Mind hämmastab siiani esmaspäevases Äripäevas ilmunud artikkel Ajaloo suurim raha väljavool, mille autorid on otsustanud millegi pärast ületähtsustada tulumaksu tasumist Swedebanki kontserni erinevate ettevõtete vahel:
Swedbankis toimus mullu Eesti ettevõtlusajaloo suurim raha väljamaksmine. Sealjuures ei makstud selle pealt Eesti riigile tõenäoliselt sentigi tulumaksu.
Mulle jättis kogu artikkel sellise emotsionaalse pseudoteema mulje, mille kajastamist ootaks Õhtulehelt, kuid mitte Äripäevalt. Vaatamata sellele, et tehingute loogika ja maksude maksmised on kajastatud ka artiklis, jääb mulle arusaamatuks, miks loo autorid arvasid, et ükski nendest tehingutest oleks pidanud olema Eestis tulumaksuga maksustatud või isegi ettevõtte tulumaksu kehtimise korral Eestis oleks Eestis tulumaksu makstud?
Kui Lätis ja Leedus oli tulumaks makstud, siis topeltmaksustamine on Euroopa Liidu sees suht harv nähtus. Aktsiakapitali vähendamise maksustamine põhjustaks aga olukorra, kus pankade kapitaliseerimine oleks äärmiselt problemaatiline, mis omakorda tekitaks ebasoodsamates majandustingimustes olukordi, millest ilmselt keegi ei ole huvitatud.
Seega tasuks tema hinnangul tõsiselt kaaluda, kas poleks mitte otstarbekas tagasi minna traditsioonilisele tulude maksustamise põhimõttele. “Siis teie (Äripäeva – toim) tänastes lugudes esinevaid küsimusi poleks. Või kui veelgi täpsem olla, siis sellisel kujul maksude ajatamist või optimeerimist kasutada ei saaks,” uskus Nestor, pidades silmas Äripäeva tänast kaanelugu Swedbankist, mis viis mullu riigist välja emaettevõttesse üle 750 miljoni euro tulumaksu maksmata.
Mind hämmastab pühendumus, millega mõned inimesed hoiavad kinni veendumusest, et kui nad mingi spetsiifilise tehingu tegemise keerulisemaks või kallimaks teevad, siis ei õnnestu sarnase tulemuseni jõuda mõnda teist lähenemist kasutades. Eelmisel kevadel viitasin USA suurkorporatsiooni GE ettevõtte tulumaksu tasumist kajastavatele kirjutistele, kust selgus, et kui summad on piisavalt suured, siis kujuneb tulumaks sedavõrd suureks, et maksude optimeerimisest saadav kokkuhoid õigustab terve armee maksuspetsialistide palkamist, kes loksutavad raha ühest riigist teise nii, et makse ei maksta kunagi rohkem kui parajasti soovitakse.
Ainus probleem taolise skeemiga on see, et väiksemate ettevõtete jaoks kujuneb taoline süsteem ebaproportsionaalselt koormavaks. Eestis oleks olukord selles mõttes narr, et üksikute ja sageli ühekordsete tehingute maksustamise ettekäändel kehtestaks ettevõtte tulumaks, mida maksavad eelkõige kohalikud ettevõtjad. Kuna see ei juhtuks mõne päevaga, siis eelneks igasugusele taolisele tegevusel massiline kapitali väljavool maksustamise vältimiseks ja uute lepingute sõlmimine, mis välistavad vajaduse makse lähemas tulevikus maksta vaid pigem maksta tagasi laene ja kompenseerida litsentsitasusid vms. Suurtest rahvusvahelistest tehingutest ei oleks siis enam põhjust rääkida vaid eelkõige kohalikust maksukoorumuse tõusust. Tubli, just sellest Eesti ettevõtjad praegu puudust tunnevadki.
Kui Nestori jutt on talle omaselt naiivne, siis ma ei saa mööda “baptists and bootleggers” metafoorist, kui siia juurde lugeda Indrek Neivelti kommentaare. Kusjuures Neivelti jutu juurde tasub lugeda kommentaare artikli enda juurest, sest keegi on ühes kommentaaris väljatoonud Neivelti varasemaid seisukohad. Muigama panev lugemine.
Kõige mõistlikum kommentaar tuli aga kahtlemata Heido Vitsurilt:
“Kui me lähme ühe või kahe tehingu kasumi pealt maksu jahtima, võime palju rohkem kaotada. Selge on see, et kapitali vaba liikumise tingimustes leiab kapital alati teid, kuidas maksude maksmist vältida,” ütles Vitsur, kommenteerides Äripäeva tänast kaanelugu sellest, kuidas Swedbank mullu Eestist suures ulatuses raha emaettevõttesse viis ilma selle pealt maksme maksmata.
Vitsuri hinnangul tuleb kõigepealt olukorda analüüsida ja siis vaadata, kui suur probleem üldse on, kas tulumaksuseaduse muutmisest oleks kasu või ei ole. “Võimalik, et teeme lihtsalt segaduse ja ükskõik, mis me oma maksuseadusesse kirjutame, me mitte midagi ei võida,” märkis majandusekspert ja lisas: “Maksuseaduste puutumine praeguses avatud maailmas on väga keeruline ülesanne.”
Ja nii ta on. Kasu oleks ettevõtte tulumaksuga lajatamist oluliselt väikem kui kahju suuremate kulude näol.
Mul on kahju, et mõne ajakirjaniku ja ajalehetoimetuse silmaringi piiratuse tulemusena ilmuvad pseudoartiklid, mille ainus väärtus seisneb mingis labases emotsionaalses resonantsis, mida see mõnedes lugejates tekitab. Puhas Õhtulehe territoorium, millele Äripäeva näib jäärapäise sitkusega trügivat.
Nn mõjuvõimuga kauplemine on uus karistusseadustiku koosseis. Ta on erakordselt laia sisuga. Seetõttu on ruum selle sisustamiseks, sh kiusatus kaugeleminevaks sisustamiseks, väga suur. Koosseisu senised kommentaarid on laialivalguvad ja vastuolulised. Peatähtis aga on see, et meil puudub siiani igasugune (jõustunud) kohtupraktika sedalaadi asjades. On lihtne esitada kahtlustusi ja siis sinna juurde midagi seletada, kuid pole veel sugugi kindel, millise tulemi annab kohtupraktika ja konkreetne kohtumenetlus. Ehk kas see kõik ka vett peab? Mida iganes me ei arva Keskerakonnast, tema meetoditest, poliitikast ja üksikutest poliitikutest, ei vabasta see meid demokraatliku õigusriigi reeglitest ja põhimõtetest.
Lisakomplikatsioon kogu loos on kaitsepolitseis endas samal ajal aset leidnud väga rasked ametialased seaduserikkumised, kus ametiau rüüste on olnud erakordselt raske ja pikaaegne ning korruptiivsed summad mitme suurusjärgu võrra suuremad. See õigustab mitmeid küsimusi. Kes kontrollib kontrollijaid?
. . .
Kas prokuratuur ja kapo on täiel määral mõistnud endale võetud vastutuse suurust? Kas nad suudavad veenvalt tõrjuda kahtlustusi selektiivsest lähenemisest ja/või mõjuvõimu ärakasutamisest või sellega manipuleerimisest? Kas nad suudavad hoida delikaatset tasakaalu täitev- ja seadusandliku võimu vahel ning toimida seejuures kõiki õigusriikluse norme ja printsiipe arvestavalt? Soovin, et see nii oleks. Kuid selles veendunud ma veel ei ole.
Mind rõõmustab, et arvamusloo autoriks ja tähelepanu suunajaks on Rait Maruste, keda klouniks või oportunistiks pidada ei ole vist kellelgi alust ning kes kuulub Reformierakond. Mind teeb murelikuks, kui ettevaatlikult on ta sunnitud teemat tõstatama ja et samal teemal pole juba ilmunud hulgaliselt artikleid ajakirjanikelt ega käi tõsine diskussioon.
Peter Boone ja Simon Johnson ei hoia ennast värskes euroala väljavaadete analüüsis The European Crisis Deepens (pdf) tagasi ega vaevu enda sõnumit isegi mitte eriti ilustama:
At the least, we expect several more sovereign defaults and multiple further crises to plague Europe in the next several years. There is simply too much debt, and adjustment programs are too slow to prevent it. But this prediction implies that the long-term social costs, including unemployment and reces- sions rather than growth, attributable to this currency union are serious. Sometimes it is easier to make these adjustments through flexible exchange rates, and we certainly would have seen more rapid recovery if peripheral nations had the leeway to use exchange rates.
When we combine multiple years of stagnation with leveraged financial institutions and nervous financial markets, a rapid shift from low-level crisis to collapse is very plausible. European leaders could take measures to reduce this risk (through further actions on sovereign debt restructurings, more aggressive economic adjustment, and increased bailout funds). However, so far, there is little political will to take these necessary measures. Europe’s economy remains, therefore, in a dangerous state.
Kuigi pikkust on kirjutisel oma 13 lehekülge, siis umbes veerandi sellest moodustavad erinevad joonised, mis annavad ka ilma teksti lugemata päris selgelt mõista, et probleemid on arvestatavad ning tegelikult pole jõutud isegi mitte nende lahendamise alguseni. Vast kõige masendavam on joonis nr. 6, mis vaatleb usaldusväärsuse tagamiseks vajalike summasid nelja erineva stsenaariumi puhul. Masendavaks teeb aga selle joonise eelkõige tõsiasi, et alles 2010. aasta aprilli lõpus olid Boone ja Johnson arvamusel, et triljonist eurost võiks stabiilsuse tagamiseks ja turgude rahustamiseks piisada, kuid praegu on isegi kõige positiivsema stsenaariumi puhul juttu ligi 2,5-st triljonist eurost ning märksa tõenäolisem on stsenaarium, kus vaja läheks vähemalt 3,5 triljonit eurot.
Paljuski samal teemal ning kasutades Boone’i ja Johnsoni eelnevalt viidatud ülevaatest laenatud jooniseid, kirjutab John Maudlin mõnevõrra laiemalt ja ilmselt ka kaasahaaravamalt rahaliidu välja vaadetest ja põhiprobleemidest essees Staring into The Abyss:
Europe has three main problems.
1. A growing number of its countries are insolvent or close to it. It is increasingly likely that the only way forward is for defaults of some type, to lessen the burden of debt to a level where it can be dealt with and that will allow the countries the possibility of growth, which is the only real answer to the problems they face.
2. Because of growing fears of multiple defaults (just Greece would be bad enough!) most of the banks in Europe are seen to be insolvent and in need of hundreds of billions of euros of new capital. The interbank market in Europe is in a shambles, and banks park their cash with the ECB, at a lower rate of return, as that is the only institution they trust. They clearly do not trust each other. As an aside, I heard from many sources while I was Hong Kong and Singapore, meeting with readers and friends, that European banks (especially French) are cutting back on their trade lending, which is making normal commerce more difficult. Didn’t we just go through that in 2008?
3. The real problem in Europe is the massive trade imbalances between the peripheral countries and the so-called core countries. Without the ability to adjust currencies, those trade imbalances will render any debt solution moot, as a country cannot balance its budget while it runs a trade deficit and its citizens and businesses also deleverage. I have written about this arithmetic problem on numerous occasions. There must be balance or there must be a mechanism to achieve balance.
One cannot solve one problem without solving all three. Either they all get done or none truly get done. You can kick the can down the road by solving problems 1 and 2, but problem 3 will put you shortly back to square one.
Maudlin’i essee väärib tähelepanu eelkõige sellepärast, et tegu on investoriga, kellel enda (ja klientide) raha mängus ja kes on sunnitud otsuseid tegema lähtuvalt sellest, kuidas tema olukorda tajub ja mida tõenäoliseks peab. Soovunelmate, optimistlike stsenaariumite ja teoreetiliste lahendustega pole tal midagi peale hakata. Tema soovitused/tõdemused on välja toodud essee lõpus, kus ta on muu hulgas maha kandnud nii Kreeka kui Portugali ning veendunud, et iirlased pankade võlgasid tegelikult katta ei kavatse. Mida ta Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaast arvab leiab aga siit.
Internet Regulation & the Economics of Piracy – Julian Sanchez kirjutas Cato@Liberty blogis hiljuti internetipiraatlusega võitlemisest pikema postituse, kus peatus piraatlusega kaasnevate probleemide suurusel ja SOPA ning PIPA eestkõnelejate väidete usaldusväärsusel. Sanchez heitis pilgu nii muusika- kui filmitööstuse numbritele ja leidis, et piraatluse näol on tegemist pigem valdkonnasisese ümberjagamisega kui suurte kaotuste ja kahjumitega. Ühtlasi juhib Sanchez tähelepanu sellele, et järjest suuremate digitaalsete müügikanalite kasutamisega ei ole jutud töökohtade loomata jäämisest just kõige adekvaatsemad. Kusjuures ühes varasemas postituses selgitas Sanchez, kust tulevad sadadesse miljarditesse ulatuvate kahjude arvestused ja loomata jäänud töökohtade numbrid, mida osadele poliitikutele meeldib välja tuua.
* * *
The Rise of the New Groupthink – Susan Cain kirjutab New York Times’is sellest, kui oluline on inimeste loova potentsiaali avamise jaoks privaatsus ning kuidas vähemalt USA’s kipub vaimustus grupitööst takistama introvertsemate töötajate potentsiaali rakendamist. Grupitööst pole keeruliste probleemide ja ülesannete lahendamisel pääsu, kuid pigem tasub grupi liikmetel tegutseda eelkõige individuaalselt ühise eesmärgi nimel. Artiklist selgub, et suurema privaatsusega kaasneb ka kõrgem tootlikkus ja inimestel on kalduvus üksinda tegutsedes õppida just nendest probleemidest, mis on nende jaoks kõige keerulisemad.
* * *
Spiked: Eamonn Fingleton – 6. jaanuaril ilmus New York Times’is Eamonn Fingleton’ilt artikkel The Myth of Japan’s Failure, milles esitatud väiteid riivasid ühte Jaapanis elavat inglast (?) piisavalt, et artikkel põhjalikult ette võtta ning juhtida ühes postituses tähelepanu väidetele ning pooltõdedele, mis oleks pidanud märksa rohkem tähelepanu pälvima kui Fingleton oleks tahtnud kirjutada Jaapani tegelikkusest mitte enda idealiseeritud nägemusest. Postitus on pikk, kuid põhjalikult argumenteeritud ja viidatud. Hea näide sellest, kuidas üksikutele faktidele toetudes ja kõige meelepärasemat narratiivi otsides on võimalik anda riigist ettekujutus, mis seal elavatele inimeste arvates on groteskselt moonutatud.
* * *
Pollinators: The New Breed Of Innovators – Patrick Hanlon kirjutab Forbes’is “tolmutajatest” ehk konsultantidest, kes läbi spetsialiseerumise ja enda mitmekülgse erinevate probleemide lahendamise kogemuse on muutumas järjest olulisemaks osaks vähegi suuremate ettevõtete innovatsiooniprotsessist. Kaugeltki kõik ettevõtted ei ole taolist lähenemist veel omaks võtnud ning sellega kaasnevad ka omad puudused, kuid kindlasti väärib taoline trend suuremat tähelepanu ka Eestis, kus võiks erinevate spetsialistide oskuste kasutamisest võita nii ettevõte kui kliendid. Kaalumist väärib ka enda alarakendatud spetsialistide laenamine teistele, et nad saaksid tagasi tulla uute ideede või nägemustega. Viimane on loomulikult lihtsamini öeldud kui tehtud.
* * *
Wikipedia And The Death Of The Expert – Maria Bustillos arutleb Wikipedia rolli üle autoriteetse teadmiste ja seisukohtade allikatena nagu ka selle üle, kust see autoriteet tuleneb. Vastupidiselt traditsioonilisele entsüklopeediale ei tulene Wikipedia väärtus niivõrd autoriteetide seisukohtadest vaid diskussioonist ja läbipaistvusest, mida Wikipedia võimaldab. Artikkel ei ole enam ühe inimese poolt “mustas kastis” kokku pandud seisukoht vaid arutluskäik, mida on võimalik näha ja kus argumentide üle on võimalik igal ühel ise otsustada. Huvitav mõtisklus, mis ammutab inspiratsiooni ja selgust Marshal McLuhan’ilt ning Clay Shirky’lt samas suhtudes üpris põlastavalt nii Nicholas Carr’i kui Jaron Lanier’i seisukohtadesse ehk üks rikkalikult viidatud internetioptimisti essee.
* * *
How U.S. Lost Out on iPhone Work – üks asjalikumaid artikleid New York Times’ist üle pika, mis käsitleb ettevõtjate reaalseid valikuid ja ühtlasi Aasia tootmiskeskuseks arenemise põhjuseid ning järjest tagashoidlikumat töökohtade hulka USA tootmisettevõtetes – autoriteks Charles Duhigg ja Keith Bradsher. Selgub, et tootmise kolimisel Hiinasse on mitmeid põhjuseid, millest tööjõu odavus ei ole enam sugugi peamine. Märksa olulisem on suutlikkus kiiresti reageerida ja toota seadmeid kogustes, mis ei anna tellija klientidel põhjust nurinaks, sest mõni jäi ilma. Kogu tootmisahela kolimine Aasiasse on seadnud mitmed ettevõtted fakit ette, et isegi kui õnnestuks leida piisavalt kiiresti ja piisavas koguses insenere, siis enamus tootmisest toimub Aasias ning mõistlikum on toota seal, kus transpordikulud ei hakka olulist rolli mängima. Kohustuslik lugemine kõige neile, kes unistavad Eesti omast tööstuspoliitikast, et mõista, miks see on juba eos hukule määratud.
I think that policies are poorly implemented because the people who make policy know nothing about implementation. The policy wonk view seems to be, “I design policy. Implementation is a detail that someone else can worry about.”
. . .
If you want policies to be implemented effectively, then policy needs to be made by people who understand something about implementation. Lawyers, economists, and policy wonks have no training or experience in managing large organizations. As a result, policies are enacted without any thought given to implementation issues.
The most important thing to remember about government policies is that they involve large numbers of people. This means that there are management issues.
Arnold Kling kommenteerib Francis Fukuyama artiklit. Liiga palju erinevaid poliitilisi initsiatiive ja programme vajavad toimimiseks peaaegu ideaalseid tingimusi, üliinimliku sõltumatust ja neutraalsust rääkimata suutlikkusest suurtes organisatsioonides poliitika keskne sõnum viia nendeni, kes poliitika rakendamisega igapäevaselt tegelevad.
See, mis töötab paberil, ei pruugi töötada organisatsioonis, kus erinevad inimesed on suutelised isegi võrdlemisi lihtsaid sõnumeid erinevalt tõlgendama lähtuvalt enda kogemustest, arusaamadest, maailmavaatest, harjumustest ja eelistustest. Väärarusaamad on lihtsad tekkima nagu ka vastandused ja konfliktid, mis kõik mõjutavad rakendamist.
Kusjuures inimesed ja organisatsioonid, mille jaoks poliitika on väljatöötatud, tõlgendavad ja mõistavad seda samuti erinevalt.
18. jaanuaril ei ole allpool viidatud Wikipedia artiklid loetavad, sest Wikipedia korraldab protestiaktsiooni seoses USA’s arutlusel olevate ja interneti vabadusi järjest ulatuslikumalt piiravate seadustega:
Why is this a global action, rather than US-only? And why now, if some American legislators appear to be in tactical retreat on SOPA?
The reality is that we don’t think SOPA is going away, and PIPA is still quite active. Moreover, SOPA and PIPA are just indicators of a much broader problem. All around the world, we’re seeing the development of legislation intended to fight online piracy, and regulate the Internet in other ways, that hurt online freedoms. Our concern extends beyond SOPA and PIPA: they are just part of the problem. We want the Internet to remain free and open, everywhere, for everyone.
On January 18, we hope you’ll agree with us, and will do what you can to make your own voice heard.
Eelnev on ka põhjus, miks see postitus sai just 18. jaanuaril avaldatud.
. . .
Mount Erebus in Antarctica is a volcano on Earth, the second highest volcano in Antarctica and the 6th highest ultra mountain on an island. Mount Erebus is part of the Pacific Ring of Fire, which includes over 160 active volcanoes. The volcano has been observed to be continuously active since 1972.
Montessori education is an educational approach developed by Italian physician and educator Maria Montessori. It is characterized by an emphasis on independence, freedom within limits, and respect for a child’s natural psychological development, as well as technological advancements in society.
Weaver stance is a popular technique for firing handguns. It was developed by Los Angeles County Deputy Sheriff Jack Weaver during freestyle pistol competition in Southern California during the late 1950s.
Terra Australis (Latin for “the unknown land of the South”) was a hypothesized continent appearing on European maps from the 15th to the 18th century. Terra Australis was one of several names applied to the actual continent of Australia, after its European discovery; it is the root of the continent’s modern name (see Etymology, at Australia). Ptolemy’s maps, which became well-known in Europe during the Renaissance, did not actually depict such a continent, but they did show an Africa which had no southern oceanic boundary (and which therefore might extend all the way to the South Pole), and also raised the possibility that the Indian Ocean was entirely enclosed by land.
Kilroy was here is an American popular culture expression, often seen in graffiti. Its origins are debated, but the phrase and the distinctive accompanying doodle—a bald-headed man with a prominent nose peeking over a wall with the fingers of each hand clutching the wall—is widely known among U.S. residents who lived during World War II.
Katabatic wind, from the Greek word katabatikos meaning “going downhill”, is the technical name for a drainage wind, a wind that carries high density air from a higher elevation down a slope under the force of gravity. Such winds are sometimes also called fall winds. Katabatic winds can rush down elevated slopes at hurricane speeds, but most are not that intense and many are on the order of 10 knots (18 km/h) or less.
Aasta algus on olnud uudisterohke erinevat linnaruumi planeeringut kajastavates küsimustes, mis praegusel hetkel seisnevad eelkõige erinevate hoonete saatuses. Kuna mind need küsimused huvitavad, siis ehk pakub ka Vabalogi lugejatel huvi, kus ühe või teise projektiga ollakse ning mis kontekstis neid vaadata tasub.
Linnahalliga investoreid kosimas
Juba pikemat aega on linnavalitsus kõiki linnahalli saatuse vastu huvi tundvaid inimesi lõbustanud enda järjest vähem ja vähem tõsiselt võetavate lubaduste ning avaldustega. Ma ei ole sellest saladust teinud, et mingit erilist sümpaatiat mul linnahalli vastu ei ole ning selle lahmaka säilitamise küsimust ei ole võimalik lahti haakida säilitamise maksumusest nagu ka sellest, kuidas finantseeritakse halduskulusid, mis on juba aastaid ületanud igasuguse tulu, mida hoone majandamisega on võimalik teenida. Keeruline on ka mõista, kust tulevad miljonid eurod ja kuidas neid investeeringuid õigustatakse, mis tuleks linnahalli investeerida, et hoone säiliks enam-vähem sellisena nagu seda soovib linnavalitsus.
Igal juhul tundusid abilinnapea Taavi Aasa lubadused välisinvestoritega lepingu sõlmimisest augustiks vähe usutavad. Ilmselt ei üllatanud eriti kedagi, et mingit lepingut ei sõlmitud. Järgmise eesmärgina kuulutati välja detsembri keskpaik ja seda juba Edgar Savisaare poolt. Mida aga ei ole on leping. Eelmisel nädalal selgus, et investorid eriti ei kiirusta ning kõik ootavad põnevusega, mis järgmiseks juhtub. Kui investorid suudavad piisavalt kaua venitada, siis lõpuks on neil võimalus öelda, et kahjuks pole hoone adekvaatses seisukorras ning see tuleb kas lammutada või linnal finantseerida selle säilitamist. Igal juhul on Vabalogis linnahalli päästvatest investoritest olnud põhjust kirjutada kaks aastat ja tundub, et teema pole ennast veel kaugeltki ammendanud.
Viru Pojaga halduskohtus
Teine huvitav kaasus käsitleb aga hoonet, mis jäi ehitamata. Tegu on loomulikult Viru hotelli laiendusega, mida tuntakse kõige paremini Viru Pojana. Kunagi detailplaneeringuga kehtestatud hoonestusõiguse alusel hakkasid omanikud plaane tegema ja asusid juba ehitust ette valmistama kui linnavalitsus teatas, et detailplaneeringut on muudetud ja seda, mida varem tohtis, enam ei tohi. Ilmselt ei tulnud kellelegi erilise üllatusena, et omanikud taolise otsuse kohtus vaidlustasid. Mõnevõrra üllatav oli aga nende otsus kohtu poole pöörduda kahjunõudega, mis ulatus 162 miljoni kroonini ning sisaldas lisaks tehtud kulutustele ka saamata jäänud tulu. Jaanuari esimesel nädalal tegi Tallinna halduskohus otsuse, mille kohaselt saamata jäänud tulu enam päevakorras ei ole:
Halduskohus otsustas täna teha täiendava otsus eelmise aasta 23. detsembri vaheotsusele, millega kohus ei rahuldanud AS Viru Hotell ligi 162 miljoni Eesti krooni ehk natuke rohkem kui miljoni euro suurust kahjunõuet Tallinna linna vastu. Tänases otsuses tunnustab kohus vajadust edasist menetlust jätkata vaid otsese varalise kahju nõudes summas umbes 6,7 miljonit krooni. Seega on vaidlus 162 miljoni krooni üle lahendatud Tallinna kasuks ning vaidlus jätkub märksa väiksema summa osas.
Mõistagi pole lugu veel kaugeltki lõppenud ning Tallinna halduskohtus otsusesse süvenemata pole mingit põhjust arvata, et seda ei ole võimalik kõrgema instantsi kohtutes vaidlustada. Samas ei näe ma erilist võimalust, kuidas linnavalitsusel õnnestuks pääseda Viru Poja arendajate poolt tehtud otsestest kulutustest, millele lisanduvad ka kohtukulud. Ilmselt jagub ka Viru Pojaga seotud uudiseid veel pikemaks ajaks.
EKA uue hoonega lõhkise küna ees
Keeruline on leida kedagi, kes uudiseid jälgib ent pole tänaseks kursis Eesti Kunstiakadeemia uue hoone saagaga, mis võttis eelmisel nädalal mõneti ootamata pöörde kui SA Archimedes teatas, et nende hinnangul ei hakata hoonet veel niipea ehitama. Sihtasutus pidas ebatõenäoliseks, et EKA’le eraldatud raha õnnestub ettenähtud aja jooksul ära kulutada ning EKA suudab leida vajalikus ulatuses omafinantseeringuks raha. Mõistagi oli pärast taolisele järeldusele tulemist ainuvõimalik käik teatada, et raha läheb mujale ja juba makstud summad tuleb tagastada.
Minule on jäänud mulje, et EKA esindajad on lähtunud oletusest, et mida nemad tahavad, seda nemad peavad saama. Minu jaoks on võtmeküsimus aga detailplaneering ja kokkulepped, mis on teiste osapooltega varasemalt tehtud ning millest hiljem ei soovitud enam kinni pidada. Loomulikult hakkavad taolises olukorras ilmnema erinevad uued takistused ja probleemid, mis on paljuski EKA esindajate ja nende jäärapäisusest tingitud. Mulle tundub, et ka SA Archimedes otsuse vaidlustamise perspektiivikus on parimal juhul küsitav.
Kõige murettekitavam on aga EKA uue hoone puhul olukord, kus mõned kodanikud ei pea teiste õigusi millekski ning leiavad, et nende tahtele tuleb allud ning nad on isegi lahkelt valmis teistele selgitama, kuidas ja kus nad elama peavad:
Kokkuvõttes taandub EKA uue hoone ehitamine väikesele, üldises plaanis tähtsusetule probleemile. Tartu mnt 7 kinnistul paikneva hoone kahes korteris väheneb loomulik valgus sel määral, et pole võimalik täita eluruumidele kehtivaid insolatsiooninõudeid. Tartu mnt 7 kinnistu sihtotsatarve on 50% ärimaa ja 50% elamumaa. Hoone Kivisilla tänava poole jääv osa on suunatud itta ja Tartu mnt poolne osa lõunasse — neist suundadest on tagatud nõuetekohase loomuliku valguse määr.
EKA uus hoone jääb Tartu mnt 7 kinnistust läände, varjates oma paiknemisega Tartu mnt 7 hoone ühes tiivas õhtupäikese. Arvestades Tartu mnt 7 kinnistu sihtotstarvet, saab sellesse hoonesse kavandada 50% kortereid nii, et neis oleks tagatud nõuetekohane loomuliku valgustuse määr. See tähendaks, et hoone kaks korterit, mis jäävad uue EKA hoone tõttu loomulikust valgusest ilma, tuleks paigutada praeguste bürooruumide asemele.
Huvitav, kes seda kolimist ja ümber tegemist korraldama ning finantseerima asub kui inimestel puudub huvi taolise tõmblemisega tegeleda ning kes neid selleks sundima hakkab ning mille alusel? Paberil tähtsusetu probleem on reaalsuses keeruline ja vajaks arhitekt Kotovilt mõnevõrra nüansirikkamat lähenemist enne selle tähtsusetuks kuulutamist üleriigilises päevalehes.
Huvitav on ka see, et Kotovi arvates on “SA Archimedes kahtlus, et EKA ei saa 2015. aasta augustiks valmis, kohatu”, millele järgnevad mõned näited. Küsimus ei ole aga ainult selles, kas kolme ja poole aastaga jõutakse hoone valmis ehitada vaid nagu SA Archimedes kohe alguses selgitas pigem selles, millal üldse ehitama saab hakata ja kuidas ning millal leitakse EKA uue hoone ehitamiseks omafinantseering. Märkimisväärne on ka tõsiasi, et Kotov arvab, et EKA suhteliselt heas kohas asuva kinnistu müük võib suht aeglaselt minna:
Kui EKA kinnistu praeguses majandusolukorras müüki panna, siis ei oleks müümine kindlasti kiire ja suure tulususega tegevus. Hoonestamata kesklinna kruntide pakkumishinnad ruutmeetri kohta jäävad praegu 200–1100 euro vahele. Viimase kahe aasta jooksul (2010 ja 2011) on Tallinna kesklinnas tehtud vaid viis hoonestamata ärimaa ja 12 hoonestamata segamaa (äri- ja elamumaa) ostu-müügitehingut. Ärimaa ruutmeetri keskmine hind oli 660 eurot ja segamaal 270 eurot.
Jääb üle ainult küsida, et mis imelised hooned ja varad need EKA’l arvel on, et nende müük peaks kuidagi veel lihtsamalt või kiiremini sujuma? Mulle tundub, et Kotovil oleks põhjust SA Archimedes seisukohaga täpsemalt tutvuda enne selle kohatuks kuulutamist.
Ma ei saa jätta ka mainimata kui silmakirjalik näeb välja Arhitektide Liidu tegevus olukorras, kus Solarise keskuse ehitamisel ja Sakala Keskuse lammutamisel oli detailplaneering pühamast püham ja nüüd kõlbab detailplaneeringut ignoreerida, sest Arhitektide Liidu eestkõnelejate seisukohad ja huvid ühitavad nendega, kelle huvides on detailplaneeringut ignoreerida. Kusjuures EKA detailplaneeringu puhul on tõlgendamisruumi oluliselt vähem kui Sakala Keskuse detailplaneeringu puhul, kus peamiseks küsimuseks kujunes lammutamine, mis ei olnud otseses vastuolus detailplaneeringuga.
Keeruline on muuks kui õõvastavaks kutsuda aga Arhitektide Liidu eeskõnelejate “kõik on võrdsed, kuid mõned on eriti võrdsed” hoiakut, kus veenmist ei peeta vajalikuks – ainult nõudmist.
Igal juhul pole EKA saaga veel kaugeltki lõppenud ja väärib ilmselt juba mõne aja pärast taas kord tähelepanu.
Henrik Hololei ja Rainer Kattel on Delfi eestvedamisel maha istunud ja haaranud kinni võimalusest Euroopa Liidu tuleviku teemadel mõtiskleda. Mõlema mehe jutust leiab nii seda, millega nõustuda kui ka seda millega nõustuda ei saa, kuid mind jäi häirima see, kui umbes 18 minutil räägib professor Kattel rohelisest revolutsioonist, mis tema hinnangul võiks olla Euroopa Liidus üheks suuremaks ja pikaajalisemaks initsiatiiviks.
Mind üllatab, et professor Kattel peab vajalikuks Hiinat rohelise majanduse eeskujuna välja tuua ja seda olukorras, kus me näeme ja teame väga vähe sellest, mis toimub eesriidega taga. Sisult riiklikud investeeringud on läbinähtamatud ning nende tootluse kohta objektiivset informatsiooni leida on praktiliselt võimatu, seega tundub hiinlaste initsiatiivi esile tõstmine mingi eeskujuna kui ei midagi muud, siis ennatlik.
Isegi Hiina investeerimisvõimalused on piiratud ja hiinlaste rohelise majanduse edulugu (milles see üldse seisneb?!) järjekordselt kuuldes tasub oluliselt rohkem tähelepanu pöörata kahele seigale, mis edulugude narratiivi ei mahu:
investeeringute tootlus on märksa olulisem küsimus kui pilku köitev tulemus. Kui eesmärgiks ei ole mitte ainuüksi uus tehnoloogia tema uudsuse pärast vaid vaid selle tehnoloogia majanduslikult tasuv rakendamine, siis jääb investeeringu tootlus võtmeküsimuseks. Keskvalitsuse suunamisel tehtud ja paljuski poliitiliselt motiveeritud investeeringud võivad küll huvitavaid tulemusi pakkuda, kuid nende majanduslik õigustatus on parimal juhul küsitav.
riikliku bürokraatiaaparaadi roll Hiina pangandussüsteemis tähendab vähemalt täna paljuski poliitiliselt motiveeritud investeeringuid ja mõnede sektorite eelisarendamist, kus investeeringu tootlikus on teisejärguline küsimus. Suuremaid ebaõnnestumisi on võimalik mõnda aega varjata, kuid see ei ole igavesti võimalik. Ma ei saa mööda ka mõttest, et olukorras, kus keskmine hiinlane teab, et nii enda tervishoiu kui pensionipõlve finantseerimise eest peab ta ise hoolitsema ja paneb sellest kõrvale 30-40% enda sissetulekust, siis selle raha vastutustundetul või hooletul investeerimisel on ka hirmuäratavad inimlikud tagajärjed.
Ma ei näe mingit põhjust hiinlaste rohelise majanduse revolutsiooni suhtuda teisiti kui äärmiselt skeptiliselt, sest kadestamisväärsete mõõtmetega projektid on problemaatilised igas riigis ja Hiina ei ole mingi erand.
Hea näide on hiinlaste kiirrongide võrgustiku välja ehitamine, mida isegi mitmed ameeriklased kadestavalt esile tõstavad, et siis enda poliitikutelt küsida, miks meil midagi taolist ei ole? Põhjust ei tasu tegelikult kaugemalt otsida kui autokraatliku ja tsentraliseeritud valitsuse privileegist pisiasju nagu üksikisiku huvid või majanduslik põhjendatus või alternatiivkulu mitte arvestada.
Megan McArdel kirjutas mõni aeg tagasi enda soovist Hiina külastuse käigus ühelt kohalikult raudteeinfra ametnikult küsida samu küsimusi, mis ta oleks sarnasel positsioonil asuvalt USA ametnikult või ettevõtte esindajalt küsinud, kuid mida siis ikkagi hiinlaselt küsid:
These projects don’t have to go to the market for loans; the government directs the state-owned banks to lend to them, at interest rates decided by the state. There’s no opportunity cost to the money, since it’s not like the rail ministry would otherwise be building a chain of noodle shops. And the ridership projections are vetted by the same people who want to build 16,000 km of high-speed rail.
Prices are really useful. But in whole large sectors of the Chinese economy, particularly the banking sector, the government sets those prices. This means huge information loss, and the concomitant possibility that there is a vast misallocation of resources.
Eelmise aasta juulis Wenzhou nimelises linnas toimunud kiirrongide kokkupõrke tagajärjel sai surma 40 ja vigastada 191 inimest. Esimese kahtlused sellest, et õnnetuse juured ulatuvad riiklikult sanktsioneeritud ja soositud ettevõtete tegevuseni on tänaseks ka hiinlaste poolt avaldatud raportis märkimist leidnud, kus juhitakse tähelepanu seadmete halvale kvaliteedile ning ametnike korruptiivsusele. New York Times vahendab:
The crash investigators found sloppy development of the signaling equipment, bidding irregularities in the contract to provide it and lapses by safety inspectors who were supposed to ensure its quality. When lightning struck the Wenzhou line, the wrong signals appeared, sending one high-speed train smashing into the rear end of another on a viaduct.
Investigators put the bulk of the responsibility the former railway minister, Liu Zhijun, and the Railway Ministry’s deputy chief engineer, Zhang Shuguang. Before Mr. Liu’s arrest on corruption charges in February, he led the endeavor to build nearly 5,000 miles of high-speed rail in seven years, one of China’s most dramatically ambitious initiatives.
Mr. Zhang reportedly controlled the contracts for the high-speed system. He was also taken into custody early this year.
Also singled out was Ma Cheng, the former head of China Railway Signal and Communication Corporation, an enormous state-owned enterprise that specializes in rail-control technology and provided the signaling equipment for the Wenzhou line. Mr. Ma died of a heart attack a month after the accident.
Eelnev ei ole vahetult rohelise majanduse musternäidis vaid pigem näide sellest, et hiinlastel pole kaugeltki kõik probleemid lahendatud ka olemasolevale tehnoloogiale põhinevates projektides vaid oluline osa probleemidest on terasemate pilkude eest lihtsalt varjatud, mille tõttu ei tasu ka hiinlaste rohelise majanduse lugusid levitada ilma konkreetseid näiteid toomata.
Põhjusi rohelise majanduse imepärasesse võimesse majanduskasvule uus hoog anda või õigustada sinna tehtavaid investeeringuid on aga isegi märksa läbipaistvamas USA’s osutunud problemaatiliseks. Google’i green tech alagatus kuulutati eelmise aasta novembris lõppenuks samas kui Solyndra fiaskosel on ka Vabalogis viidatud. Ainult, et Solyndra tundub olevat kõigest üks tagasihoidlik osa fiaskost nimega rohelise majanduse riiklik subsideerimine. CBS’i uurivad ajakirjanikud pidasid vajalikuks natuke ka teiste laenude ja toetuste saajate vastu huvi tunda:
Kui USA’s on probleemid, siis miks need probleemid peaksid olema väiksemad või olematud Hiinas? Mis põhjust on arvata, et sarnased algatused Euroopa Liidus lõpeks oluliselt teistsuguste tulemustega? Rohelise energia/majanduse projektid 21. sajandi alguses on kvalitatiivselt erinevad infrastruktuuri projektidest 20. sajandi alguses. Sarnasused näivad neil olevat pigem otsitud ja soovitud kui tegelikud.
The Political Implications of Ignoring Our Own Ignorance – Arnold Kling sünteesib Daniel Kahnemani ja Jeffery Friedmani viimastest raamatutest kogutud ideed ühte esseesse, milles jõuab inimeste piiratud teadlikkuse üle mõtiskledes järelduseni, et pigem tähendab see väiksemat ja piiratumat rolli keskvalitsusele, milles tegutsevad otsustajate ekslike või puudulike ideede rakendamine oleks märksa ulatuslikumalt piiratud.
* * *
How Yoga Can Wreck Your Body – William Broad kirjutab New York Times’is jooga varjuküljest ehk vigastustest. Kuigi vigastustest eelistatakse pigem vaikida, siis väärivad nad siiski teadvustamist juba ainuüksi sellepärast, et kõige vigastatumad näivad olevat üht või teist sorti instruktorid ise. Kõik, mis on võimalik, pole kaugeltki soovitav või isegi mõistlik ja kõige suuremaks vaenlaseks jääb ikkagi inimese enda ego.
* * *
The wisdom of crowds – Economist’is ilmunud artikkel masside dünaamikast ehk suurte inimgruppide liikumise jälgimisest ning ennustamisest koos võimalustega inimeste liikumist suunata ohutumas ja tõhusamas suunas. Artikkel, mis võimaldab järgmise suurürituse järel või lihtsalt turistidest kihaval Viru tänaval teadlikumalt liikuda ja arvestada natuke rohkem ka enda sageli hoomamatu valikutega.
* * *
King of the Cosmos – Carl Zimmer’i poolt Playboyle kirjutatud portreelugu USA armastatuimast astrofüüsikust Neil deGrasse Tysonist. Võrratu selgitaja ja lugematute noorte inspireerija, kelle loengud on tavaliselt väljamüüdud varakult. Mees on ka tulihingeline teaduse suurema rahastamise eestkõneleja, kes on valmis neid kulutusi ka selgitama ja perspektiivi seadma. YouTubes’ist leiab hulgaliselt Tysoni videosid – nagu näiteks see.
* * *
How Art History Majors Power the U.S. Economy – sarnaselt USA’le kõlab ka Eestis iga natukese aja tagant, et meil on vaja rohkem reaalteaduste taustaga kõrgharituid noori ja sotsiaalteadustele koos muude “pehmete” valdkondadega tuleks seada rohkem piiranguid. Probleemid on muidugi olemas, kuid sugugi mitte iga riiklikust sekkumisest tulenev probleem ei vaja lahenduseks täiendavat sekkumist. Vahel tasub aga lihtsalt küsida, mida siis lõpuks õieti väidetakse?
* * *
Is payday lending really wrong? – Tim Harford kirjutas küsis mõni aega tagasi enda Financial Timesi kolumnis mõned küsimused seoses lühiajaliste laenudega, mille kõrge intressimäärad tulenevad tagatise puudumisest, millele pakkus ka ise vastused. Eestis on taoliste laenudega kõige tihedamalt seostatud kiirlaene, mida on populistlikel kaalutlustel ka reguleeritud. Vaata samal teemal ka siit.
The fundamental reason why interventions fail in complex adaptive systems is the adaptive response triggered by the intervention that subverts the aim of the intervention. Moreover once the system is artificially stabilised and system agents have adapted to this new stability, the system cannot cope with any abrupt withdrawal of the stabilising force.
. . .
The structural malformation of the economic system due to the application of increasing levels of stimulus to the task of stabilisation means that the economy has lost the ability to generate the endogenous growth and innovation that it could before it was so actively stabilised. The system has now been homogenised and is entirely dependent upon constant stimulus. The phenomenon of ‘rapid cycling’ explains a phenomenon I noted in an earlier post which is the apparently schizophrenic nature of the markets, turning from risk-on to risk-off at the drop of a hat. It is the lack of diversity that causes this as the vast majority of agents change their behaviour based on absence or presence of stabilising interventions.
Väljavõtted pärinevad Ashwin Parameswaran blogis Macroeconomic Resilience ilmunud postitusest The Pathology of Stabilisation in Complex Adaptive Systems, mis toob välja hulgaliselt sarnasusi, mis on psühholoogiliste patoloogiate lahendamisel farmakoloogilise sekkumisega ja makromajandusliku volatiilsuse stabiilseerimisest majanduspoliitilise sekkumisega. Ashwini huvitub eelkõige makromajanduse stabiliseerimise tagajärgedest, kuid mulle tundub, et tema tähelepanekuid võib ka mõnevõrra kitsamalt vaadelda.
Kuna viimastel päevadel on minu meelerahu taas kord häirinud just ettevõtlustoetuste õigustamatus, siis tundus eelnevat toodud väljavõtte esimene osa ka ettevõtlustoetuste kohta suurepäraselt sobivat. Meil on viimaste aastatega tekkinud terve rida ettevõtteid, mille edukus ja tegelikult ka olemasolu sõltub mitte niivõrd ettevõtlustoetuste saamisest kuivõrd ettevõtlustoetuste jagamise süsteemi olemasolust. Edukamad neist on spetsialiseerunud, kohanenud uue sissetuleku allika võimalustega, kuid mis juhtub siis, kui ettevõtlustoetustest soovitakse loobuda? Kas see on üldse võimalik olukorras, kus edukaimad taotluste koostajad/nõustajad koosnevad inimestest, kes tunnevad süsteemi eripärasid just varasema töökogemuse ja tutvuste tõttu, ega ole huvitatud peamise sissetuleku allika kadumisest?
Kui erasektori huvitatud osapoolte motiivid on veel teoreetiliselt välistatavad, siis märksa keerulisem küsimus on ettevõtlustoetuste ümber kasvanud bürokraatia masinavärgi lammutamine, mis pakub täna tööd kui sadadele kui juba mitte tuhandetele inimestele üle terve Eesti. Vaevalt, et nad oleks lihtsalt valmis leppima tõsiasjaga, et toetuste jagamine on lõppenud ja aega on laiali minna. Täpselt samuti õõnestakse see mitmete tippametnike autoriteeti, millest nad kindlasti huvitatud ei ole.
Ashwini postitust lugedes tuli aga uuesti meelde Petere Boetke ja Peter Leeson’i artikkel Liberalism, Socialism, and Robust Political Economy, mis juhib tähelepanu sellele, et majanduspoliitilise raamistiku kujundamisel tuleks loobuda liigsetest ideaaltingimustest ja ebarealistlikest eeldustest ning pigem toetada raamistiku, mis toimib suuremate tõrgeteta ka tingimustes, mis on kaugel ideaalist ning märksa realistlikumad.