VABALOG

Tallinn ei ole Detroit ehk kõik algab Detroitis toimunu mõistmisest

Hardo Aasmäe on enda arvates kirja pannud pika loo Detroidi õnnetu saatuse tagamaadest, kuid kahjuks jätab ta mainimata olulise ja suudab üpriski ebaolulist võimendades näha sarnast saatust ka Tallinnale ja tervele Eestile. 

Mulle jääb mõistmatuks, miks interneti ajastul ilmub artikleid, milles toodud mitmed väited on ekslikud või eksitavad, kuid oleks olnud ennetatavad mõne üksiku otsinguga. Kas tegu on lihtsalt autorile sümpaatse narratiiviga, mida pressitakse lugejale peale fakte ignoreerides?

Kõikidel Aasmäe artikli probleemidel ei ole ilmselt mõtet peatuda, kuid juba ainuüksi artikli algusest võib leida väiteid, millesse tasub kriitiliselt suhtuda. Nii on näiteks Aasmäe väited NAFTA-ga seoses arusaamatult veidrad. Kolme riigi majanduse sügavamat lõimumist võimaldava lepinguga, mis avaldab mõju tuhandetele linnadele ja ligi 530 miljonile inimesele, ei ole mõistlik hinnata ühe linna tööhõive või edukuse seisukohalt. NAFTA oli kõigile liikmesriikidel kasulik ja müüte vastupidisest on teiste seas kummutanud ka Sara J. Fitzgerald. 

Keeruline on muuks kui arhailiseks või mõttetuks lihtsustuseks nimetada Aasmäe väidet, et tänapäeval tuleb Mehhikost 50% USA-s müüdavatest autodest. Taoline sõnastus on aga autotööstuse globaalse tarneahela puhul sageli sisutühi, sest ei pööra tähelepanu sellele, kust tulevad auto valmimiseks vajalikud erinevad osad ega seda, mis riigist on pärit tehaste omanikud ja kus või kuidas nad enda kasumit kajastavad. Graig Howie vaatas mõned aastad tagasi natuke detailsemalt seda, kes toodab USA-s autosid ja kui paljud komponendid on toodetud kohapeal või sisse toodud. 

Eelnevad kaks seika pärinevad ühest lõigust ja ilmselt võiks samas vaimus jätkata, kuid eesmärk ei ole selle postitusega lugeja kannatust proovile panna vaid juhtida tähelepanu artikli suurimale probleemile: Detroidi languse põhjuseks ei olnud niivõrd sotsiaal-majanduslikud programmid või poliitilised otsused kuivõrd tehnoloogiline progress, mis aegamööda röövis Detroitilt konkurentsieelised, mis võimaldasid linnal varasemalt aastakümneid õitsed.

Viimaste nädalate jooksul on paljude teiste seas käsitlenud Detroiti languse põhjuseid Megan McArdle ja Edward Glaeser, kes mõlemad juhivad tähelepanu Detroiti esialgsele geograafilisele eelisele. Asukoht Detroiti jõe ääres võimaldas soodsat ligipääsu tootmiseks vajalikele toorainetele samas kui kohalike ettevõtlikus võimaldas luua eduka uue tööstusharu. Ajaga kaotas aga asukoht jõeääres toorainete transpordi osas tänu tehnoloogilisele progressile enda eelise ja riskialtimad väikeettevõtjad asendusid riske pelgavate keskastmejuhtidega suurtööstuses.

Mööda ei ole mõtet vaadata ka autotööstuse ametiühingute mõjust, mis võimaldas küll töötajatel nõuda äärmiselt heldeid hüvitisi, kuid samas õõnestas suuremate tootjate sõidukite kvaliteeti. Hüvede finantseerimiseks tulid ressursid eelkõige toodetud sõidukite kvaliteedi arvelt, kuid nii, kuidas Detroiti suuremate autotootjate kartelli hakkas survestama teiste riikide autotööstuse konkurents, muutusid kvaliteediprobleemid tõsiseks probleemiks, mis vähendas läbimüüki ja õõnestas seeläbi ametiühingute lubaduste täitmiseks vajaliku tulubaasi. 

Tehnoloogilise progressi alla liigitub ka konditsioneerid laialdane kasutusele võtmine, mis võimaldas mugavat elu oluliselt soojemas kliimas. Milleks kannatada ebameeldivalt jahedat kliimat kui sul on võimalik kolida märksa soojemasse ja meeldivamasse keskkonda? Taoline mõttekäik tundus loogiline paljudele, kes Detroitile selja keerasid ja hoopis lõunapoolsematesse osariikidesse kolisid, kus ametiühingute mõjuvõimu piirav seadusandlus ka autotööstus avatud kätega ootas.

Detroitist oli saanud 1950ndate alguseks aga ühe tööstuse linn, mille tõttu avaldasid kohaliku autotööstuse tagasilöögid ebaproportsionaalselt suurt mõju ka linna maksutuludele. Samas oli aga linn headel aegadel sõlminud linnaametnike ja -töötajate ametiühingutega heldeid lepinguid ja võimaldanud avalike teenuseid, mis kõik eeldasid kõrget tööhõivet koos sellest tuleneva maksutuluga. 

Maksutulu suunati kuritegevuse vähendamiseks vajalike meetmete asemel infrastruktuuri projektidesse, mida linn ega selle elanikud tegelikult ei vajanud. Investeeringud elamute ehitamisesse mängivat siin samuti rolli, kuid ikkagi teisejärgulist rolli, mis kohe kindlasti ei olnud Detroiti hääbumise peamiseks põhjuseks. Lisame siia juurde ka Detroiti rassilised probleemid, mis avaldusid äärmiselt düsfunktsionaalses kohalikus poliitikas, ja saamegi kompoti mitmetest erinevatest teguritest, mis kokku selgitavad Detroiti languse tagamaid oluliselt paremini kui Aasmäe propageeritud narratiiv, kus peamist rolli mängivad poliitilised otsused läbi odava tööjõu.

Aasmäe puuduliku Detroiti languse põhjuste kirjeldamise tagajärjel ei ole põhjust tõsiselt võtta ka Aasmäe väiteid nagu hiiliks Detroit Tallinnale üha lähemale. Kindlasti koondub järjest suurem osa elanikkonnast Tallinnasse, kuid see on pigem hea kui halb nagu ühes varasemas postituses juba kirjeldasin, ja meil kõigil on sellest oluliselt rohkem võita kui kaotada.

Aasmäe hädaldab ja kurdab ning üritab läbi Detroiti kaasuses tendentsliku kirjelduse pressida peale narratiivi, millel on ainult kõige pealiskaudsemad seosed tegelikkusega, kuid taolise häma asemel võiks ta panustada hoopis lahenduste kirjeldamisele, mis võivad aga  käesolevat artikli valguses ja lähemal vaatlusel osutuda mitte lahendusteks vaid hoopis veskikiviks, mille Aasmäe soovib Tallinnale või lausa tervele Eestile kaele panna enne jõkke tõukamist.

Tagged with:

Categorised as: ...