Kas Krugmani kaitsmine või pigem Keskerakonna majanduspoliitika?
Esmaspäeval ilmus Päevalehes Mikk Salul põgus arvamuslugu Krugman ja Eesti, kus ta juhib tähelepanu Krugmani hämale ja ükskõiksusele, mis kipub tulenema eelkõige Krugmani vajadusest USA majanduspoliitika kujundamist häälekalt läbi ajakirjanduse mõjutada.
Mis hinnaga taoline tegevus Krugmanile tuleb võib lugeda Dan Kleini ja Harika Barletti uurimusest Left Out: A Critique of Paul Krugman Based on a Comprehensive Account of His New York Times Columns, 1997 through 2006 (pdf) ja kui hoolikalt peaks tegelikult Krugmani lugema, et mõista, mida ta tegelikult väidab või mitte, on põhjust lugeda Scott Sumner’i postitust The man who revealed to little, eriti teist poolt. Tegelikult ei tahtnud ma kirjutada Krugman’ist, kes on Eestile devalveerimist ennustanud ning ka soovitanud samas mainimata, mis mõju oleks devalveerimisel kohalikele majapidamistele, mis on eluaseme soetamiseks võtnud laenu eurodes või niigi madalatele pensionitele ja tagasihoidlikele säästudele. Ma tahtsin hoopis kirjutada keskerakondlasest, kes on Krugmani õigustama kiirustanud.
Jaan Õmblus esineb arvamuslooga Krugmani kaitseks taas kord ettevõtjana mitte aga Keskerakondlasena, kes on muu hulgas koos Edgar Savisaarega leidnud, et toiduhindade riiklik määramine on Eestile vajalik. Seisukohta, mis enda jaburuses jahmataks isegi Krugmani ja sunniks teada taolistest “kaitsjatest” võimalikult kiiresti distantseeruma. Seda loomulikult eeldusel, et Krugmanile meie konnatiigike midagi korda läheks.
Kui Krugmani tähelepanelikult lugeda, siis ei ole ta seisukohal, et riigid peavad kulutama vaid hoopis seisukohal, et riigid peavad majandust stimuleerima. Enamus majandusteadlasi jagab vähemal või rohkemal määral seda seisukohta, kuid majanduse stimuleerimise esimese võimalusena näeb valdav enamus neist rahandus- mitte fiskaalpoliitikat. Krugman on seisukohal, et rahanduspoliitilised meetmed on ennast ammendanud ning halvima ära hoidmiseks tuleb ära kasutada fiskaalpoliitika võimalusi. Eelnevalt viidatud Scott Sumneri postituse esimene pool peatub sellel, miks rahanduspoliitilised meetmed on ainult näiliselt ennast ammendanud ja Krugmani üleskutsed ulatuslikumaks avaliku sektori poolseks majanduse stimuleerimiseks on ennatlikud.
Majandust on võimalik stimuleerida fiskaalpoliitika raames avaliku sektori kulutuste tõstmise asemel ka maksupoliitikaga, mis peaks eelkõige väljenduma maksude kärpimises. Nii jääb inimestele rohkem raha kätte ja otsused selle üle, millele raha kulutatakse tehakse mitte üksikute poliitikute vaid kõigi maksukärbetest võitjate poolt. Mingite kitsaste poliitiliste huvigruppide eelistamine on taolises olukorras keeruline ja raha suunatakse eelkõige nendesse valdkondadesse, kus reaalne nõudlus kaupade ja teenuste järgi on kõige suurem. Kahjuks on avaliku sektori poolne kulutamine orienteeritud pigem vähestele suurtele kui paljudele väikestele.
Õmbluse inimestest hoolimise retoorika võib ju artikliks vormistatuna naiivsematele lugejatele jätta mulje, et Õmblus ja Keskerakond hoolivad tavainimesest, kuid laiapõhjaline müügimaks ja tulumaksu tõstmise kava valdavale enamusele töötavast elanikkonnast ei mahu kohe kuidagi majanduse stimuleerimise alla. Kõrgema lisandväärtusega tegevused soovitakse muuta kallimaks samas kui kunstlikult luuakse juurde töökohti, millel lisandväärtus puudub ja mis mõjuvad inimeste oskustele ja võimele leida sisulisemat tööd pigem pärssivalt.
Enda üldsõnalisuse väidab Õmblus, et keegi ei ole tõestanud, et kulutamine teeb otseselt midagi halba samas kui näiteid sellest, kuidas majanduse stimuleerimise ärajäämine ja sellest tulenev võimalik deflatsioon on majandusi lõhkunud peaks olema küllaga. Oleks siis kasvõi üks konkreetne näide kuskil olnud, kuid Õmblus reaalsusega ei tegele. Ta lihtsalt ignoreerib Kreeka ja mitmete teiste Lõuna-Euroopa riikide probleeme, mille juured ulatuvad eelmistesse kriisidesse (kõige vastutulelikum tõlgendus) ja mille käigus oli vaja majandust stimuleerida. Ühtlasi ei pea Õmblus vajalikuks arvestada tõsiasjaga, et tänane avaliku sektori poolne laen tuleb hiljem tagasi maksta ja mida suuremad on laenud ning mida väiksemad on majanduskasvu perspektiivid, seda kõrgemaks osutuvad intressimäärad, mis tähendavad kõrgemaid makse tulevikus – kõigile. Ainult, et lisaks kõrgematele maksudele tuleb varem või hiljem majanduse stimuleerimine lõpetada, millega kaasneb aga täiendav ebakindlus ja kogunõudluse vähenemine.
Alberto Alesina on avalikkusega jaganud ülevaatliku artikli Fiscal adjustments: lessons from recent history (pdf), mis juhib tähelepanu fiskaalpoliitiliste meetmete mõjule – eelkõige eelarve kärbete ja maksude tõstmise näol. Selgub, et eelarve kärpimine annab märksa paremaid tulemusi kui maksude tõstmine:
The results are strong and fully confirm those obtained in earlier samples from previous research. Spending cuts are much more effective than tax increases in stabilizing the debt and avoiding economic downturns. In fact, in several episodes, spending cuts adopted to reduce deficits have been associated with economic expansions rather than recessions. The results are very robust and they do not change significantly as result of small changes of the definitions.
Alesina toetub enda artiklis peamiselt varasemale uurimusele Large Changes In Fiscal Policy: Taxes Versus Spending, mis koondab enda alla hulgaliselt empiirilist analüüsi, mis ei toetu ainult teooriale või praeguseks juba sügavalt ajaloolistele ja paljuski sobimatutele võrdlustele.
Enda arvamusloo alguses leidis Õmblus, et Krugmani sõnum on märksa laiapõhjalisem ja vajab Eesti, Euroopa ja maailmamajanduse konttekstis terviklikumat lähenemist, kuid natuke hiljem küsib ilmselgelt Eesti konttekstis:
Miks me peaksime inimesed tööta jätma, kui me saaksime nad tööl hoida? Ja mitte ainult olemasolevaid töökohti säilitada, vaid ka uusi juurde luua? Kas tööpuudust tuleb luua ainuüksi selleks, et me saaksime tasakaalustada eelarveid ja kärpida kulusid? Kas ülikonservatiivne eelarvepoliitika saab muutuda eesmärgiks omaette? Koguni selliseks eesmärgiks, mis õigustab inimeste ja rahva tuleviku ohvrikstoomist?
Kui majanduskeskkonda käsitleda staatilise ja muutumatuna, siis oleks need küsimused õigustatud, kuid majanduskeskkond on pidevalt muutuv – toimub pidev ressursside ja inimeste liikumine ning suunamine valdkondadesse, mis on tootlikumad ja tulusamad. Odava väliskapitali sissevoolu tulemusena tekkis Eestis olukord, kus mitmed valdkonnad kasvasid pikemas perspektiivis õigustamatult suureks hõivates vähese perspektiiviga valdkondades oluliselt rohkem inimesi kui mõnevõrra muutunud majanduskeskkond võimaldas palgal hoida.
Eestis majanduslangus oli kahtlemata tingitud kogunõudluse järsust langemisest, kuid seda võimendasid oluliselt meie majanduse struktuursed probleemid, mis väljendusid eelkõige perspektiivitutes töökohtades (ehitus-, finants-, avalik sektor?) ja õigustamatult kõrges palgatasemes. Inimeste kunstlik hoidmine perspektiivitutel töökohtadel ei loo aga mingeid ajendeid uue olukorraga kohanemiseks. Ühtlasi pole teistel potentsiaalselt märksa perspektiivikamatel valdkondadel võimalik konkureerida avaliku sektori poolt subsideeritud töökohtadega, mis surub kunstlikult palgataset tema loomulikust tasemest kõrgemale seeläbi pärsside kogu majanduse kohanemist ja uute valdkondade investeeringute tootlikkust nagu ka perspektiivikamate töökohtade loomist.
Inimeste tulevikku ohustab eelarvekärbetest märksa rohkem Jaan Õmbluse vastutustundetu üleskutse kulutada nii palju, et kõigil oleks hea ja muretseda tagajärgede pärast hiljem. Ma väidan, et taoline suhtumine viib Kreekaga sarnase olukorrani. Mulle tundub, et nii mõnigi kreeklane leiab, et just laenamine ilma homsele mõtlemata (aga mis siis kui majanduskasvu prognoosid osutuvad ülehinnatuks?) on nende tänaste probleemide allikas. Üks põlvkond laenas ennast ajutiselt heale järjele, et hiljem tuua terve rahva tulevik enda lühinägelikkuse ohvriks.
Äärmiselt tüütu on Õmbluse pealiskaudsusest lahata, kui ta kirjutab nullilähedastest intressimääradest samas jättes mainimata keskpankade raha pakkumist vähendavaid samme nagu intresside maksmine pankade reservidelt. Ei saa väga tõsiselt võtta väiteid, et Eestis poleks julgust luua töökohti või tarbida vähem kui majandusstiimuleid kasutanud Eestiga sarnastes riikides. Täpselt sama kentsakas on rääkida “targast” rahalisest stimuleerimisest või kirjutada, et Eestit ja Lätit ei saa võrrelda, sest tegu on “tehnilise ja konttekstist väljarebitud võrdlusega” samas kui mõni rida hiljem kõlbab täiesti süüdimatult Eestit USA’ga (USA’ga!!!) võrrelda.
Lõpetuseks peab Õmblus oluliseks rõhutada, et “ei Krugman ega ka käesolev artikkel proovi väita seda, et pikas perspektiivis ei oleks oluline eelarvetasakaal ja kontrolli all olev riiklik võlakoorem.” Mõistagi sellel, millised on majanduse stimuleerimise lõpetamise tagajärjed, ei pea Õmblus vajalikuks peatuda, ega täpsustada, et üldjuhul lõppeb majanduse stimuleerimine üleüldise avaliku sektori kulutuste tõusuga, mis tähendab kõrgemaid makse kõigile samas kui stimuleerimise lõpetamisega kaasneb enamasti vähemalt majanduskasvu langus.
Silmakirjaliku aferisti juttu ei tasu ega saa tõsiselt võtta, eriti kui see teenib ühe erakonna huve ja sulle serveeritakse tooreid majandusalaseid pooltõdesid. Tegu on tõsiste ja keeruliste küsimustega, kus argumente ja mõtteainet jagub enam kui küllaga ilma kõrvaltjälgijatele pidevalt puru silma ajamata.
Categorised as: ...
Kadri Simsoni tweet tänahommikust tuli kohe meelde:
@kadrisimson: Ühtse Eesti kongressil oli kõne rahast – üle 40K hoiused tuleb ära võtta. Nali? Kuid suures plaanis arvab nobelist sama http://nyti.ms/b2vdBo
[…] Jüri Saar kirjutab Vabalogis seda krugmanivastasust põhjalikumalt lahti. Ja USA poolelt Ezra Klein haakub […]
“Tegelikult ei tahtnud ma kirjutada Krugman’ist, kes on Eestile devalveerimist ennustanud”
viide ja tsitaat, ehk?
Intelligentse ja kogenud arvutikasutajana oled kindlasti teadlik Google’i võimalustest. Ära häbene neid kasutada.
kui Krugman ei ole seda öelnud siis ei leia seda Googlega üles.
Ega Krugman ei ütlegi otse eriti midagi – tema sõnum tuleb lahti harutada ja nüansse mõista.
Ma proovisin ka Google’it, kuid tõsi ta on, esimese hooga ei saanud midagi sobivat. Hakksin mõtlema, et miks ma nii kirjutasin ja vaatasin, et sinu väljatoodud lause läheb edasi. Ma kirjutasin, et “Krugman ennustas” eelkõige toetudes sellele postitusele (http://krugman.blogs.nytimes.com/2008/12/23/latvia-is-the-new-argentina-slightly-wonkish/) , kus on juttu sellest, et Läti on järgmine Argentiina (minu jaoks kõlab ennustuse moodi).
Ma olen Vabalogis kirjutanud, miks Eesti ei ole järgmine Argentiina ja viidanud ühele artiklile, mis Argentiinas toimunut valgustas. Sama käib paljuski ka Läti kohta. Krugman on minu arvates ka Eestit võrrelnud Argentiinaga, kuid võimalik, et eksin. Samas tundub sarnasele järeldusele jõudnuid veel olevat, kuid võimalik, et nemad eksivad ja ma lihtsalt kordan nende eksimusi.
Ma olen arvamusel, et kui Krugmanil oleks olnud rohkem põhjust Eestist kui Lätist kirjutada, siis oleks Latvia asemel lihtsalt Estonia olnud. Ühtlasi ei vaidleks vast ka Krugman sellele vastu, et kui Läti oleks devalveerinud, siis poleks meil samast pääsu. Ma ei leia, et ma oleks enda väitega teinud õigustamatult suure loogikahüppe (ja loogikahüpe ta kahtlemata on), kuid…your milage may vary.
Toivo, sa oled kohati tüütu, kuid vähemalt hoiad mind ausana, mis aga annab põhjust sulle jätkuvalt tänulik olla 😛
Siin aetakse apelsinid ja õunad segamini. Krugman on poliitiliselt mõjutatud minu arvates, sest nimetas Bushi defitsiiti halvaks ning Obama defitsiiti heaks.
Õmblus ei tee vahet iseseisva rahandussüsteemiga riigil(raha väljaandja) ning riigil, mille finantsasjad pole iseseisvad(raha kasutaja).
Siin on väga suur fundamentaalne erinevus. USA, Jaapan, Austraalia, Kanada jne on iseseisva finantssüsteemiga riigid. Eurotsooni riigid seda pole, ka Eesti pole seda.
Ma toon paar huvitavad fakti: Argentiina täitis sisuliselt Maastrichti kriteeriume, kuid defaultis oma võlaga. Jaapani avaliku sektori võlg on ca 200% SKPst praegu ja pole hirmu, et Jaapan defaultiks. Kõigele lisaks on mainstream majanduskommentaatorite kiuste saatnud Jaapani defitsiitset kulutamist inflatsiooni asemel deflatsioon.
Iseseisva rahandussüsteemiga riik ei kuluta maksumakjate raha. Vastupidi, maksumaksjad kasutavad riigi raha. Riigile kuulub raha emiteerimise monopol, maksude kehtestamisega loob riik nõudluse sellele rahale. Riik väljastab kõigepealt raha, mille maksudena tagasi korjab. Riigi kulutamine loob raha ja selle maksudena käibelt ära korjamine hävitab raha.
Iseseisva rahandussüsteemiga riik kulutab raha ja kui sel perioodil ei laekunud nii palju makse, siis emiteerib võlakirja. Raha võlakirja ostmiseks kulutas riik süsteemi kõigepealt. Sellisel riigil pole isegi tarvis võlakirja müüa, selle piirangu on ta ise endale seadnud tavaliselt. Aitaks ka lihtsalt sellest, kui ta kulutaks lihtsalt ning maksaks pankade reservidelt intresse. Võlakirju niikuinii enam füüsiliste paberitena ei müüa. US Treasury võlg on FEDi arvel-söäästuarvel, millelt makstakse intresse. Intresside maksmine pole koormaks maksumaksjale, sest numbri´d lihtsalt trükitakse juurde.
Väide, et intressid tõusevad, kui riik hästi palju laenab, on vale. KLreeka võlakirjade korral tõusevad, kui iseseisva finantsidega riigi puhul mitte.Keskpank seab lühiajalised intressid rahale ning kõik ülejäänud lühiajalised intressid järgivad seda tänu arbitraažile. Pikaajalised intressid järgivad turu ootusio FEDi poliitika suhtes.
Monetaarpoliitikaga nõudlust ei stimuleeri. Eelarve defitsiit pole mitte majanduslik patt, vaid majanduslik vajadus.
“ta kirjutab nullilähedastest intressimääradest samas jättes mainimata keskpankade raha pakkumist vähendavaid samme nagu intresside maksmine pankade reservidelt”
See ei ole rahapakkumist vähendav samm.
@kristjan
mida tähendab “poliitiliselt mõjutatud”?
Pidasin silmas seda, et ta toetab sõnavõttudes demokraate ja laidab vabariiklasi. Ta nimetas Bushi defitsiiti jätkusuutmatuks. Obama defitsiiti kiidab nüüd taevani.
Ma panen Toivo jaoks ühe lingi siia
http://thecynicaleconomist.com/?p=15216
Järnevalt ma demonstreerin lihtsalt ja loogiliselt, et Krugman ei saa monetaaroperatsioonidest aru.
Krugman ütleb:
Take away the Social Security surplus spent by the government, he said, and “we’re running at a deficit of more than 6 percent of GDP, and that is unprecedented
No lihtsas maakeeles siis Krugman justkui soovitab, et Social Security raha peaks säästma tulevastele pensionäridele.
Väga paljud eksivad sel teemal rääkides Ron Paul näiteks ja paljud teised.
Nagu ma ennemalt mainisin, loob valitsus raha, kui ta kulutab ja hävitab raha, kui maksudena tagasi korjab raha. USA valitsusel pole 10 aasta pärast rohkem raha tänu sellele, et ta social security raha “säästis”. Kui valitsus püüaks niimoodi säästa, siis ta täna lihtsalt hävitaks raha(majandusele kindlasti kahjulik) ja 10 aasta pärast kulutaks defitsiitselt.
Selle kohta on üks kuulus näide “Subway Tokens and Social Security”
link on siin: http://neweconomicperspectives.blogspot.com/2009/08/subway-tokens-and-social-security.html
Kas Krugman tõesti eksib nii elementaarses? Enamus eksib, kaasa arvatud Krugman, me kõik eksime.
[…] mõnede väidete üle, millele reageeris oma arvamuslooga Jaan Õmbluse. Ma ei pidanud paljuks Õmbluse väiteid eraldi postituses lahata ja tähelepanu juhtida vastuoludele ning puudustele, mis kipuvad kõige rohkem esinema eelkõige kitsaid poliitilisi huve teenivates […]
[…] metodoloogilistest erinevustest. Kuna eelarve kärbete mõju on jätkuvalt aktuaalne ka Eestis ja olen varasemalt Alesina ja Ardagna uurimusele viidanud, siis ei saa ma jätta viitamata Alesina vastusele. Alesina on seisukohal, et enamus järeldusi on […]
Defitsiidi terroristid kasutuasid siin hiljaaegu Reinharti ja Rogoffi raamatut täiesti meelevaldselt ja väitsid, et iseseivate finantsidega valitsus saab defaultida ( Niall Ferguson üks nende seast) tegelikult raamatus räägiti teatud spetsiifilistest tingimustest, kui valitsus on laenanud välisvaluutas, no muidugi defitsiidi terroriste selline tühine pisiasi ei seganud, et “tõestusmaterjalina” kasutada nende tööd.
http://www.economics.harvard.edu/files/faculty/51_This_Time_Is_Different.pdf
Nüüd on siis Alesina
Alesina vähemalt saab aru, et kullajüngrite ja austerlaste hüperinflatsiooni jutud on laste karuga hirmutamine:
“… do not offer much guidance for today. Large inflations, let alone hyperinflations, are (fortunately) unlikely to be repeated; too much has been learned about their evils”
Theoretically, expansionary effects of fiscal adjustments can go through both the demand and the supply side. On the demand side, a fiscal adjustment may be expansionary if agents believe that the fiscal tightening generates a change in regime that “eliminates the need for larger, maybe much more disruptive adjustments in the future” … Current increases in taxes and/or spending cuts perceived as permanent, by removing the danger of sharper and more costly fiscal adjustments in the future, generate a positive wealth effect. An additional channel through which current fiscal policy can influence the economy via its effect on agents’ expectations is the interest rate. If agents believe that the stabilization is credible and avoids a default on government debt, they can ask for a lower premium on government bonds. Private demand components sensitive to the real interest rate can increase if the reduction in the interest rate paid on government bonds leads to a reduction in the real interest rate charged to consumers and firms … The decrease in interest rate can also lead to the appreciation of stocks and bonds, increasing agents’ financial wealth, and triggering a consumption/investment boom. On the supply side, expansionary effects of fiscal adjustments work via the labor market and via the effect that tax increases and/or spending cuts have on the individual labor supply in a neoclassical model, and on the unions’ fall-back position in imperfectly competitive labor markets.
Majapidamised ei tea midagi kuidas majandus “käituma hakkab” vastavalt valitsuse fiskaalpoliitikale. Alesina loogika on vale. Kui majapidamised teaksid kuidas rahandus ja majandus töötab, siis nad ütleksid Alesinale, et valitsus ei pea tulevikus makse tõstma, et “defitsiitse kulutamise eest tasuda”(fundamentaalne error mainstreami arusaamades). Iseseisvate finantsidega valitsused pole seda ajalooliselt teinud ja kui nad on seda püüdnud teha eelarvet ülejääki ajades, siis sellele on järgnenud kriis tavaliselt, mis on neid sundinud defitsiitselt kulutama jälle.
Meie valgustatud majapidamised pajataksid Alesinale natuke reaalsusest-automaatsete stabiliosaatorite reversseerumine kasvu perioodil, vähendab eelarvedefitsiiti ja peatab avaliku sektori võla suhte kasvu SKP suhtes.
Isegi vähem valgustatud majapidamised teaksid, et Jaapanil on olnud kasvavad eelarve puudujäägid(suhe SKPsse), Jaapanil on suurim avaliku sektori võlg suhtena SKPsse ja ometi on intressid madalad 20 aastat juba. Kui Jaapani valitsus püüdis kärpida valitsuse kulutusi, et defitsiiti vähendada (kasutades Alesina loogikat), siis Jaapani majandus seiskus. Uus fiskaalne ekspansioon lubas jälle kasvu, mida me nägime 2000 aasta alguses.
Millest veel? Kui mõnikord ongi mõne jooksevkonto ülejäägiga riigi majandus kasvavama hakanud peale kärpimist, siis siit ei tohi sellepärast valesid järeldusi teha ja öelda, et alati kõikide riikide majandused hakkavad kasvama peale kärpeid-see ei ole ju tõsi.
Ma võiksin siin veel hästi palju Alesina poolt sooritatavaid elementaarseid vigu välja tuua, kuid vaevalt, et sel mõtet on. Selle kirjatüki lugejaid saadab vankumatu usk niikuinii.
Ühele asjale veel rõhun, Alesina väitis, et intressid USAs on kõrgemad tänu defitsiitsele kulutamisele, ui nad muidu oleksid. Kas ta teeb nalja?
http://www.treas.gov/offices/domestic-finance/debt-management/interest-rate/yield.shtml
Alesina on demonstreerinud end täielikult eksinuna, kes eksib elementaarsetes asjades.
13 aastat tagasi tuli Alan Greenspan välja sellise kõnega:
http://www.minneapolisfed.org/publications_papers/pub_display.cfm?id=3629
Greenspani jutt on tervemõistuslik, seda oleks raske kritiseerida. Minul jääb üle vaid esitada küsimus: “Miks mainstream sellest täma aru ei saa? Miks Alesina sellest aru ei saa?
Let me begin with a nation’s sovereign credit rating. When there is confidence in the integrity of government, monetary authorities—the central bank and the finance ministry—can issue unlimited claims denominated in their own currencies and can guarantee or stand ready to guarantee the obligations of private issuers as they see fit. This power has profound implications for both good and ill for our economies.
Central banks can issue currency, a noninterest-bearing claim on the government, effectively without limit. They can discount loans and other assets of banks or other private depository institutions, thereby converting potentially illiquid private assets into riskless claims on the government in the form of deposits at the central bank.
That all of these claims on government are readily accepted reflects the fact that a government cannot become insolvent with respect to obligations in its own currency. A fiat money system, like the ones we have today, can produce such claims without limit. To be sure, if a central bank produces too many, inflation will inexorably rise as will interest rates, and economic activity will inevitably be constrained by the misallocation of resources induced by inflation. If it produces too few, the economy’s expansion also will presumably be constrained by a shortage of the necessary lubricant for transactions. Authorities must struggle continuously to find the proper balance.