jõudmist selgemalt mõista võimaldavad.

Küsimus ei ole ainult selles, et keegi tahab midagi spetsiifilist ja keegi teine seda ei soovi vaid ka üldistes mängureeglites ja põhimõtetes, millele tuleb toetuda ka tulevikus sarnaste juhtumite lahendamisel.

Küsimus ei ole ju selles, et EKA ei võiks enda kesklinna krundile uut õppehoonete püstitada vaid selles, et esialgseid kokkuleppeid on rikutud ja mängureeglitest (detailplaneeringust) pole kinni peetud. Ühel hetkel loobuti teiste mängijatega arvestamast ja leiti – ekslikult – , et osadele mängijatele mängureeglid ei kehti. See on peamine põhjus, miks EKA uus hoone juba praegu ei kerki ja kogu protsess on juriidilistesse nüanssidesse takerdunud.

Mõnede anonüümsete inimeste heietused kuskil kommentaarides sellest, et tänapäevane kunst on neile arusaamatu ja seda võiks harrastada kuskil äärelinnas on lihtsalt anonüümne jutt, mida Priidu ei peaks südamesse võtma ega hooletult ning seosetult enda juttu sisse pookima.

Osa Priidu poolt kirjutatut ei ühti aga sugugi minu arusaamaga olukorrast ja väärib rohkem tähelepanu, sest tegu on ikkagi olulise ja tõenäoliselt pretsedente loova küsimusega:

Sundvõõrandamise eeldus on avaliku huvi ning detailplaneeringu olemasolu ja omanikuga läbirääkimiste nurjumine. Kui need eeldused on täitunud, siis ei tohiks enam otsustamisega venitada ja erahuvi peab taanduma.

Avalik huvi on õigusriigis märksa rohkem seotud üldiste menetlusreeglite ja nende tõlgendamisega kui üksikute hoonete saatusega, mis puudutavad enda ainulaadsuses üksikuid samas kui menetlusreegid puudutavad kõiki ühiskonna liikmeid. Sundvõõrandamisest ei ole alust rääkida olukorras, kus hoone, mida soovitakse rajada, ei vasta kooskõlastatud detailplaneeringule. Loodetavasti pole ma ainus, kellele tundub totakas olukord, kus sundvõõrandad soovitakse sellepärast, et sundvõõrandaja pole ise detailplaneeringut pidanud piisavalt tõsiselt võetavaks, et sellest enda tegevuses lähtuda – soovib toetuda ühtedele seadustele enda tegevuses samas teisi ignoreerides.

Linn on korraldanud avaliku planeerimismenetluse, mille alusel kohalik kogukond on pidanud võimalikuks just sellise akadeemia rajamist, milleks praegu ehitusluba taotletakse.

Ei, see ei ole nii. See väide on vale. Hoone, mida EKA soovib rajada ei vasta detailplaneeringu tingimustele, sest vastasel juhul täna juba ehitataks ning Ester Palmilt ei oleks luba vaja küsida. Ehitusluba soovitakse hoonele, mis ei vasta detailplaneeringule –  see ongi täna probleemi tuumaks.

Sundvõõrandamise seaduse § 3 sätestab üheselt, et sundvõõrandamine on võimalik avalike õppeasutuste rajamiseks. Kunstiakadeemia on ülikooliseaduse alusel avalik-õiguslik isik ning selle tegutsemine avalikes huvides ei vaja tõestamist. Kodaniku silmis on avalik huvi seegi, et linnasüdame vähene ruum oleks väärtustatud arhitektuuriliselt kaunite ja avalike hoonetega, millest õhkub linnalikku rütmi, tihedust ja väärikust ning mitte kilekotikaubandust.

Mulle jääb täiesti mõistmatuks, miks Priidu on jätnud tähelepanuta kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lõike 3: “Kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud.” Olemasolev detailplaneering võimaldab ehitada EKA’l uue hoone, millest tulenevalt tegelikult sundvõõrandamist laual ei ole.

Eraldi huvitav küsimus on aga see, kui avalik on kõrgkooli ruum  võrreldes näiteks kaubanduskeskusega ja milline see “avalik huvi” ikkagi tegelikult on või milles väljendub? Taoline abstraktne ja antud kontekstis tegelikult sisustamata termin ainult hägustab probleemi, sest “avaliku huvi” on põhjust märksa rohkem sisustada kaubanduskeskustega kui poolkinniste kõrgkoolidega. Läbi enda arusaamade ja veendumuste “avaliku huvi” mõiste sisustamine ei too kohe kuidagi olukord selgust ja võib lõppeda soovimatute tagajärgedega, mida oleks mõningase alandlikkuse ning ettevaatlikkusega saanud ennetada.

Sundvõõrandamist on seni seostatud vaid teedeehitusega. Eraomandi kallale minek bemmi- ja rekka-meeste paremate liiklusolude nimel on ju vaieldamatu avalik huvi. Nii on valitsus mais 2011 otsustanud sundvõõrandada Saku vallas neli hektarit maad Tallinna–Ikla maantee väljaehitamiseks.

Teedeehituses on täna peamine rõhuasetus liiklusohutuse suurendamisel ja see on ka peamine põhjus, miks eraomandit sundvõõrandatakse. Eesmärk ei ole mitte “bemmi – ja rekkameeste mugavam elu” vaid inimelude hoidmine ja säästmine. Kui kaalul on inimelud, siis on tõesti põhjust sundvõõrandamisest tõsiselt rääkida, kuid EKA uue hoone puhul inimelud ju ometigi ohus ei ole. Teedeehituses ei ole küsimus mugavuses nagu EKA suurema hoone puhul vaid inimeludes ja sellest võiks doktorikraadiga inimene ikkagi aru saada või vähemalt seda endale teadvustada.

Terve kunstiakadeemia naaberkinnistu sundvõõrandamine ei oleks kohane abinõu, kuid kuna maja ei ole tsiviilkäibes korteritena, ei ole võimalik ka üksnes varju jäävate korterite sundvõõrandamine. Sundvõõrandamise seadus näeb selleks puhuks ette ka sundvalduse (talumiskohustuse) seadmise, mis seisneb hüvitise eest omaniku absoluutsete õiguste kitsendamises. Septembris 2011 on valitsus seadnud sundvalduse Maardu linnas Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimiseks ja viadukti ehitamiseks.

Sundvaldusega on selline kentsakas lugu, et see on vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 6 lõikele 2 mõeldud eelkõige tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks ja mulle tundub, et sundvalduse seadmisest ei tuleks Ester Palmi omandi puhul juba ainuüksi sellepärast midagi välja. Priidu poolt viidatud sundvalduse seadmise näide ei ole tegelikult seotud Tallinn-Narva maantee rekonstrueerimisega vaid Kroodi liiklussõlme ehitusega, mis Tallinn-Narva maanteel ei asu. Tegu enam kui 200 meetrise raudteeviaduktiga, rajatisega, mille ehitamise peamine eesmärk on liiklusohutuse suurendamine läbi maantee ja raudteede ristumise viimise erinevatele tasanditele, mis võimaldab kaotada olemas olevad samatasandilised raudteeülesõidud. Viadukti keskmine osa ületab eraomandis olevat kinnistut, kuid viadukti pikkuse tõttu on sinna vaja püstitada 4 tugisammast, millest tuleneb ka vajadus sundvalduse seadmise järgi. Kui keeruline on sundvalduse seadmise protsess võib iga üks ise lugeda: Harju maakonnas Maardu linnas asuvale Rööpa IV kinnisasja osale sundvalduse seadmine. Kusjuures tänaseks pole see protsess veel sugugi lõppenud.

Enda arvamusloo lõpus jõuab Priidu teemani, millest olen varasemalt pikalt ja põhjalikult kirjutanud – endise “Turisti” nimelise valuutapoe kaasus. Priidu kirjutab:

Eelmise aasta sügisesse jääb veel teinegi oluline era- ja avaliku huvi kaalumine. Tallinna halduskohus tühistas kultuuriministri käskkirja, millega võeti arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla Tartu maanteel asuv kunagine valuutapood Turist. Kuus aastat kestnud diskussioon teemal, kas eraomandis olev Nõukogude modernismi suurepärane näide vajab tulevastele põlvedele säilitamist või kõlbab pilvelõhkujaks „edasiarendamiseks”, sai valusa tagasilöögi.

Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et kohus ei tühistanud ministri otsust sellepärast, nagu ei peaks kohus lähiajaloo säilitamist avalikuks huviks. Kohtuniku seisukoht rajanes asjaolul, et ministeerium ei ole oma otsust piisavalt motiveerinud ega teostanud vajalikus ulatuses kaalutlusõigust, et kohtulik kontroll otsuse sisu üle üldse võimalik oleks. Kahekümnendal iseolemise aastal peame möönma, et valitsusasutus ei tunne haldusmenetluse seaduse ja kohtupraktika elementaarseid nõudmisi. Seega kutsun tarka kultuuriministrit üles tegema uus ja motiveeritum kaalutlusotsus vältimaks eelmise sajandi arhitektuurimaastikule valgete laikude tekkimist. Olgem sama ettenägelikud ja vastutustundlikud kui Nõukogude linnaplaneerijad, kes säilitasid meile vanalinna.

Kohtuniku otsus rajanes asjaolul, et minister polnud enda otsust üldse motiveerinud ja erahuvisid polnud kogu menetluse vältel üldse arvestatud. Priidu jutu peale võiks iga üks ise tutvuda Tallinna Halduskohtu otsusega (pdf), mis on kohati üllatavaltki otsekohene. Toon välja vaid mõned olulisemad väljavõtted (“kaebaja” on Tartu mnt 17 omanik, “vastustaja” on kultuuriministeerium”):

Kaebaja huve ei ole kirjavahetuses aga sootuks analüüsitud, ehkki kaebaja on oma kirjades läbivalt avaldanud, et soovib hoonet oluliselt ümber ehitada. Rõhutatud on vaid hoone kultuuriväärtust, samuti selgitatakse, et ka nõukogude ajal valminud arhitektuuriteosed vajavad säilitamist. Mainitud kirjavahetuses puuduvad argumendid, miks hoone mälestiseks tunnistamisega seotud piirangud on proportsioonis hoone arhitektuuriajaloolise väärtusega.

. . .

Kohtu jaoks on eksperdiarvamus üks võimalikest tõenditest, mida kohus kohtuasja lahendamisel hindab koos teiste asjas esitatud tõenditega. Kohus ei ole seotud eksperdiarvamuses toodud seisukohtadega. Ka poolel on võimalik eksperdiarvamusele vastu vaielda. Ka omapoolset eksperdiarvamust esitamata on võimalik tuua välja vaidlusaluse eksperdiarvamuse haavatavad kohad: vasturääkivused või ebapiisavus.

. . .

Rõhutamist väärib, et ka üheski kaebajale saadetud kirjas ei ole toodud välja kaalutlusi, miks hoone mälestiseks tunnistamine selle säilitamise eesmärgil kaalub üles kaebuse esitaja huvi püstitada sinna kõrghoone, mis iseensest teemaplaneeringut arvestades ei tohiks olla takistatud (eeldusel, et kaebaja läbib planeerimismenetluse). Tõsi, kaebajal puudus detailplaneering ja ehitusluba, kuid haldusorganil puuduks igasugune põhjus väita, et kaebaja neid saama ei peaks. Lähtudes kõrghoonete teemaplaneeringust on linnaplaneerimislikud kaalutlused kui avalik huvi kooskõlas kaebuse esitaja huviga kõrghoone püstitamiseks.

. . .

Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid, et rikutud on tema õiguspärast ootust, siis tuleb nõustuda sellega, et haldusvõim ei ole käitunud järjepidevalt, andes kaebuse esitajale kohati mõista, et hoone ümberehitamisel ei ole takistusi, ning tõstatades vahepeal hoone kaitse alla võtmise küsimuse. Iseenesest on õige vastustaja väide, et väärtushinnangud on ajas muutuvad ja seetõttu võib hoone kultuuriväärtus ilmneda aja möödudes. Vastustaja põhjendas, et 1990-tel aastatel ei peetud nõukogudeaegseid ehitisi kultuuriväärtuslikeks, kuid 2000-tel aastatel on see suhtumine muutunud. Asjakohane ei ole aga vastustaja väide, et kultuuriminister ega ükski teine ametkond ei andnud õiguslikult siduvat haldusakti, millest oleks võinud järeldada, et hoonet kaitse alla kunagi ei võeta. Ühelegi kinnisasja omanikule ei ole iseenesest sellist kinnitust vaja.

. . .

Kohus nõustub hoopis kaebajaga selles, et kui riik leiab, et avalik huvi hoone kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii suur, et see õigustab hoone mälestiseks tunnistamise teel kinnistu omanikule selliste piirangute seadmist, mis teeb omanikule võimatuks kasutada omandit nii, nagu ta soovib, peaks riik Tartu mnt 17 hoone kaebajalt kohase hüvitise eest omandama. Kaebaja sellekohastele korduvatele ettepanekutele vastustaja vastanud ei ole.

. . .

Vaidlusaluse muinsuskaitsemenetluse põhilise probleemina näeb kohus seda, et vastustaja ja tema haldusalas olevad ametkonnad on lähtunud ühekülgselt vaid huvist säilitada kultuuriväärtusi, jättes aga üldse kõrvale asjaolu, et need hooned, mida mälestiseks tunnistada soovitakse, on kellegi eraomand.

Kaasus lahendati ühe istungiga ja läks kultuuriministeeriumile maksma üle 4000 euro. Kahju on sellest, et juba enne protsessi algust oli selge, et kohtus ei lõppe kaasuses arutelu muud moodi kui kultuuriministeeriumi kaotusega.

Vastupidiselt Priidule loodan mina, et kultuuriministeerium ei hakka kolmandat korda Tartu mnt 17 asuvat hoonet kultuurimälestiseks kuulutama, eriti kohtuniku poolt toodud argumentide ja seisukohtade valguses.

Tagged with:

Categorised as: ...