VABALOG

Kolm mõtet demograafilisest kriisist

Viimases Policy Review’s ilmus muu hulgas artikkel teemal, mida ka siin blogis on korduvalt seoses Euroopaga käsitletud: demograafiline kriis. Demographics and the Culture War autoriks on Hooveri Instituudis töötav sotsiaalantropoloog Stanley Kurtz, kelle artikkel põhineb mitmele hiljuti ilmunud raamatule, kus käsitletakse lähenevat demograafilist kriisi, kuid seda mitte ainult Euroopa ja Jaapani vaid ka USA ja terve maailma kontekstis:

Global fertility rates have fallen by half since 1972. For a modern nation to replace its population, experts explain, the average woman needs to have 2.1 children over the course of her lifetime. Not a single industrialized nation today has a fertility rate of 2.1, and most are well below replacement level.

…

Population decline is by no means restricted to the industrial world. Remarkably, the sharp rise in American fertility rates at the height of the baby boom — 3.8 children per woman — was substantially above Third World fertility rates today. From East Asia to the Middle East to Mexico, countries once fabled for their high fertility rates are now falling swiftly toward or below replacement levels. In 1970, a typical woman in the developing world bore six children. Today, that figure is about 2.7. In scale and rapidity, that sort of fertility decline is historically unprecedented.

Kuigi artikkel on pikema poolne peaks see olema kohustuslik lugemisvara kõigile, kes praegu veel alla 30 aastased ja seda vägagi praktilisel põhjusel. Selleks ajaks kui praegused noored pensionile lähevad on nad tõenäoliselt enamuse enda elust maksnud kõrgeid makse, millega üleval pidanud vanemat põlvkonda. Kätte jäänud raha vähesus on aga oma korda avaldanud survet perekonna suurusele, mis aga tähendab, et pensionile minnes ei ole riigile, mis finantseerib sotsiaalseid kulutusi maksudest enam mõtet loota.

Eestis läbiviidud pensionireform on kahtlemata samm õiges suunas, kuid tõenäoliselt ei ole pärast 1975. aastat sündinuil enam põhjust arvestada esimese sambaga samal ajal kui surve teisele sambale võib põhjustada negatiivseid tagajärgi nagu riigi poolse panuse ära langemist. Peale enda (ja heal juhul perekonna) ei ole tulevikus enam kellelegi loota. Kindlasti aga mitte riigile.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kurtz demograafilise kriisi ühiskondliku olemust, kuid ta peatub põgusalt ka majanduslikel ja poliitilistele tagajärgedel ning spekuleerib tuleviku stsenaariumite üle, mis refereeritavates raamatutes kajastamist leidsid. Ja siin ilmneb minu arvates ka üks artikli puudusi: tulevikuvisiooni piiratus, mille võiks kokku võtta ühe tsitaadiga Kurtzi artiklist:

We may finesse the challenge of a rapidly aging society by some combination of increased productivity, entitlement reform, and delayed retirement. In that case, fertility will continue to fall, and world population will shrink at compounding speed. The end result could be crisis or change further down the road, or simply substantial and ongoing reductions in world population, with geostrategic consequences difficult to predict. One way or the other, it would seem that our social order is in motion.

Tõenäoliselt on tõsiselt võetavas väljaandes nagu Policy Review keeruline laiemalt spekuleerida ja igasugused tulevikuvisioonid surutakse praeguse olukorra ekstrapolatsiooni raamistiku, kuid selle tulemusena jäävad artiklist välja potentsiaalsed tehnoloogilised lahendused.

Kurtz kirjutab ühiskondlikest muudatustest, mida tehnoloogia ja teaduse progress on endaga kaasa toonud (näiteks ohutute rasestumisvastaste vahendite välja töötamine), kuid ei peatu tehnoloogiliste lahenduste võimalustel.

Viimasel ajal rohkesti kajastamist leidnud biotehnoloogia potentsiaal leiab küll Kurtzi artiklis kajastamist, kuid seda väga vaoshoitult, viitega Fukuyama viimasele teosele Our Posthuman Future, mis käsitles minu arusaamist mööda biotehnoloogia mõjusid ühiskonna korraldusele ja poliitilisele korrale.

Milleni ma enda jutuga ikkagi välja tahtsin jõuda?

Üks põhjuseid, miks ma vaba turumajandusest propageerin on selle süsteemi võime koordineerida tohutut hulka informatsiooni, mille hinnasüsteem suudab meile vahetult ja arusaadavalt kätte tuua. Hinnad ei ole lõppude lõpuks midagi muud kui agregeeritud informatsioon, mis võimaldab meil suunata ressursse sinna, kus neist on kõige rohkem kasu. Võttes arvesse inimmõistuse ja loovuse potentsiaali, mida turumajanduslik süsteem kõige tõhusamalt rakendab ja välja tuua suudab, julgen arvata, et ka demograafiline kriis ei ole vabas turumajanduses mingi ületamatu probleem ja seda peamiselt tänu tehnoloogilisele lahendusele.

Seega kolm mõtet.

1. Robootika ja küberneetika areng on viimastel aastatel kiirenenud ja Asimo nimi ei tohiks võõras olla kellelegi, kes uudiseid jälgib ning tehnoloogiast huvitub. Inimtööjõud on tulevikus liiga väärtuslik, et seda kasutada näiteks põranda nühkimiseks või lillede kastmiseks või isegi vanurite hooldamiseks.

Asimo on juba praegu suuteline täitma lihtsamaid ülesandeid, tolmuimejatest robotid on aga juba mõnda aega müügil olnud. Nii kuidas areneb robotite järele nõudlus langevad hinnad, tõuseb kvaliteet ja laienevad võimalused.

Iga üks võib ise otsustad, kas tegu on lihtsa korrelatsiooni või selge kausaalsusega, kuid tuletakse meelde, et Asimo on välja töötatud riigis, kus elanikkond vananeb kõige kiiremini maailmas.

Küberneetika potentsiaal laiendada inimeste suutlikust informatsiooni töödelda ja loovuse abil millekski enne olematuks voolida võimaldab aga jätkuvalt loota, et kõik ei ole veel kaugeltki hukkas.

2. Biotehnoloogia ja geneetika. Eelmisel aastal ilmus ka ühes Eesti päevalehes üks pikem artikkel, mis refereeris ühte sõnavõttu, mille kohaselt on esimene inimene, kes elab tuhande aastaseks juba praegu 60 aastat vana. Mees, kes seda väitis on

Aubrey de Grey ja tema vaateid selgitava artikli võib leida siit. Elada kauem ja tervemana kui kunagi varem tundub esialgu veel äärmiselt ulmelisena, kuid sugugi mitte nii võimatuna kui mõnikümmend aastat tagasi.

3. Biotehnoloogiale sarnaneb paljuski nanotehnoloogiaga, mille potentsiaal on kohati lausa muinasjutuline. Väiksed nanotehased võivad meie jaoks toota riideid, tarbeesemeid ja toitu, vabastada loovat inimressurssi labasematest töödest. Esimesed mudelid võivad olla küll kohmakad ja keerulised, kuid mida edasi, seda rafineeritumaks muutuks tehnoloogia.

Midagi ei ole selles maailmas kindlat, kuid eelnevate sugupõlvede ennustusi vaadates võib üpris julgelt väita, et tulevik ei ole tänane päev ekstrapoleeritud 10 aastat tulevikku vaid midagi hoopis huvitavamat ja keerulisemat.

Ükski eelnevalt mainitud kolmest tehnoloogiast ei pruugi areneda kiiruse või suunaga, mis võimaldaks demograafilist kriisi ära hoida, kuid samas tasub ka mõelda sellele, et üks ei välista teise või kolmanda samaväärset arengut. Võib juhtuda, et 45 aasta pärast on kõik kolm valdkonda arenenud jõudsamalt kui keegi meist praegu arvata oskab.

Tagged with: ...

Categorised as: ...