Pooldanud omal ajal Saddam Husseini kukutamist (nii massihävitusrelvade väidetava olemasolu kui repressiivse ja järjest kaootilisema diktatuuri kukutamise ettekäändel) ei kiirusta ma ÜRO resolutsiooni toel Liibüasse tormamist just takka kiitma. Mõtlesin, et kirjutaks natuke pikemalt põhjustest ja kaalutlustest taolise seisukoha kujundamisel, kuid eile sattusin Josh Marshalli postituse otsa, mis ühtib piisavalt minu enda seisukohaga, et hoopis viidata ja natuke tsiteerida:
So let’s review: No clear national or even humanitarian interest for military intervention. Intervening well past the point where our intervention can have a decisive effect. And finally, intervening under circumstances in which the reviled autocrat seems to hold the strategic initiative against us. This all strikes me as a very bad footing to go in on.
And this doesn’t even get us to this being the third concurrent war in a Muslim nation and the second in an Arab one. Or the fact that the controversial baggage from those two wars we carry into this one, taking ownership of it, introducing a layer of ‘The West versus lands of Islam’ drama to this basically domestic situation and giving Qaddafi himself or perhaps one of his sons the ability to actually start mobilization some public or international opinion against us.
I can imagine many of the criticisms of the [critical] points I’ve made. And listening to them I think I’d find myself agreeing in general with a lot of it. But it strikes me as a mess, poorly conceived, ginned up by folks with their own weird agendas, carried out at a point well past the point that it was going to accomplish anything. Just all really bad.
Ent sellegi poolest ei saa ma jätta viitamata ka Chritopher Hitchens’i Slate’i kolumnile Don’t Let Qaddafi Win, mis toob välja neid samu argumente (millega põhimõtteliselt võiks nõustuda), mida eelnevalt toodud tsitaadis tõi välja Josh Marshall. Ma lihtsalt ei usu, et teise liivakasti ronimine, seal laamendamine ja siis sealt vaikselt lahkumine on võimalik või isegi soovitav. Lõppude lõpuks on Gaddafi näol tegu kui mitte juba hulluks läinud, siis hulluks minemise äärele jõudnud isikuga, kes on omal ajal märksa parema vaimse tervise juures hakkama saanud reisilennukile pommi paigaldamise sanktsioneerimisega.
Defense Secretary Robert Gates, Chairman of the Joint Chiefs of Staff Adm. Mike Mullen, and White House chief of staff William Daley all argued against a no-fly zone in Libya.
Air Force Chief of Staff Gen. Norton Schwartz said laying the groundwork for a no-fly zone would take “upwards of a week.” That was two days ago, and already the bombs from allied jets are falling on Libyan military targets. So are cruise missiles from US Navy ships in the Mediterranean Sea.
But as Qaddafi’s army and air force kept pounding the rebels and the United Nations moved – faster than its typically glacial speed – to stop the Libyan dictator from killing more of his own people, it was senior women in the administration who pushed the process toward military intervention.
That included Secretary of State Hillary Clinton, UN Ambassador Susan Rice, and National Security Council senior aide Samantha Power, according a New York Times report.
“The three women were pushing for American intervention to stop a looming humanitarian catastrophe in Libya,” according to the newspaper.
Global Imbalances without Tears – Kenneth Rogoff leiab, et osade majandusteadlaste soov näha osade riikide elanikkonna säästmises asemel rohkem tarbimist ei ole õigustatud. Probleemiks ei ole tema hinnangu niivõrd ühtede soov säästa kuivõrd paljude riikide maksudealane regulatsioon, mis soodustab majandustegevuse finantseerimist läbi laenude mitte omakapitali. Rogoff on skeptiline erinevate abifondide laiaulatuslikuma finantseerimise suhtes, mis võivad tema hinnangul olukord oluliselt halvendada.
* * *
The Case Against The Mortgage Interest Deduction – kui eelnevalt toodud artiklis peatus Kenneth Rogoff ka põgusalt eluasemelaenude intresside maksusoodustuste negatiivsel mõjul, siis Ed Dolan on pühendanud küsimusele terve postituse, kus juhib tähelepanu muu hulgas tõsiasjale, et tegu on maksusoodustusega, mis on seda kasulikum, mida kõrgema väärtusega on sinu eluase. Teatavasti on ka Eestis eluasemelaenudega seotud ulatuslikud tulumaksutagastused, mille otstarbekuses on põhjust tõsiselt kahelda. Vestlused mõnede Eestis eluasemelaenu tulumaksutagastust nautivate perekondadega on minus ainult süvendanud veendumust, et enne uute maksude kehtestamist või olemas olevate tõstmist, tuleks tõsiselt kaaluda eluasemelaenudega seotud tulumaksutagastuse likvideerimist.
* * *
10 Surprising Facts About NASA’s Mercury Probe – viimaste päevade jooksul jõudis lõpuks Merkuuri oribiidile inimkonna poolt loodud tehiskaaslane. Merkuur pole juba aastakümneid suuremat tähelepanu pälvinud, kuid ega see tähelepanu ka praegugi eriti suur ole. Igal juhul on Mike Wall pannud kirja 10 üllatavat fakti, mis võimaldavad ehk natuke kõrgemalt hinnata inimkonna järjekordset kosmosesaavutust. Muu hulgas selgub, et Merkuuri orbiidi saavutamine on aega võtnud 6 ja pool aastat ning kogu missioon kestab 2 päeva…2 Merkuuri “päeva”.
* * *
You Can Stop Worrying About A Radiation Disaster In Japan – tuumaenergia pooldajana ja ka Rootsi Barsebäcki tuumajaama mõned aastat tagasi külastanuna (tegu on sarnaste reaktoritega Fukushima omadele) on minu jaoks natuke arusaamatu, miks jaapanlased on informatsiooni jagamisega sedavõrd kidakeelsed. Hiljuti sattusin artikli/postituse/kommentaari otsa, mis on ehk kõige lähemal minu enda arusaamale olukorrast. Mulle tundub, et ka radioaktiivsuse osas on see artikkel oluliselt kainema lähenemisega kui enamus sellest, mida erinevad uudistekanalid välja pumpavad.
* * *
Japan and the economics of natural disaster – Will Wilkinson andis hiljuti Economisti Democracy in America blogi postituses hea ülevaate artiklitest ja akadeemilistest uurimustest, kus on üritatud hinnata erinevate looduskatastroofide mõju riikide majanduskasvule. Peamine järeldus tundub olevat, et looduskatastroofid ei avalda vähegi pikemas perspektiivis majanduskasvule olulist mõju, vähemalt arenenud riikides. Willkinson viitab ka Ilan Noy ülevaatlikule postitustele, mis sisaldab ka uuemat informatsiooni ja juhib tähelepanu looduskatastroofide negatiivsele regionaalsele mõjule ka pikemas perspektiivis.
* * *
Dust washers in India sweep streets for flecks of gold – Indias, Ahmadabadi linnas, tegutsevad juba sadu aastaid tolmupesijad, kes üritavad enam kui 5000 kulla- ja hõbedapoe 40 000 töötaja poolt tänavatele kantud väärispuru tolmu seest välja pesta. Selgub, et vaevarikka ja keha väänava tööga on võimalik teenida kuni 135 dollarit kuus ja üles kasvatada terve perekond. Tolmu pesemine tundub olevat lausa perekondlik traditsioon, sest tolmupühkimise territooriumid on juba aastakümneid kui mitte aastasadu olnud erinevate perekondade vahel ära jagatud. Hämmastav, kuidas inimesed suudavad näiliselt triviaalsest endale eluks vajaliku sissetuleku välja pigistada.
Igapäevaselt erinevate infrastruktuuriprojektidega tegeledes jälgin huviga ka erinevaid arenguid Eestis.
Aruvalla-Kose kaasus on olnud üks kentsakamaid ja sellega kaasnenud tipp-ametnikele kahtlustuste esitamine prokuratuuri poolt on siiani lõpliku lahenduseta. Vaatamata sellele, et MKM on läbiviinud ka distsiplinaarasja menetlused, mille järeldused tegelikult sisuga väga hästi kokku minna ei taha (soovitan lugeda ja omad järeldused teha), siis praegu jääb mulje, et kogu kaasus – prokuratuuri tasemel – lihtsalt sumbub. Küll on aga Aruvalla-Kosega seotu kõiki ametnike oluliselt pelglikumaks teinud, mille tulemusena igasuguseid suurte projektidega kaasnevaid komplikatsioone ning riske soovitakse järjest jõulisemalt töövõtjate kaela suruda.
Kahjuks on taolise lähenemise kõige suuremaks probleemiks järjest kõrgemate hindadega pakkumused uutel hangetel nende poolt, kes soovivad tööd reaalselt teha ja kõikide riskidega arvestada. Kaugeltki kõik ettevõtted ei ole aga suutelised ega valmis suuremate projektiga kaasnevaid riske maandama ja lähtuvad hinnast, mis on realistlik ainult kõige probleemivabamate stsenaariumite puhul. Kui olukord võtab mõne ootamatu pöörde, siis muutub projekt kiiresti kahjumlikuks, mis võib vabalt viia lepingu lõpetamiseni.
Viimaste nädalate jooksul näib olevat realiseerunud üks taoline stsenaarium seoses Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimisega, kus Läti üks suuremaid teedeehitajaid SIA Binders teatas tööde ja ühtlasi lepingu katkestamisest. Peamiseks põhjuseks lepingu katkestamisel tundub olevat Koger & Partnerid suutmatus projektiga edasi minna, mis esialgu viis SIA Binders kogu lepingu üle võtmisele. Praeguseks on ilmselt lätlastele selgeks saanud, et eestlasest peatöövõtja pakkumus oli liiga madal ning tööde teostamine on planeeritust oluliselt kallimaks osutunud. Ei ole just eriti suur saladus, et Koger & Partnerid soovisid Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimise lepingut teistele maha müüa, kuid asjata. Enamus kohalike teedeehitajaid mõistsid, et Koger & Partnerid pakutud hinnaga on tööde teostamine keeruline ja peale maksmisest ei ole keegi huvitatud.
Maanteeameti pressiesindaja Allan Kasesalu nimetas summasid, mida amet kavatseb Läti ehitusfirmalt SIA Binders seoses pooleli jäänud Pärnu ümbersõidu ehitustöödega sisse nõuda, suurteks.
Kasesalu ütles BNS-ile, et amet kavatseb lepingu Bindersi ning AS-iga Koger&Partnerid lõpetada vastavalt lepingutingimustele. “Kindlasti ei jäeta kasutamata lepingust tulenevaid õigusi.” Kasesalu lisas, et lepingutingimuste kohaselt tuleb Bindersil maanteeametile kui tellijale hüvitada tekitatud kahju ja tasuda leppetrahv.
Kasesalu ütles, et nõutav täpne summa selgub lepingu lõpetamisprotseduuride käigus ja pärast kõigi ameti nõuete esitamist. “See protsess võib võtta kuid.”
Kui need summad on piisavalt “suured”, siis vabatahtlikult neid keegi maksma ei hakka. SIA Binders on ennetava lepingu katkestamisega, millega kaasnesid ka põhjendused, kus süüdistatakse muuhulgas Maanteeameti, andnud mõista, et küsimust hakatakse lahendama kohtus. Seega, Maanteeametil võib minna mõni kuu, et jõuda arusaamale sellest, kui suurt summat hakatakse lätlastelt üldse nõudma, kuid siis jõuab asi alles kohtusse. Tegu on aga keerulise projektiga, kus piisavalt nüansse, et võimaliku kohtuprotsessi aastatepikkuseks venitada. Eestlaste võimalused lätlastelt midagi peale täitmistagatise saada, mis on aga võib-olla hoopis Koger & Partneri poolt juba lepingu alguses üles seatud, on üpris väikesed.
Kui kohalikud ettevõtted on veel valmis madalamat profiili hoidma lootuses, et õnnestub mingi lahendus leida ja lahku minna kui mitte sõprade, siis vähemalt mitte vaenlastena, siis lätlaste puhul ei ole taolised lootused õigustatud. Ülemiste liiklussõlme ehituselt puksiti juba lätlased välja (kas õigustatult või mitte on eraldi küsimus) ja kui nüüd Pärnu ümbersõiduga seoses hakatakse neilt veel tõenäoliselt miljonitesse ulatuvaid hüvitisi nõudma, siis võib kindel olla, et lätlased pöörduvad enda muredega ka enda valitsuse poole.
Omades mitmete Läti ettevõttega häid sidemeid ja teinud nendega mõnede projekti raames üpris tihedalt koostööd, siis on isegi minuni jõudnud esimesed kuuldused tõsisemast ametlikust Läti poolsest huvist Eesti teedehituses toimuva vastu. Kui poliitikutel ja diplomaatidel ei õnnestu olukorda lähinädalate jooksul siluda (näiteks kahjunõude osas, mis alles hakkab kujunema), siis pole sugugi välistatud, et olukord eskaleerub rahvusvaheliseks intsidendiks, mille majanduslikud mõjud/kulud võivad olla oluliselt suuremad kui SIA Binders’i poolt soovitud täiendavad summad Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimise lõpetamiseks. Summad, mille maksmine võis olla täiesti õigustatud kui SIA Binders’i esindajaid vähegi tõsisemalt võtta.
Kõige kahetsusväärsem olekski stsenaarium, kus kohalikud ametnikud ennast kehtestada soovivad, mille tulemusena leiavad lätlased, et neil on põhjust eestlastele samaga vastata. Eesti ametnikkondade jaoks jääks taoline kemplemine kaugeks, sest neile ei kaasneks taolistest arengutest erilisi negatiivseid tagajärgi, kuid Eesti ettevõtete võimalusi Läti riigihangetel osaleda mõjutaks see kindlasti. Lihtsalt hakatakse eestlastelt nõudma rohkem kui kohalikelt ja oledki vastamisi olukorraga, kus sa ei saa teha konkurentsivõimelist pakkumust, sest pead arvestama kitsendustega, mida kohalikel pole.
Jääb üle ainult loota, et kaine mõistus võimaldab olukorra kõiki rahuldaval viisil lahendada. Faktiks jääb, et Eesti teedehituses kaasatakse vähegi suurematesse projektidesse EL’i struktuuritoetusi ja kui siin leiavad pidevalt aset konfliktid vähegi suuremate projektidega, siis võib Pärnu ümbersõidu rekonstrueerimine osutuda meile pikemas perspektiivis oluliselt kallimaks just täiendavate kulutuste ja kõrgemate riigihangete pakkumuste näol tulevikus. Lõppude lõpuks ei ole ju riigi raha ametniku raha vaid lihtsalt ümberjagamine, mille puudujäägi likvideerimine tähendab ühte: kõrgemaid makse (või aktsiise või riigilõive) kõigile.
Jaapanis on tohutu akumuleeritud rikkus. Jaapanlased on kokkuhoidja rahvas. Viimase nelja kümnendi andmeid vaadates on nad parimatel aastatel kõrvale pannud 30-40 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust.
. . .
See on väga keeruline küsimus. Nende riigivõlg küünib 180 protsendini SKTst juba praegu. Jaapani suur probleem on elanikkonna vananemine, mis toimus väga kiiresti. See tähendab, et surve avaliku sektori rahastamisele on väga tugev nagunii. Maksumaksjate suhteline osatähtsus on kogu aeg vähenenud.
. . .
Võla asjus on küsimus finantsturgude usalduses Jaapani vastu. Ma arvan, et maailma finantssektor ei usu, et Jaapan hakkaks mingite rumalustega tegelema ja muutuks maksujõuetuks. Nende rahvuslik rikkus on siiski nii suur, et olukord on hoopis teine kui mõne pisikese riigiga, nagu Kreeka või Iirimaa. Jaapan on siiski maailmas suuruselt kolmas majandus.
In the current circumstances where Japanese people and institutions face a huge test of their resolve, they may be more determined than ever to lend to the government – as an act of solidarity, as a tangible sign of the collective will to reconstruct their country.
But even so, the Japanese government is in a hideous position, under pressure from markets to cut borrowing at just the time when the imperative of rebuilding the country will require a massive deployment of government money.
. . .
The sum that Japan needs to borrow this year is the kind of number that boggles the brain: if you add together both the maturing debt that needs to be repaid and new borrowing to finance the deficit, Japan needs to borrow around a third of its $5.5 trillion GDP, excluding very short term debt, or more than half its GDP including short term debt.
. . .
According to IMF figures, the ratio of general government gross debt to GDP was set to reach 228% this year, and 233% in 2012, even before taking any account of the costs of reconstructing the area devastated by the quake and tsunami. The gap between government revenues and expenditure for 2011 is forecast at more than 9%.
Lugesin Kardi Kõusaare arvamusavaldust Päevalehes ja lootsin, et on ehk enam-vähem sama mõistlik kui üks varasem kirjutis, kuid asjata. Selgus, et tegu oli hoopis järjekordse arvamusavaldusega, mille autor enda teadmatust ja tegelikult ka ükskõiksust enda teadmatuse suhtes ei häbene Päevalehe lugejaskonnale demonstreerimast.
Mind isiklikult häirib, et osad inimesed jultunult ratsionaalse valija (valin endale kõige kasulikuma) müüti edasi levitavad. Bryan Caplan on kirjutanud sellel teemal terve raamatu, kus ei puudu ka viited ulatuslikule empiirilisele materjalile. Soov värskeid valimistulemusi psühhoosi või soovmõtlemisena tõlgendada ei ütle kahjuks midagi head Kõusaare informeerituse kohta.
Ja eks ka agnostiline saab inimene astmelise tulumaksu suhtes olla seni kaua kuni ta pole endale teinud selgeks, mis sissetuleku osa (ja sissetulek allikas) ja millise maksumääraga maksustatakse koos taoliste muudatuste laiema mõjuga. Ma jään jätkuvalt seisukoha juurde, et meil on juba praegu astmeline tulumaks, lihtsalt paljudel on mugavam esimest astet ignoreerida.
Huvitav on ka see, et Eestis soovitakse astmelise tulumaksu kõrgemaid astmeid kehtestada sissetulekule (võtame sotside 26% sissetulekule, mis ületab 1000 eurot kuus ehk 12 000 eurot aastas), mida maksustataks põhjala riikides oluliselt madalamalt pea kõikjal:
Soomes kuni 15 200 eurot 0%, kuni 22 600 eurot aga 8,5%
Norras kuni 57 000 eurot 0%, kuni 92 712 eurot aga 9%
Islandil kuni 15 000 eurot 24,1%, kuni 48 750 eurot aga 27%
Taani kuni 52 000 eurot 3,76%, üle selle 15%
Eelnev on tulumaksumäärade väljavõtte, millega saab iga üks tutvuda siin, kuid siia juurde käivad ka mitmed nüansid. Enamuses riikidest eristatakse sisstulekute liike ja ka kohalikud maksud on arvestatavad. Näiteks Rootsi süsteem on piisavalt keeruline, et mina sellesse sukelduda ei suvatse. Kusjuures erinevate maksusoodustuste ja eranditeni pole ma veel üldse jõudnudki. Samas ega see Kõusaart ei huvitaks.
Pettumust valmistavad aga demagoogilised võtted inimeste artiklites, kes ei ole poliitikud ning peaksid teadma paremini. Ma tahaks ka näha/lugeda mõnda tõsiselt võetavat inimest, kes kasutab “argumendina” astmelise tulumaksu vastu väiteid, et “majandus seiskuks ja investorid põgeneksid”. Inglise keeles on hea väljend “argumentide” kohta, mida keegi pole tegelikult peale autori enda kasutanud: “straw man”.
Selle asemel, et otsida siledate teede, paremate koolide, efektiivsemate haiglatega hiilgamise põhjuseid astmelisest tulumaksust võiks ikkagi natuke pingutada ja mõelda ka sellele, mis on nende riikides keskmise sissetuleku tase. Lapsusi ja asjatuid liialdusi jagub veel teisigi, kui nendel peatumine tundub veel mõttetum kui kogu see postitus. Ma täiesti mõistan, et sõnu ritta seda ei ole keeruline, kuid seda teha mõtestatult ja ilma lapsusteta näib siiski käivat paljudel kirjanikel vähemalt maksuküsimustes üle jõu. Ent ikka peab arvama, kirjanikud teavad kui kõike.
USA ja Euroopa vastandamine on aga lihtsalt halenaljakas ja samas masendav näide sellest, kuidas mingite stereotüüpidega opereerides taandatakse lugeja jaoks maailm tobedalt must-valgeks – vali üks äärmus või teine.
Milleks Kadri, milleks taoline banaalsus ja milleks peituda mõttetute sõnakõlksude nagu “turufundamentalism”, “solidaarsus” või “vabaturukulutus” taha? See on küsimustega tegelemise ja probleemide lahkamise asemele peitumine retoorika taha, mida saab kahjuks tõlgendada eelkõige kui teadmiste ja huvi puudumisena.
Armies of Expensive Lawyers, Replaced by Cheaper Software – New York Times’is ilmus hiljuti lugu sellest, kuidas tarkvara pideva arendamisega on jõutud punkti, kus osade juristide tööülesanded on võimalik asendada tarkvaraga, mis suudab analüüsida keelekasutust ja mõne kaasuse jaoks olulisi dokumente tuvastada miljonite seast. Kokku hoitakse nii rahas kui ajas ja tulemustega näivad olevat rahul enamus osapooltest. Ilmselt on keelel taolise tarkvara juures oluline roll mängida, kuid pole mingit erilist põhjust arvata, et mingil hetkel ei oleks sarnased võimalused olemas ka eesti keeles.
* * *
Supermarkets, Congestion Tolling, and Free Markets – Timothy Lee mõtiskleb järjekordade ja nendega seotud sotsiaalsete normide üle. Kuna olen ise samuti järjekordade vastu huvi tundnud ning isegi pikemalt kirjutanud ühest alternatiivsest skeemist tervishoius, siis oli huvitav lugeda mõtteid sellest, miks järjekordade asemel rohkem maksmine ei kipu erilist poolehoidu leidma. Ühtlasi on see postitus hea meeldetuletus sellest, et Tallinnas võiks järjest ambitsioonikamate ühistranspordi projektide asemel tõsiselt mõelda ummikumaksule koos kõige kaasnevaga.
* * *
The Germany That Said No – Christopher Caldwell kirjutab Weekly Standardis sakslaste vastuseisust ameeriklaste pooldatud fiskaalpoliitiliste meetmete agressiivsemale rakendamisel. Juttu tuleb kummagi riigi majanduspoliitilistest eelistustest, mille mõistmine eeldab teadlikust mõlema riigi jaoks oluliseks kujunenud ajaloolistest majanduspoliitilistest otsustest, kuid tähelepanuta ei jää ka mõlema riigi tuleviku mõjutavad/kujundavad trendid. Ühtlasi on tegu veel ühe huvitava tükkiga puzzlest, milleks on järjest iseseisvamat teed minev Saksamaa, mille juhid ei häbene enam isiklikest veendumustest lähtuvalt osadele ettepanekutele/õhutustele “ei” ütlema.
* * *
Do We Need Google To Measure Inflation? – hiljuti ilmus põgus, ent ülevaatlik artikkel tarbijahinnaindeksist Slate’is, mille autor võrdleb ametlikku ja tunnustatud metodoloogiaga THI arvutamist ning kujunemist uute ja märksa realistlikumate võimalustega. Juttu tuleb MIT majandusteadlaste projektist nagu ka Google’i esialgu veel avalikustamata tarbijahinnaindeksist. Ma kardan, et ega THI kujunemine Eestis ei erine oluliselt sellest, mis USA’s ja vajaks märksa vaoshoitumat lähenemist kui kohalikust ajakirjandusest võib leida peale järjekordsete numbrite avaldamist.
* * *
Larry Fink’s $12 Trillion Shadow – Vanity Fair’is ilmus pikema portreelugu Larry Finkist, ühest üllatavalt vähetuntud rahapööritajatest, kellest on finantskriisi segaduse keerises, mil valitses ka teatud õiguslik kaoses, õnnestunud saada USA valitsuse poolt “ülevõetud” ettevõtete varade kuraator. Kuigi artikkel on peamiselt ikkagi Finki õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, siis tuleb osade asjaosaliste kommentaaridest selgelt välja kui lihtsalt ning järjepidevalt on hämmastava suurusega lepingud voolanud ühte ettevõttesse. Õiged sõbrad, õiges kohas tagavad edu mitte ainult Eestis.
* * *
Nuclear War Survival Skills – tegu ei ole mitte artikli vaid terve raamatuga, mis ilmus esimest korda 1987. aastal ning on nüüd leidnud tee täies ulatuses veebi. Tegu ei kaugeltki nii kentsaka raamatuga kui võiks arvata, sest autor ei peatu niivõrd täielikul tuumasõjal, mille tagajärjed oleks laastavad tervele planeedile, kuivõrd pistelistel tuumarünnakutel, mis ulatuks tuumaterrorismist mõnede linnade süstemaatilise pommitamiseni. Raamat käsitleb stsenaariume, kus radioaktiivsus on probleemiks ja ellu jäämine sõltub rohkem valmisolekust kui juhusest. Lõppude lõpuks ei pruugi radioaktiivsusega seotud probleemid pärineda ainult tuumarelvast vaid ka näiteks õnnetusest mõne tuumajaamaga, mida jagub ka Eesti lähedusse rohkem kui küllaga. Kui ei midagi muud, siis on vähemalt kasulik teada, et taoline asi on veebis olemas ja kust seda on võimalik leida.
Eesti valimiste tulemused näitasid, et üht-teist on muutunud. Kuid aeglaselt ja raskelt. Praegu pole enamus rahvast mitte kodanikud vaid valitsuse alamad. Mulle tundub, et nagu Venemaal.
Nii kirjutas üks tuntud Eesti kirjanik ja sotsiaaldemokraat enda blogis. Kuna eelnev on terve postituse eestikeelne tõlge, siis on siit mingeid järeldusi teha keeruline ja tõlgendamisruumi jagub rohkem kui küllaga.
Aga arvestades sellega, kes on praegu valitsuses, jääb vägisi mulje, et austatud kirjaniku arvates on osade erakondade valijad kodanikud ja teiste valijad kõigest kuulekad alamad. Kahju, et paljude inimeste valikutesse peab taolise põlgusega suhtuma.
Bishop Castle started as a family construction project situated in the Wet Mountains of Southern Colorado in the San Isabel National Forest located near Rye, Colorado. Construction of the castle did not begin until 1969, when Jim Bishop began construction on a family cottage, which he decided to surround with rocks. Several neighbors noted that the structure looked something like a castle. Bishop took this into consideration and soon began building his castle. He bought the land when he was fifteen for a price of $1,250. He has faced numerous challenges with the local and state government over ownership and activities on the site.
Desuetude (from the Latin desuetudo, outdated, no longer custom) is a doctrine that causes statutes, similar legislation or legal principles to lapse and become unenforceable by a long habit of non-enforcement or lapse of time. It is what happens to laws that are not repealed when they become obsolete. It is the legal doctrine that long and continued non-use of a law renders it invalid, at least in the sense that courts will no longer tolerate punishing its transgressors.
Cabot Trail is a highway and scenic roadway in the Canadian province of Nova Scotia. It is located in northern Victoria County and Inverness County on Cape Breton Island. The route measures 298 km in length and completes a loop around the northern tip of the island, passing along and through the scenic Cape Breton Highlands. It is named after the explorer John Cabot who landed in Atlantic Canada in 1497, although most historians agree his landfall likely took place in Newfoundland and not Cape Breton Island. Construction of the initial route was completed in 1932.
Falls of Lora is a tidal race which forms at the mouth of Loch Etive when a particularly high tide runs out from the loch. The falls are generated when the tide level in the Firth of Lorne (i.e. the open sea) drops below the level of the water in Loch Etive as the tide goes out. As the seawater in Loch Etive pours out through the narrow mouth of the loch, it passes over a rocky shelf which causes the rapids to form.
Kawaii (literally, adorable, precious, lovable, or innocent) has become a prominent aspect of Japanese popular culture, entertainment, clothing, food, toys, personal appearance, behavior, and mannerisms since the 1970s. Cute elements can be found almost everywhere in Japan, from big business to corner markets and national government, ward, and town offices. Many companies, large and small, use cute mascots to present their wares and services to the public. As a cultural phenomenon, cuteness is increasingly accepted in Japan as a part of Japanese culture and national identity.
Eschatology is a part of theology, philosophy, and futurology concerned with what are believed to be the final events in history, or the ultimate destiny of humanity, commonly referred to as the end of the world. While in mysticism the phrase refers metaphorically to the end of ordinary reality and reunion with the Divine, in many traditional religions it is taught as an actual future event prophesied in sacred texts or folklore. More broadly, eschatology may encompass related concepts such as the Messiah or Messianic Age, the end time, and the end of days. Most modern eschatology and apocalypticism, both religious and secular, involves the violent disruption or destruction of the world, whereas Christian and Jewish eschatologies view the end times as the consummation or perfection of God’s creation of the world.
Ralf-Martin Soe arvab Päevalehes, et praeguse pensionisüsteemiga jätkata ei saa. Ühelt poolt on praegune rahastamissüsteem problemaatiline, teiselt poolt on demograafilised trendid piisavalt ebasoodsad, et vähegi kaasa mõtlevad noored on aru saamas kui lootusetuks on kujunemas olukord nende jaoks:
On üsna kindel, et praeguste noorte maksumaksjate tulevane pension väljendatuna suhtena keskmisse palka langeb. Erinevalt praegustest pensionäridest ei ole noortel võimalik töötatud aastate eest ka kinnisvara saada. Täitsa võimalik on, et praegused laenust rahastatavad pensionid tuleb samuti eelkõige noortel kinni maksta.
Ma asendaks viimas lauses sõnad “täitsa võimalik” sõnadega “üpris tõenäoliselt”, kuid muidu jääb Ralf-Martiniga üle ainult nõustuda. Mina isiklikult loobusin riiklikule pensionile lootmisest juba mitu head aastat tagasi põhjustel, mis Ralf-Martin enda arvamusloos välja toob. Samas tähendab aga enda pensionil juba täna mõtlemine ka olulisemalt suuremate summade kõrvale panemist.
Eelmise aasta augustis viitasin Megan McArdle’i artiklile The Great Stock Myth, mis hajutas ootusi ja lootusi aktsiaturgude tootlikkuse osas. Kuid kui aktsiaturgudele ei saa panustada sama agressiivselt kui varem, siis tuleb järelikult järjest suuremaid summasid kõrvale panna, mis seab aga karmid piirangud igasugustele maksutõusudele või maksusüsteemide muudatusele, kus vähegi kõrgem sissetuleku teenimist karistatakse suurema konfiskeerimisega “solidaarsuse” nimel, mis on noorema põlvkonna seas muutumas sünonüümiks püramiidskeemile.
Olen ise üritanud enda maksude maksmist optimeerida, kuid kuna sissetulekud pole just eriti kuninglikud ja maksusüsteemi lihtsus teeb loomingulisema lähenemise keeruliseks, siis on optimeerimised jäänud üpris marginaalseks. Viiendik enda sissetulekust ära maksta ei ole minu jaoks vastumeelne (vastupidiselt kohati täiesti häbiväärsele ja vastutustundetule kulutamisele), kuid kui maksudeks nõutav osakaal sissetulekust peaks oluliselt kasvama, siis ei häbeneks ma inimese nutikusest ja leidlikkusest maksimumi välja pigistada. Maksude kogumine ei ole tänapäeval kaugeltki nii lihtne kui mõnele punakamale erakonnale meeldib serveerida.
Ralf-Martin jõuab enda arvamusloo lõpus peatuda ka tõsiasjal, et tegu ei ole ainult Eesti probleemiga vaid sellega on vastamisi pea kõik OECD liikmed. Siinkohal väärib ehk mainimist Hardo Pajula naistepäeva artikkel Väike härra Euroopa ja tema saatuslik naine, mis sukeldub metafooride kirevasse maailma, et lugejale selgitada mitte ainult meil vaid terves Euroopas domineeriva mõttelaadi puudusi:
Nii nagu härra Friedemann resigneerub linnulaulu ja lillelõhna, nii võtab Euroopa eliit endale pähe muuta inimloomust ning aretada hooliva ja targa valitsuse juhtimisel kontinendi viks ja viisakas kodanik. Keldrikorrus oletatakse olematuks. Nüüd on selle uks aga irvakile vajunud ja sealt vaatavad vastu Vahemere võlakriis, demograafiline allakäik, radikaalne islam ja tasapisi toimuv põlisrahvastiku vasturadikaliseerumine.
See, et härra Friedemann ei otsinud elu, ei tähendanud veel seda, et elu ei oleks otsinud härra Friedemanni. Sama kehtib usutavasti ka tema mõistupildilise suurema venna kohta. Niisiis võib arvata, et ka aastakümneid end kohusetundlikult liberaalse humanismi vaimus harinud ning soolist, rassilist, usulist, kultuurilist jne võrdõiguslikkust edendanud väikse härra Euroopa raputab elu ise tema malbest unest.
Muhedalt ja tabavalt vormitud kirjutis. Väärib lugemist.
The Mad Men Account – ilmselt pole neid eestlasi sugugi vähe, kes on teadlikud seriaalist Mad Men ja vaatavad seda huviga. Seriaal on leidnud hulgaliselt sõpru ka kriitikute seas, kes on leidnud rohkem põhjuseid seriaali kiita kui mina jõuan siia kirja panna. Taolise kriitilise ja populaarse menu taustal tundus seriaali ja selle vastuvõtu mõnevõrra kriitilisemalt suhtuv artikkel värskendavalt asjakohane.
* * *
The Mind of a Police Dog – mitme koera omanik ja üldse suur koerte sõber Radley Balko, kes on enda blogi vahendusel juba aastaid jälginud koerte kasutamist politseitöös ja politseinike suhtumist koertesse, avaldas hiljuti pikema artiklite koerte kasutamisest läbiotsimiste korraldamisel. Mitmele uurimusele toetudes jõuab Balko järelduseni, et politseikoerte kasutamisesse on põhjust märksa skeptilisemalt suhtuda olukordades, kus koertel on lihtsam reageerida sellele, kuidas tema omanik olukorda tajub.
* * *
Shocking mug shots reveal toll of drug abuse – üks nendest artiklitest, mida nõrganärvilistele soovitada ei saa, sest osad fotod on ikka üpris jahmatavad. USA’s proovitakse uut narkootikumide vastast kampaaniat, kus heroiini, kokaiini ja metamfetamiin proovimisele mõtlevatele noortele üritatakse läbi “enne ja pärast” fotode selgeks teha, et sõltuvuse mõjud sinu väljanägemisele on piisavalt jubedad, et neist ainetest kaugele eemale hoida. Kohati jahmatavalt masendav.
* * *
Not as Old as You Think – jooga järjest kasvavast populaarsusest võib märke leida pea kõikjalt ja ka Eesti ei ole siin mingiks erandiks. Pikemas essees kirjeldab Meera Nanda jooga ajalooliste juurte üle tärganud debatti ning tuletab meelde, et jooga sellisel kujul, nagu enamus meist teda täna tunneme, on kõigest 19. sajandi lõpu / 20. sajandi alguse nähtus, mis on tihedalt seotud hindude rahvuslike püüdlustega, kuid mõjutatud tugevalt nii USA, Rootsi, Taani kui Inglismaa kehakultuuri traditsioonist. Valgustav pilke ühe traditsiooni juurtele.
* * *
Suitably dressed – The Economist’is ilmus hiljuti pikem artikkel riietest, mis on muutunud lahutamatuks osaks pea iga mehe riidekapist: ülikonnast. Arvestades sellega, kui paljud mehed tegelikult ühel või teisel hetkel enda elus ülikondi kannavad teavad enamus neist selle ärimaailma mundri kujunemisest üllatavalt vähe. Just paraja pikkusega lugu, et ennast natuke permini informeerida ülikonnas ajaloost ja kujunemisest koos põgusa pilguga olevikku.
* * *
The Devil Wears Taupe – kui jutt juba ülikondadele läks, siis ehk pakub huvi ka Foregin Policy’s mõni aeg tagasi ilmunud fotoessee, mis valgustab erinevate diktaatorite kohati kohmaka ja kohati üllatavaltki edevalt moekat riietumisstiili. Lisaks Kim Jong-Il’ile ja Muammar Qaddafile peatutakse ka vendadele Castrotel ja Iraani presidendil.