Sven Mikser on vastanud Sirbis mõnedele (küsitleja sõbralikult poleemilistele) küsimustele, kust selgub kui meelevaldne on tegelikult sotsiaaldemokraatide maksukava ja kuidas tulumaksu tõstmine ei ole kaugeltki ainus maks, mida soovitakse tõsta rääkimata maksudest, mis tahetakse täiendavalt kehtestada. Mitte, et Mikser midagi konkreetset või uut ütleks.
Ei ole mõtet pikemalt peatuda sisutul retoorikal nagu “õiglasem” või “ühiskonda tasakaalustav” või “dünaamilisem tulumaksusüsteem”, millele ei anna isegi konttekst mingit selgust, kuid mida sellele vaatamata võib kahetsusväärselt palju Mikseri vastustest leida. Ilmselt ei ole ma ainus, keda taoline sisutu retoorika hakkab ära tüütama ja ma üritan sellele edaspidi suuremat tähelepanu mitte pöörata. Ilmselt on see poliitikute puhul möödapääsmatu pahe, kuid samas ei ole mõtet silmakirjalikult teiste erakondade esindajatel sarnast sõnaseadmist ette heita.
Küll aga väärivad tähelepanu mõned Mikseri väited, eriti need, mis puudutavad kapitalimakse.
Maksubaasist.
Jah, maksubaas on Eestis lai, kuid mis juhtub, kui seda maksubaasi oluliselt kitsendatakse ja enamus maksudest laekub kõrgetelt sissetulekutelt ja kapitalitehingutelt on samuti teada, Iirimaa varal. Alles nädala alguses viitasin Christopher Caldwelli artiklile Iirimaast, kus tuleb pikemalt juttu “sotsiaalse partnerluse” tagajärgedest. Maksusüsteem saab solidaarne olla ainult siis, kui ta on laiapõhjaline ja maksude tõus ei ole ainult väikese vähemuse vaid kõigi maksumaksjate mure.
Samas Sirbi numbris Mikseri maksuintervjuuga ilmus ka Heido Vitsuri artikkel Tulumaksust emotsioonideta, mis toob välja ühe seiga, mille kohalt pole diskussioon Eestis veel õieti alanud: mida saab üldse maksustatavaks tuluks lugeda. Ühtlasi ei pea Vitsur üleliigseks mainida, et mitmetes riikides pole astmelisus iseenesest veel mingi võluvits vaid “tihtipeale nullitakse mitmesuguste maksusoodustustega astmete mõju maksude suurusele enam kui täielikult.”
Kapitalimaksudest.
Mikser jätab enda kapitalimaksude oodis mainimata, et kapital on täna juba maksustatud. Ettevõtjal ei ole võimalik tulu ettevõttest välja võtta ilma tulumaksu maksmata, mis on täiesti võrdväärne Euroopa Liidu liikmete maksumääradega. See, mida Mikser näib taotlevat, on ettevõtlustulu topeltmaksustamine – kõigepealt ettevõtte jaotamata kasumilt ja siis dividendidelt. Pehmelt öeldes alatu, kuid ega seda selgelt ei ole väljendatud täpselt samuti nagu pole ka ümber lükatud.
Mikser väldib potentsiaalse ettevõtte tulumaksumäärade mainimist nagu tuld, mis teeb sellel teemal kirjutamise tüütult üldiseks, kuid üht-teist võib Euroopa kogemusest siiski öelda. Minu loetu põhjal moodustab ettevõtte tulumaks enamuses Euroopa riikides eelarvetulust umbes 10% samas kui üldine seisukoht Euroopa Liidus näib olevat just tarbimismaksude suurendamisele maksubaasi laiendamiseks. Mõlemad on seigad, millega tasub arvestada ka ettevõtte tulumaksust rääkimisel ja maksusüsteemi reformimisel.
Mikser jätab mainimata ka tõsiasja, et lõppude lõpuks maksustatakse ikkagi inimesi mitte ettevõtteid. Euroopa Komisjoni jaoks tehtud uuringus Corporate Income Tax and Economic Distortions (pdf) leiab Gaëtan Nicodème, et iga euro kohta, mis on ettevõte sunnitud ettevõtte tulumaksu maksma väheneb pikas perspektiivis töötajate palgafond 92 eurosenti. Mikser võib ju väita, et “ei pea nii olema, et Eestis kannab suurema osa maksukoormust töötav inimene. Palju rohkem tuleks maksustada kapitaliomanikke”, kuid see tähendab lihtsalt seda, et töötaja saab selle võrra madalamat palka, mis ettevõtte on sunnitud tulumaksu maksma.
Ettevõtte tulumaksul on veel üks varjund. Nimelt soosib ettevõtte tulumaks ettevõtlustegevuse laenudega mitte omakapitaliga finantseerimist. Ei pea olema just eriline finantsgeenius, et enda kasumit näidata üliväikese või lausa olematuna samas kui laenudega finantseeritakse käibekulutusi samas sisuliselt ettevõtte tulumaksumaksmata. Ilmselt läheks taolise skeemi rakendamiseks siiski mõningaid kogemusi vaja, mis on kindlasti olemas suuremates ettevõtetes, kuid puuduvad väikeettevõtjatel, kes on sunnitud kas ettevõtte tulumaksu tasuma või optimeerimisteenust sisse ostma, mis on aga samuti arvestatav kulu. Kui Mikser enda intervjuus väidab, et tulumaks astmelisusest ettevõtjad võidavad, siis väikeettevõtjatele ettevõtte tulumaksuga kaasnevatest koormast eelistab ta vaikida nagu ka sellest, et alustaval ettevõtjal on laenudega enda tegevust finantseerida märksa keerulisem. Tundub, et ettevõtte tulumaksu koormast kannaks taolisel juhul ebaproportsionaalselt suure osa just väikeettevõtjad.
Majanduse “juhtimisest”.
Minus tärkab sügav skeptilisus (isegi kõhedus) kui keegi hakkab rääkima majanduse juhtimisest läbi maksusüsteemi ja maksuastmete pideva korrigeerimise. Ilmselt ei vaidle keegi sellele vastu, et inimesed korrigeerivad ka enda tarbimis- ja investeerimiskäitumist lähtuvalt maksumääradest, kuid siinkohal väärib väljatoomist tõsiasi, et igasugune riiklikul tasemel jälgimine saab toimuda ainult läbi andmete kogumise ja analüüsi, mis automaatselt soosib lihtsamini kogutavaid ja analüüsitavaid andmeid. Kahjuks on alternatiivkulu ja vähegi kaudsemate mõjude arvestamine – isegi kui need on oluliselt suuremad kui otsesed mõjud – piisavalt keeruline, et sellega mitte tegeleda. Lisame siia veel väikese avatud majandusega riigi eripära, milleks on kiired ja kohati vägagi järsud muutused, millele valitsus vältimatult arvestatava viivitusega saab reageerida, ja saame olukorra, millest tulenevalt võib maksuastmetega mängimisega kaasneda soovitule vastupidine tulemus.
Valimisteks ühte, tegelikult teist
Huvitav oleks teada, kas Mikser ise ka täheldab vastuolusid enda jutus. Algus on juttu maksusüsteemi pidevast korrigeerimisest, kuid natuke hiljem räägitakse toimetulemisest 26% tulumaksuga nagu see olekski loo lõpp mitte traagiline algus. Jääb mulje, et 26% jutt on mõeldud potentsiaalse valija lollitamiseks samas kui 1000 EURO piirmäär on lihtsalt laest võetud kena ümmargune number. Kuidas jõuab Mikser järelduseni, et pakutud maksuaste tooks riigieelarvesse lisatulu 1,2 miljardit jääb minule arusaamatuks. Ilmselt käib selle numbri ette vaikimisi “ceteris paribus” eeldus, kuid maksuküsimustes on taoline eeldus äärmiselt riukalik.
Optimeerimise sünonüümidest.
Maksukavaldus, maksuvigurdamine, maksupettus ja maksude optimeerimine ei ole sünonüümid. Teiste hulgas on ka Eesti Riigikohus mõista andnud, et maksude optimeerimine ei ole kuidagi ebaseaduslik või taunitav tegevus. Ma soovitaks lugejale mõelda ka sellele, mida soovib Mikser öelda kui väidab, et “ühiskonna kui terviku võit maksusüsteemi muutustest on suurem kui kaotus läbi maksukelmide tegevuse”. Sama kentsakas on väita, et “progressiivne maksustamine peaks ka sisenemist ettevõtlusse ja ettevõtlusega alustamist kergendama” ilma täiendavate selgitusteta, kuidas see mehhanism töötab kui osaühingu asutamiseks ei ole täna vaja isegi mitte varem kohustusliku algkapitali.
Konkreetsuse defitsiit.
Ma olen nõustun lugejaga, kes leiab, et eelnev polnud just kõige selgem või analüütilisem juttu, kuid kahjuks selline see diskussioon täna on. Kui maksusüsteemi potentsiaalsed muutjad ei soovi detailidesse laskuda, siis ei saa ka sisulist diskussiooni olla, sest maksusüsteem ongi valdavas enamuses riikidest kogumik detaile ja nüansse, millest kujuneb lõplik olukord. See on ka põhjus, miks selles postituses polnud juttu teistest kapitalimaksudest, mida Mikser pidas vajalikuks möödaminnes mainida.
Chilean miner’s latest amazing feat … the New York marathon – mõned maa-all veedetud kuud võivad inimestele avada võimalusi, millest nad poleks varem õieti unistadagi osanud. Üks Tshiili 33-st kaevurist sai tuntuks enda igapäevaste maa-aluste jooksusessioonidega, mis ei jäänud märkamata ka New Yorgi maratoni korraldajatel, kes mehe legendaarsele spordiüritusele kutsusid. Lugu tavalisest kaevurist, kellest New Yorgis sai meediastaar, kes suudab tunda siirast rõõmu tasuta saadud jooksususside eest.
Waiting for Dough – 2009. aasta kevadel kirjutas Christopher Caldwell Iirimaast artikli, kus proovis mõista nii Iirimaa edu kui tärkavate probleemide põhjuseid. Caldwelli kriitiline pilk peatus “sotsiaalse partnerluse” rollil, kust töövõtjate kõrgema palga ja tööandjate madalama palga soovidele leiti lahenduse läbi valitsuse, mis heldelt tulumaksu vähendas. Kolmandik töötajatest ei maksnud mingit tulumaksu ja enam kui 50% maksutuludest laekus üle 100 000 eruo aastas teenivatelt. Olulist rolli mängisid ka tarbimismaksude arvestatav osakaal ja avaliku sektori palgad, mis olid samaväärse töö eest erasektori palkadest ligi 25% kõrgemad. Kaasahaaravalt traagiline.
Start-Up City – Ed Glaeser arutleb City Journalis New Yorgi tuleviku üle mõtiskledes linna mineviku üle ja leiab, et ettevõtlus ning ettevõtjad mitte poliitikud ja reguleerijad on suurlinnal pidevalt uusi arenguvõimalusi leidnud. Rohkete näidetega illustreeritud artiklis ei jäta Glaeser mainimata, milline on majandusteadlaste üldine seisukoht avaliku sektori poolsesse riskikapitalisti mängimisse. Jaapani MITI varal peab Glaeser vajalikuks lisada, et tegu oli mitte võitjaid vaid pigem kaotajaid valinud organisatsiooniga.
Tom Lubbock: a memoir of living with a brain tumour – Tom Lubbock on kunstikriitik ja kirjanik, kelle saatus on veeta viimased aastad enda elust ajukasvajaga, mis vankumatu järjekindlusega röövib tal seda, mida ta on õppinud armastama ja hindama üle kõige: sõnu, lauseid, mõtteid, diskussiooni ja arusaama. Guardiani’s avaldatud artiklis kirjeldab Lubbock, enda järjest tagasihoidlikuma sõnadevalikuga, kuidas iseenesest mõistetav taandub keskendumist vajavaks pingutuseks ja kuidas väikestest kõnevääratustest kasvab välja vaikus.
Literary Writers and Social Media: A Response to Zadie Smith – Alexis Madrigal kirjutas pikema vastuse Zadie Smith’i Facebooki’i ariklile, kus Madrgial vaatleb Facebooki mitte niivõrd inimeksistents internetiavarustes taandav kuivõrd uusi väljendusvõimalusi pakkuva nähtusena. Madrigali arvates jääb Smith’il tähelepanuta tõsiasi, et kõrvaltvaataja jaoks on lühikesed märkused ja üksikud pildid sageli tähenduseta ja pinnapealsed samas kui nende tõeline olemus ja väärtus avaldub alles pärast segunemist lugejate/vaatajate kujutlusvõimega, mis annab nendele fraasidele ja pildikestele nende sügavama tähenduse.
Christopher Hitchens (Vanity Fair artiklid) – juunis tegi Hitchens arstide abiga nii enda kui paljude tema lugejate jaoks ebameeldiva avastuse – tal on neljanda faasi (“There is no stage five!”) söögitoruvähk , mis on levinud tema lümfisõlmedesse ja ühte kopsu. Alati võitlusvalmis Hitchens ei ole sellest ebameeldivast arengust ennast eriti lasknud häirida vaid on avameelselt Vanity Fair’i jaoks kirjutanud igakuiseid artikleid, kus mõtiskleb talle omase vaimukusega erinevate vähiga seotud küsimuste üle (1, 2, 3, 4).
Sotsiaaldemokraatliku erakonna ettepanek on maksustada tuluosa kuni 1000 euroni kuus jätkuvalt praeguse 21-protsendise määraga ja seda ületav tuluosa 26 protsendiga.
Sotsiaaldemokraatide ettepaneku realiseerumise juures maksaksin enda praeguse palga juures juurde piisavalt vähe, et taolisest süsteemist ennast mitte eriti häirida lasta ja kui selle tulemusena ammenduks ka tulumaksumäärade debatt, siis laske käia. Isegi kahekordistades palga ei kujuneks maksudena makstavad summad ebamõistlikult suureks ja juhul kui oleks põhjust isegi neli korda kõrgemat palka teenida, siis tunduks olukord veel talutav. Vähemalt on näha, et sotsiaaldemokraadid on enda arvestustes lähtunud ka tööandja kuludest, mida ei saa kaugeltki kõigi kohta öelda.
Harri Taliga, kui marginaalse ja aina kahaneva huvigrupi esindaja, kohati täiesti vastuolulist juttu ei jõua ega taha enam kommenteerida. Rääkida kõrgema lisandväärtusega ja kõrgemate palkadega töökohtades samas soovides kahekordistades kõrgemate palkade tulumaksu on skisofreeniline. Ega kõrgemat palka saav inimene ei ole nõus enda praegusest palgast rohkem loovutama vaid pigem nõuab, et tööandja selle vahe kinni maksaks. Ainult, et tööandja ei saa sellega nõustuda, sest sotsiaalmaks jääb ju samaks, mis tähendaks aga tema jaoks lisaks tulumaksu vahe kinni maksmisele ka täiendavat sotsiaalmaksu koormat.
Raha seadusega ümber jagada on kuratlikult lihtne, kuid selle raha teenimine on märksa keerulisem ja kohe kindlasti ei käi see üleöö. Kahju, et see teadmine Harri Taligast on mööda läinud, kuid ilmselt pole tal vajadust ühtegi töökohta luua olnud või palgaarvestamisega tegeleda. Vastupidisel juhul oleks ta ammu jõudnud järeldusele, et tulumaksu sellises ulatuses tõstmine mõjub vaieldamatult negatiivselt ka kõrgema lisandväärtusega töökohtade loomisele.
Kuigi tulumaksu kohalt on jutt ilmselgelt läinud konkreetsemaks, siis sellest on vähe. Kui tulumaksusüsteemi asuda põhimõtteliselt muutma, siis peaks arvestama oluliselt rohkem ka teiste maksundusküsimustega:
kas ja kui kõrgele tõuseb tulumaksuvaba miinimum?
kas ja kui kõrgele soovitakse kehtestada ettevõtte tulumaks?
kas ja kui kõrgele seatakse sotsiaalmaksu ülempiir?
millele ja millise määraga soovitakse kehtestada madalam käibemaksumäär?
kuidas maksustatakse investeeringuid, dividende ja intresse?
kas eluaseme intressi tulust mahaarvamine jääb või kaob?
kas aktsiisid ja riigilõivud kasvavad edasi samas tempos?
Kui pole vastust nendele küsimustele ei ole sügavat mõtet ka tulumaksuküsimustel pikemalt peatuda. Need küsimused ei ole ainult sotsiaaldemokraatidele vaid ka reformierakondlastele, kelle järgmiseks teostamata jäävaks valimislubaduseks näib olevat tulumaksu toomine 19%-le, mida enamus Reformierakonna valijatest ei pea tõenäoliselt just kõige prioriteetsemaks tegevuseks.
Iseenesest oleks huvitav, kui nendest valimistest saaksid maksusüsteemivalmimised. Varem või hiljem taanduvad Riigikogu valimised nagunii maksusüsteemile, sest oleme Euroopa Liidus ja meil pole sellest tõenäoliselt pääsu. Eraldi küsimus, kas ennast järjest rohkem ja rohkem (kohati liigagi üleolevalt) piirava Reformierakond on suuteline tabama ära õige hetke maksusüsteemi ulatuslikumaks reformimiseks.
Minu isiklik eelistus jääb jätkuvalt propotsionaalsele tulumaksule tema lihtsuse ja üheselt mõistetavuse tõttu, sest kui keegi arvab, et jõukamad inimesed ei suudaks enda makse optimeerida, siis ta eksib – sügavalt. Ei tasu unustada, et “läänelikum” maksusüsteem tähendab ka hulgaliselt erandeid ja mahaarvamisi, mille sisseseadmise argumendid muutuksid ka Eestis märksa õigustatumaks.
It [the concept of social justice] is completely empty. I’m convinced it’s completely empty. You see, justice is an attribute of human action, not of the state of affairs, and the application of the term social justice assumes a judgment of the justice of a state of affairs irrespective of how it has been brought about. That deprives it of its meaning. Nothing to do with justice is an attribute of human action.
As ordinary people start to realise that this thing is not only happening, it is happening to them, we can see anxiety giving way to the first upwellings of an inchoate rage and despair that will transform Irish politics along the lines of the Tea Party in America. Within five years, both Civil War parties are likely to have been brushed aside by a hard right, anti-Europe, anti-Traveller party that, inconceivable as it now seems, will leave us nostalgic for the, usually, harmless buffoonery of Biffo, Inda, and their chums.
You have read enough articles by economists by now to know that it is customary at this stage for me to propose, in 30 words or fewer, a simple policy that will solve all our problems. Unfortunately, this is where I have to hold up my hands and confess that I have no solutions, simple or otherwise.
Sünge stsenaarium, millest saab järgmine vaatus Euroopa institutsionaalse hõõrdumise vaatemängus. Võib juhtuda, et iirlased on esimesed, kes saavad massiliselt aru kui palju enda iseseisvusest on nad Euroopa Liidu institutsioonidele loovutanud. Veel kentsakam, kui nad seda valimistel väljendavad ning sõjakas uus valitsus võtab Euroopa Liidu suhtes tõrjuva hoiaku.
An ominous pattern has emerged across much of the eurozone periphery: tax revenue keeps falling short of what was hoped. Austerity measures are eating deeper into the economy than expected, forcing further fiscal cuts. It goes too far to call this a self-feeding spiral, but such policies test political patience to snapping point.
There is little that these nations can do in the short-run as EMU members. They cannot offset fiscal tightening with full monetary stimulus or a weaker exchange rate – as Britain can. All they can do is soldier on, sell family silver to the Chinese and Gulf Arabs, beg the ECB to join the currency war to bring down the euro, and pray that the fragile global recovery does not sputter out.
Chancellor Merkel is ultimately correct. A mechanism for sovereign defaults is entirely healthy. Had it been in place long ago, EMU would have been stronger. The proper timing for this was at the Maastricht Treaty, or Amsterdam, or at the latest Nice, but in those days the EU elites were still arrogantly dismissive about the implications of a currency union. To wait until now borders on careless.
Mulle tundus ka see lõik oluline:
These were the terms imposed by Germany at Friday’s EU summit as the Quid Pro Quo for the creation of a permanent rescue fund in 2013. A treaty change will be rammed through under Article 48 of the Lisbon Treaty, a trick that circumvents the need for full ratification. Eurosceptics can feel vindicated in warning that this “escalator” clause would soon be exploited for unchecked treaty-creep.
Mrs Merkel needs a treaty change to prevent the German constitutional court from blocking the bail-out fund as a breach of EU law, and a treaty change is what she will get. “This will strengthen my position with the Karlsruhe court,” she admitted openly.
Eesti Ametiühingute Keskliit on välja tulnud dokumendiga “Eesti Ametiühingute Keskliidu ettepanekud poliitikate kujundamiseks aastatel 2011-2015” (PDF). Kui Tööandjate Keskliidu poolt avaldatud manifestile heideti üht, teist ja kolmandat ette (sealhulgas ka EAKL’i poolt), siis pole EAKL’i dokument sugugi põhjalikum või argumenteeritum. Pigem vastupidi.
Enne kui EAKL’i üllitise sisul (sellel vähesel, mis seal on) peatun väärib vast meelde tuletamist tõsiasi, et Eestis kuulub ametiühingutesse vähem kui 10% töötajatest ja ametiühingute liikmeskond on viimastel aastatel ainult kahanenud. Neid kahte seika on põhjust meeles pidada
Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks tekitatakse mingeid dokumente, milles pole peaaegu midagi, mille üle arutleda. Konkreetseid ettepanekuid pole ja enamasti on sõnastus piisavalt üldsõnaline, et iga üks võib sealt välja lugeda seda, mida ise parajasti soovib.
Kas tõesti on palju tahta, et rääkides umbmäärastest “kvaliteetsetest töökohtadest” ei koosneks selgitus sarnaselt umbmäärastest soovidest nagu “suurest” lisandväärtusest, “kõrgest” tootlikkusest, “heast” palgast, mis on saavutatav “asjakohaseid” tugimeetmeid “arendades”. Kes meist ei tahaks kõrgemat, paremat, suuremat ja asjakohast – probleemid tekivad siis, kui sõnade ritta seadmise asemel tuleks tegutsema hakata ainult, et kõik saavad sellest umbmäärasest sõnadesupist erinevalt aru. Kusjuures kõik need fraasid pärinevad esimesest punktist, kuid terve dokument kubiseb neist ja olukord läheb lõpupoole ainult hullemaks.
EAKL’i manifestist torkab korduvalt silma, et autorid soovivad EAKL’i rolli suurendad ja laiendada, kuid nagu eelnevalt juba mainitud on ametiühingute liikmed alla 10% töötajatest. Tööandjate Keskliidu kandepind pole sugugi suurem ja kõiki puudutavate otsuste tegemine kahe väikese esindusorganisatsiooni poolt pole õigustatud. Ainus loogiline järeldus on, et nende organisatsioonide omavahelised kokkulepped ei laiene neile, kes ei kuulu kumbagi organisatsiooni. Igale inimesele peab jääma õigus teha tööd väiksema palga eest kui alampalk kui ta seda soovib ja teistel nendele inimestel taolist tööd pakkuda.
Arvestades sellega, kui nõrga ja tegelikult sisutu dokumendiga on tegu, ei ole ka mõtet peatuda maksupoliitika alastel ettepanekutel, mis näivad olevat eelkõige ajendatud täiendavatest kulutustest, mida on kuidagi vaja katta. Nõuda progressiivsemast tulumaksu samas maksustatava tulu suurusest või protsendist rääkimata ei ole tegevus, millega peaksid tõsiselt võetavad täiskasvanud inimesed tegelema. Kui soovite ettevõtte tulumaksu taastada, siis oleks viisakas vähemalt vihjata suurusjärkudele ja mitte oletada, et see suurendaks “märkimisväärselt maksulaekumisi”.
Inside the Rolling Stones Inc. -tõenäoliselt pole “läänes” just eriti palju neid inimesi, kes midagi Rolling Stones nimelisest kollektiivist kuulnud pole, kuid nende majanduslik edu ja selle edu põhjused on enamasti jäänud tähelepanuta. Kunagi Fortune’is ilmunud artikkel annab hea ülevaate sellest, kuidas ühte kollektiivi edukalt majandada, mis selleks vaja on ja kuidas muusikatööstus on aastatega arenenud. Artikkel neile, keda on huvitab popkultuuri enamasti nähtamatuks jääv majanduslik külg.
How digital technology gets the news out of North Korea – vaatamata karmidele piirangutele on Põhja-Korea valitsusel järjest keerulisem kontrollida, mis info jõuab tavakodanikeni ühelt poolt ja välismaailma teiselt poolt. Põhjuseks on järjest väiksemad digitaalkaamerad, mis võimaldavad filmida olukorda maailma kõige õnnetumas riigis ja mobiililevi, mis ulatub Hiinast Põhja-Koreasse ja võimaldab varasemast kiiremini uudiseid edastada. Populaarseks salakaubaks on aga saanud Lõuna-Korea seebikate piraatsalvestused, mida jälgib vaimustunult (ja salaja) järjest suurem osa elanikkonnast.
Generation Why? – Zadie Smith peatub New York Review of Books veergudel pikemalt David Fincher’i filmil Social Network , kuid laiendab enda mõtisklust ka Facebookile tervikuna. Kes filmi pole veel näinud, siis tasub artikliga ehk hiljem tutvuda, kuid mõtisklus sotsiaalvõrgustunud põlvkonna üle on (Smith ise on enda Facebooki konto kustutanud) on köitev ja paljuski tabav. Kohati kisub jutt natuke liiga pessimistlikuks ja üldistavaks, kuid see on juba rohkem maitseasi.
Lada’s Theme – Adam Curits jagab jagab maailmaga klippe BBC dokumentaalfilmist, mis jälgib kahe inglase külastust Nõukogude Liidu kõige uhkemasse Ziguli tehassesse. Usun, et iga vähegi NSVL’i kommunismi mäletav inimene saab korduvalt äratundmise rõõmu osaliseks. Curtis ei piirdu ainult endise Lada omaniku nostalgiaga vaid peatu ka sellel, kuidas Togliatti tehas juhtkonna poolt paljaks riisuti ja kuidas kümmekond aastat hiljem sarnane juhtum Inglismaal teoks sai.
The Vulture Transcript: Neil Gaiman on Comics, Twilight, Twitter Etiquette, Killing Batman, and Sharing Porn With His Son – Neil Gaiman andis hiljuti pikema intervjuu, kus peatus enda värsketel projektidel, kuid muu hulgas tuli jutuks, kuidas interneti avarustes nähtut hiljem enam mitte-nähtuks pole võimalik muuta ja kuidas tuttavate lapsed, kes kunagi Facebookis sõbra staatuse saanud on moondunud peoloomadeks, kes panevad pilte üles, mida Gaiman parema meelega ei näeks. Mitte ainult informatiivne vaid ka valgustav.
Confessions of a Price Controller – USA vanurite tervisekindlustusega tegeleb programm nimega Medicare, mis toimib paljuski sarnastel põhimõtetel meie Haigekassaga ehk ametnikud määravad hinna, mida teenuste eest tasutakse. USA süsteemis 25 aastat tegutsenud Joseph Antos selgitab, miks tsentraliseeritult süsteemis kipuvad hinnad pigem kõrgemad kui madalamad olema, samas kui mõned protseduurid leiavad jätkuvalt kompenseerimist vaatamata sellele, et protseduuri asemel on võimalik ravimeid kasutada. Artikkel probleemidest puuduliku tagasisidega süsteemis.
Internet savvy Swedes launch ‘Angry note 2.0’ – selgub, et rootslased on kortermajades enda wifi ruuterite nimedeks hakanud panema sõnumeid, mis suunatud teistele kortermaja elanikele, olgu siis tegu soovitusega vaiksemalt võtta või rõdul mitte suitsetada. Mõned nimetused on aga läinud koomiliselt konkreetseks: “have you got 6 eggs? Put them by the laundry room and I’ll put some new ones there tomorrow”
By the Book – vaevalt, et keegi enam telefoniraamatut kasutab, kuid oli aeg, kus telefoniraamatust sõltus paljude ettevõtjate tulevik ja tarbijate jaoks tähendas see esimest korda võimalust leida kaupade ja teenuste pakkujatele konkurente, kellest sa ei pruukinud muidu teadlik olla. Põgus kokkuvõte raamatust, mis dokumenteerib telefoniraamatu algust 1878. aastal esimese 50 sissekandega kuni kõrgaegadeni, kui USA’s trükiti keskmiselt 60 miljonit telefoniraamatut aastas.
Mikk Salu kirjutas eilses Päevalehes Reformierakonna moondumisest järjest rohkem lubavaks ning aina rohkem ka lubadusi murdvaks erakonnaks. Miks vaatamata taolisele tendentsile potentsiaalsete Reformierakonna valijate hulk kasvab saab vähemalt mõned vastusevariandid. Olen ise korduvalt reformierakondlastele oma hääle andnud, kuid iga korraga aina rohkem ja rohkem sellepärast, et alternatiivid tunduvad märksa vastumeelsed mitte sellepärast, et Reformierakonna suundumused ja eelistused on kuidagi sümpaatsemaks muutunud.
Eelmisel nädalavahetusel avalikustas Reformierakond pere- ja rahvastikupoliitika programmi, kus leidsin ebameeldiva üllatusena ühe lause, mis on piisavalt üldine, et seda ignoreerida, kuid ühtlasi piisavalt oluline, et sellel siiski peatuda:
Reformierakond on vastu massilisele väheste oskustega võõrtööjõu sisserändele.
Nii neli aastat tagasi panin enda mõtted kohalikust immigratsioonipoliitikast kirja postituses Tööjõupuudusest väikeettevõtluses ehk miks vajame KÕIKI inimesi, kes on valmis töötama ja minu vaated pole vahepeal muutunud. Minu jaoks on võõrtööjõud ja immigratsioon Eestisse jätkuvalt üks paremaid viise kõigi Eestis elavate inimeste elatustaseme tõstmiseks.
Huvitava kokkusattumusena ilmus samal päeval Reformierakonna pressiteatega ka Tyler Coweni kolumn New York Times’is, kus ta juhtis tähelepanu tõsiasjale, et immigrandid loovad töökohti ja võimalusi, mille potentsiaal meid kõiki rikastada on enam kui tühi sõnakõlks:
Low-skilled immigrants usually fill gaps in American labor markets and generally enhance domestic business prospects rather than destroy jobs; this occurs because of an important phenomenon, the presence of what are known as “complementary” workers, namely those who add value to the work of others. An immigrant will often take a job as a construction worker, a drywall installer or a taxi driver, for example, while a native-born worker may end up being promoted to supervisor. And as immigrants succeed here, they help the United States develop strong business and social networks with the rest of the world, making it easier for us to do business with India, Brazil and most other countries, again creating more jobs.
Cowen peatub ka tõsiasjal, et immigrandid ei pruugi võistelda niivõrd töökohtade pärast riigis, kuhu nad suunduvad kui töökohtade pärast, mis luuakse teistes riikides, et eksportida teenust emmigreerumise sihtkohaks olevas riigis. Tõsi, Cowen kirjutab eelkõige USA lugejale ja võrdlused Eestist ligi 200 korda suurema riigiga võivad tunduda kohatud, kuid VoxEu avaldas eelmisel nädalal Francesco D’Amuri ja Giovanni Peri uurimusest kokkuvõtva artikli Immigration and productive tasks: Can immigrant workers benefit native workers?, mis käsitleb immigratsiooni ja toetub Euroopa andmetele:
Several studies find that immigrants do not harm the wages and job prospects of native workers. This column seeks to explain these somewhat counterintuitive findings by emphasizing the scope for complementarities between foreign-born and native workers. Examining 14 European countries from 1996 to 2007, it finds that immigrants often supply manual skills, leaving native workers to take up jobs that require more complex skills – even boosting demand for them. Immigrants replace “tasks”, not workers.
Üks märkimisväärsemaid ja immigratsiooni potentsiaali Eesti jaoks avavaid väiteid pärineb aga artikli lõpust, kus autorid peatuvad sellele, millise tööjõuturuga riigis oleks immigratsioonist kõige rohkem kasu:
We also find mild evidence that the positive reallocation process seems to be stronger in relatively flexible labour markets (those with less stringent employment protection legislation) and weaker in more rigid markets. This is reasonable, as the underlying process for the reallocation of tasks requires occupational mobility that is enhanced in labour markets with low costs of mobility.
This new type of analysis of the labour market impact of immigration paints a much more differentiated picture in which “tasks”, not workers, are replaced by immigrants in the production process. Hence natives may have an opportunity to move into tasks that pay better, are complementary to manual jobs, and in which they have comparative advantages. This virtuous mechanism, however, will take place only if native workers are mobile enough to change occupation and adjust to the new organisation of production.
Iga valik tähendab millestki loobumist ja mulle tundub, et paljud eestlased kalduvad eelistama vähest immigratsiooni teadmata, et see tähendab vähegi pikemas perspektiivis madalamaid sissetulekuid, tagasihoidlikumaid võimalusi ja isegi kõrgemat töötust. Eestlastel on arvestatavad eeldused märksa avatumast immigratsioonipoliitikast kasu lõigata sealhulgas isegi väheste oskustega immigrantide tulekust Eestisse.
Riigikogu valimised on enam kui nelja kuu pärast ja erakonnad ning poliitikud võtavad usinalt seisukohti ja positsioone. Kahju ainult, et enamusel neist pole midagi sisulist öelda või välja pakkuda, mis võimaldaks nende lubaduste maksumust kuidagi hinnata. Erandina saab ehk esile tõsta Keskerakonda, mis on teinud väga konkreetse ettepaneku astmelisele tulumaksu osas, kuid nagu varem juba kirjutasin on see problemaatiline mitmel erinevalt põhjusel.
Samas on näha, et Keskerakonnas on rohkem selgroogu kui Sotsiaaldemokraatide seas, kelle värske liider paistab siiani silma eelkõige sotsiaaldemokraatliku retoorikaga – hulgaliselt üldist kriitikat ja umbmääraseid eelistusi, mille maksumusest ei sõnagi. Ühelt poolt nagu toetatakse astmelist tulumaksu, kuid samas Keskerakonna ettepanekud neile ei sobi ning alternatiivsetest skeemidest vaikitakse. Toidukaupade käibemaksumäära soovitakse vähendada neli korda aastaks 2013, kuid samasse käibemaksugruppi on lisaks liigitatud ka mitmeid teisi teenuseid ja kaupu. Väidetavalt on tegu “vastutustundlikku” ettepanekuga, kuid ettepaneku mõjust riigieelarvele rääkides lihtsalt konstanteeritakse, et põllumeestele otsetoetusi peatselt enam maksma ei pea ja seepärast “ei tekita väiksem maksumäär ka riigieelarvele üleliia suurt koormust”. Mis on “üleliia suur koormus” või kuidas põllumeestele otsetoetuste maksmise lõpetamisest jääb piisavalt raha üle, et viia ka ravimite, raamatute, töövihikute, perioodiliste väljaannete ja majutusteenuste (aga miks ainult need kaubad ja teenused?) käibemaks viiele protsendile, ei selgu kuskilt.
Mikser on varsemalt mõista andnud, et kulutused suurenevad ka teistes valdkondades, mis teeb sotside tõsiselt võtmise, kui nad riigieelarve tulude poolest ei räägi, keeruliseks. Lihtsalt progressiivsemast maksusüsteemist heietada ei ole mõtet ning ettevõtte tulumaksuga taastamisega kaasnevatest probleemidest näib enamusel sotsidest ettekujutus lihtsalt puuduvat. Ehk aitab seda küsimust mõnevõrra valgustada Megan McArdle’i hiljutine postitus Why We Should Eliminate the Corporate Income Tax, mis peatub käputäiel nüanssidel, millega peaks arvestama iga”lääneliku” ettevõtte tulumaksu propageerija.
Mikseri põlvkondade vahetuse leierdamise juurde sobib aga üks lõik Robin Hansoni esmaspäevasest postitusest, mis on küll seotud USA eilsete valimistega, kuid igati aktuaalne ka Mikseri retoorika üle mõtiskledes:
In both primitive tribes and modern board rooms, incumbents play out a standard script when arguing with upstarts. When a new guard bids for more influence relative to an old, the new suggests the old is weak, corrupt, out of touch, and past their prime, while the old suggests the new is immature, inexperienced, unrealistic, and untried. The old guard tries to sound calm and reasonable and suggest things are ok, there’s no need for disruptive change, or perhaps that we can’t afford to change captains midstream in a crisis. The new guard will suggest a crisis, with problems getting worse until we change tact, or perhaps that only new leadership can take full advantage of new opportunities. We are so habituated to expect these patterns that we use these arguments, and are persuaded by them, even when they are unlikely to apply.
Eelnevalt peatusin küll põgusalt Keskerakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel, kuid paljuski sama jutt käib nii Isamaa ja Res Publica Liidu kui ka Reformierakonna kohta, mis väärivad lausa eraldi postitust mõnede hiljutiste avalduste valguses.
Civilization disagrees with a great many of our innate instincts, and most of the people haven’t reconciled themselves with that fact. Civilization has certain costs and involves certain constant disappointments of what we call natural needs.
Solzhenitsyn is still a man who relies a great deal on natural instincts, and to discover that there are so many natural instincts which the advanced civilization does not satisfy oppresses him.