Tartu mnt 17 kinnistul asuva endise “Turisti” nimelise valuutapoe hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnes paljuski oodatult kultuurimälestiseks tunnistamise otsuse vaidlustamine kinnistu omaniku poolt halduskohtus. Olen juba varasemalt väljendanud seisukohta, et Tartu mnt 17 asuva kinnistu kultuurimälestiseks tunnistamine ei ole õigustatud ja loodetavasti jõuab sarnasele järeldusele ka halduskohus. Käesolev postituse eesmärk on vaadelda Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi problemaatilisust, mille käigus on muinsuskaitseamet süstemaatiliselt ignoreerinud omanike huvisid ja õigustatud ootusi.
Kui esimesel korral ei saa…
Tuhande aastase ajalooga linnas nagu Tallinna on hulgaliselt hooneid, mis väärivad säilitamist ja isegi kultuurimälestiseks tunnistamist, kuid kuskilt peavad minema ka piirid. Eelmisel aastal ehitatud hoone kultuurimälestiseks kuulutamine ei ole ilmselt enamuse hinnangul põhjendatud. Kuidas on aga vähem kui 30 aastat tagasi ehitatud hoonetega nagu Tartu mnt 17 kinnistul asuv endine valuutapood? Kas hoone ainulaadsus on ainus kriteerium, millest lähtuda või omavad mingit kaalu ka omanike õigustatud ootused ja tehtud investeeringud? Kas muinsuskaitselised kaalutlused on ainsad, millest otsuste tegemisel lähtuda või tasub siiski arvestada ka majanduslike kaalutlustega?
Tartu mnt 17 kinnistu omandati OÜ Viis Veeringut poolt 13,5 miljoni krooni eest enampakkumise raames. Kinnistule ei olnud seatud muinsuskaitselisi piiranguid, mille olemasolu oleks kahtlemata mõjutanud ka kinnistu lõpliku hinda enampakkumisel. Arvestades kinnistu asukohta ja teadmist, et piirkonda lubatakse ehitada kõrghooneid, on igati põhjendatud ka tõlgendus, mille kohaselt ei ostetud enampakkumise raames endise “Turisti” nimelise valuutapoe hoonet vaid Tartu mnt 17 kinnistut, kuhu oleks võimalik ehitada oluliselt suurem ja praktilisema ruumilahendusega hoone. Märkimist väärib ka tõsiasi, et kinnistu omanikel ei olnud mingit põhjust arvata, et lähimas tulevikus soovitakse muinsuskaitselisi piiranguid kinnistul asuvale hoonele seada. Väljastas ju Tallinna Linnaplaneerimisameti kinnistu omanikele 1998. aastal projekteerimistingimused, mis olid kooskõlastatud ka Muinsuskaitseinspektsiooni poolt. Tõsiasi, et 1997. aastal alguse saanud majanduskriis sundis nii mõndagi ettevõtjat enda plaane korrigeerima annab alust arvata, et ka Tartu mnt 17 kinnistu plaanid jäid mõneks aastaks ootama kindlamaid aegu.
Kui kinnistu omanikud 2005. aastal Tallinna Linnaplaneerimiseametisse detailplaneeringu algatamiseks pöördusid järgnes sellele üpris kiiresti Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri, millega võeti Tartu mnt 17 kinnistul asuv hoone ajutise kaitse alla, et tuvastada hoone mälestiseks tunnistamise vajadus. Ajutise kaitse alla olles valmis ka eksperthinnang, millega tutvunud kultuuriminister Tartu mnt 17 kinnistul asuvat hoonet siiski kultuurimälestiseks ei tunnistanud. Kultuuriminister Raivo Palmaru põhjendas enda otsust muu hulgas sellega, et hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega tekiks kinnistu omanikel alus ulatuslikuks kahjutasu nõudeks ja seda hoone puhul, mille eest oleks kahjutasu maksmine tõenäoliselt tekitanud hulgaliselt avaliku vastuseisu. Arvestades seda, et kogu protsess oli otsast lõpuni läbi käidud ja kultuuriministri eitav otsus ka põhjendatud, võiks loo lõppenuks lugeda. Tegelikkuses jäi ettepanek eraomandis olev hoone ilma kompensatsioonita kultuurimälestiseks tunnistada hoopis ootama paremaid aegu ja lihtsameelsemaid kultuuriministreid.
…siis tuleb minna teisele ringile…
Kui 2010. aastal Tartu mnt 17 kinnistu küsimus taas kord Muinsuskaitse Nõukogus arutlusele tuli, otsustas Muinsuskaitseameti Nõukogu uuesti algatada ka Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi, mis alles kolm ja pool aastat tagasi sai läbitud ning mille lõpus tegi kultuuriministri kõiki asjaolusid ja õiguslike üksikasju arvestav kaalutletud eitav otsus.
Protsessi uuesti algatamisega eirasid Muinsuskaitse Nõukogu ja Muinsuskaitseamet otseselt õiguskindluse printsiipi, mille algideeks on luua ühiskonnas kindlaksmääratus, eesmärgipärasus ja ettearvatavus. Õigusriikluse põhimõtteid õõnestades seati kahtluse alla, et otsuseid tehakse kokkulepitud põhimõtete ning seaduste, mitte aga suva ja otstarbekuse alusel. Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks tunnistamise protsessi uuesti algatamine näib aga viitavat just suvale. Kuidas muidu tõlgendada olukorda, kus näiteks oluliselt vanem Eesti Kunstiakadeemia vana hoone lammutati ilma, et keegi oleks pidanud vajalikuks hoonet kultuurimälestiseks tunnistada. Tahes tahtmata jääb taolises olukorras mulje, et Muinsuskaitse Nõukogu eksperdid, kellest valdav enamus on ühel või teisel moel Eesti Kunstiakadeemiaga seotud, on valmis näitama neile meelepärastel juhtudel üles oluliselt suuremat paindlikust kui ehitiste puhul, kus nende endi huvid mängus ei ole.
Tartu mnt 17 kinnistu omanikel ei jäänud muud üle kui taas kord asuda enda seisukohti selgitama ja üritada nii Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile kui Muinsuskaitseametile selgitada, et nende ettepanek tunnistada kinnistul asuv hoone kultuurimälestiseks omaniku vastusesisule vaatamata rikub otseselt omanike õigusi ja varasematest otsustest tulenevaid põhjendatuid ootusi. Kuna kinnistul asuva hoone osas tehti juba teist korda ettepanek kultuurimälestiseks tunnistamise kohta, siis olid omanikud valmis ka kompromissiks: kui kultuuriminister siiski leiab, et hoonel on kultuuriväärtus, mis väärib säilitamist ja piirangute seadmist, siis tuleks eraomanduses olevale kinnistule piirangute seadmise asemel kinnistu kultuuriministeeriumil omandada.
…ja teiselt korral kuidagi ikka saab
Enda vastuses OÜ Viis Veeringut seisukohtadele otsustas Muinsuskaitseamet aga täielikult ignoreerida omanike ettepanekut kinnistu omandamisest. Taoline lähenemine Muinsuskaitseameti poolt on paljuski mõistetav. Kinnistu omandamise kulud oleksid arvestatavad ja taolise kulutuse põhjendamine oleks keeruline ning tekitaks tõenäoliselt ka avalikku vastuseisu. Lisaks kinnistu omandamisega kaasnevatele ühekordsetele kuludele tuleks aga arvestada ka püsikuludega, mis hoone haldamisega vältimatult kaasnevad (küte, vesi, elekter, turva, remont, maksud jne.) ja seda olukorras, kus enam kui tõenäoliselt ei suudetaks hoones organiseerida isegi püsikulusid katvat majandustegevust.
Mõistagi on taolises olukorras mugav hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega seada hoopis hoone omanikele kohustusi. Muinsuskaitseseadusest (4. peatükk) tulenevate piirangute ja hoone säilitamise nõudega ei võeta omanikelt mitte ainult õigus enda omandilt tulu teenida esialgselt kavandatud viisil vaid seatakse neile täiendavaid rahalisi kohustusi, mida pole hoones kasumliku majandustegevuse organiseerimise keerukuse tõttu tõenäoliselt võimalik isegi finantseerida.
Kuna Tartu mnt 17 krunt jääb lisaks suurelt osalt ka vanalinna muinsuskaitseala vaatesektori juurde kuuluvasse vaatekoridori, oleme seisukohal, et kõnealuse kinnistu omanikul ei saa seni kehtestatud planeeringute põhjal olla põhimõttelist õigustatud ootust olemasolevast suurema ehitusõigus saamise osas.
Ainuüksi õigusaktile viitamata jätmine, millest tulenevalt on vaatekoridorid kehtestatud, on taolises kirjas sobimatu ja taunitav, kuid see pole kaugeltki kõige suurem probleem. Nagu selgub on vaatekoridorid ära toodud Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses, mille § 4 lg 3 sätestab:
vaatekoridoridena liituvad kaitsevööndiga Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C. R. Jakobsoni tänavaga kavandatud ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Gonsiori tänava siht Pronksi tänavast Viru väljakuni olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Pärnu maantee siht raudteeviaduktist Tõnismäe tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Nõmme tee siht Tüve tänavast Kotka tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani, Kolde puiestee siht Stroomi rannast Sõle tänavani olemasolevate ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani.
Tartu mnt 17 kinnistut puudutavaks vaatekoridoriks saab olla ainult Tartu maantee siht raudteeviaduktist lõikumiseni C. R. Jakobsoni tänavaga kavandatud ehitusjoonte vahemikus ja selle koridori pikendus vanalinnani. Kui kaardilt vaadates tundub tõesti, et Tartu mnt 17 kinnistu jääb vaatekoridori, siis tegelikus on mõnevõrra keerulisem. Uudishimust vaatekoridori paiknemise vastu võtsin hiljuti vaevaks teha mõned fotod, mis annavad ehk mõnevõrra parema arusaama Tartu maantee sihi vaatekoridorist.
Kaks fotot Tartu mnt suunalisest vaatekoridorist – üks tee keskelt, teine paremal pool asuvalt kõnniteelt.
Selgub, et Tartu mnt 17 kinnistule planeeritud hoone ei pruugi vaatekoridorile mingit mõju avaldada, sest nii SEB peakontori hoone kui Viru hotell asuvad visuaalselt sedavõrd lähedal teineteisele, et vanalinn nende vahelt sama hästi kui ei paista. Kui võtta seda väikest vahet, mis jääb nende kahe hoone vahele ja kust vanalinn tegelikult ei paista, tõsiselt, siis oleks ka see probleem lahendatav uue hoone kõrgem osa nihutamisega nii, et see ei varja peale Viru hotelli midagi. Jääb üle ainult küsida, et kas vanalinna vaatekoridoride eesmärk on vaate säilitamine Viru hotellile?
Ilmselt oleks sellele puudusel Muinsuskaitseametnike loogikas tähelepanu saanud juhtida ka Tartu mnt 17 kinnistu omanikud, kui neid oleks kutsutud enda seisukohti kaitsma 2011. aasta veebruaris toimunud Muinsuskaitse Nõukogu koosolekule, kus ainsa sisulise küsimusena leidis käsitlemist Tartu mnt 17 kinnistu. Koosoleku teeb märkimisväärseks tõsiasi, et koosolekul osales ka kultuuriminister Laine Jänes, kes kuulis ainult Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektori Thea Laidvere ettekannet ja seisukohta.
Kas kultuuriminister oleks tunnistanud Tartu mnt 17 kinnistul asuva hoone kultuurimälestiseks kui ta oleks kuulnud ka omanike seisukohti jääb lahtiseks ja vastuseta küsimuseks. Me ei tea kui teadlik oli Laine Jänes eelmise kultuuriministri seisukohast seoses Tartu mnt 17 kinnistuga nagu me ei tea, kas kultuuriminister võttis kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja väljastades arvesse ka kahjunõude esitamise tõenäosust. Küll aga annab kultuurimälestiseks tunnistamise protsessiga kaasnev dokumentide kogum alust väita, et Muinsuskaitseamet on süstemaatiliselt ignoreerinud Tartu mnt 17 kinnistu omanike huvisid nagu ka õigusriigi põhimõtteid ning tõenäoliselt jaganud kultuuriministrile ühekülgset informatsiooni, mille taustal on otsus Tartu mnt 17 kinnistul asuv hoone kultuurimälestiseks tunnistada mõistetav.
Iga otsusel on aga omad tagajärjed. Paljud nendest tagajärgedest on kaudsed, kuid pikemas perspektiivis oluliselt suurema mõjuga Tallinna linnapildile tervikuna kui üks kahtlase väärtusega endise valuutapoe hoone.
1997. aastal omandas OÜ Viis Veeringut enampakkumisel 13,5 miljoni krooni eest Tartu mnt 17 kinnistu , millel asub endine “Turisti” nimeline valuutapoe hoone. Seejuures ei olnud enampakkumise tingimustes sätestatud ehitise uuele omanikule kohustusliku välisilme säilitamist lähtudes hoone muinsuskaitselisest väärtusest. Hoone eelmiseks omanikuks oli pankrotistunud Sotsiaalpank. Omandamise järgselt alustati Tartu mnt 17 hoone renoveerimistöödega, mille käigus hoone soojustati, remonditi ja vahetati välja hoone katus. Kokku läksid renoveerimistööd maksma ca 5,5 miljonit krooni.
1998. aasta aprillis väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet OÜ’le Viis Veeringut projekteerimistingimused (pdf, p.3), millega nähti ette Tartu mnt 17 paikneva hoone ümberehitamine eeldusel, et projekt on saanud Muinsuskaitseinspektsiooni kooskõlastuse. Veel sama aasta aprillis andis Muinsuskaitseinspektsiooni oma nõusoleku hoone ümberprojekteerimiseks ja seadis tingimuseks, et Tartu mnt 17 krundile ei või ehitada kõrgemaid ehitisi kui ümberkaudsed olemasoleva sama kvartali kõrgeimad hooned. Hoone enda, kui kultuuriväärtusega seotud asja küsimust, Muinsuskaitseinspektsiooni ei tõstatanud.
Arhitektuursest eskiisprojektist selgub, et Tartu mnt 17 asuva hoone välisilmet oli plaanis kardinaalselt muuta. Ehitusprojektis sätestatud mahus ja kujul muudatuste tegemise Tartu mnt 17 paikneva hoone välisilmes on heaks kiitnud ka Muinsuskaitsemati peainspektor. Oma kooskõlastuse Tartu mnt 17 rekonstrueerimise ja juurdeehituse eskiisprojektile andis ka Tallinna linna arhitektuurinõukogu, mis pidas võimalikuks ka hoone kõrguse tõstmist.
2002. aastal valminud Tartu mnt läbimurdega seoses kehtestas Tallinna Linnavalitsus uue liiklusskeemi (pdf, p.2), mille tulemusena muutus Tartu mnt 17 hoone esine piirkond jalakäijate tsooniks. Liikluskorralduse muudatuse tulemusena vähenes aga oluliselt Tartu mnt 17 hoones asuva poe käive ja omanikul tuli hakata otsima uut üürniku. Lisaks üüritulude laekumise katkemisele kaasnes uue üürniku sooviga hoones ööklubi pidada vajadus investeerida täiendavalt tuleohutusnõuete täitmisesse.
Esiteks tooks hoone kaitse alla võtmine tõenäoliselt kaasa maja lammutada tahtva ja selle asemele 44-korruselist maja ehitada sooviva ettevõtte kahjutasunõude, mille suuruseks võib olla kümneid miljoneid kroone.
Teise põhjusena tõi minister välja, et ei pea hoonet nii väärtuslikuks, et seda kaitse alla võtta:
“Võib-olla ei ole ma Nõukogude aja arhitektuuri piisavalt kiindunud, aga ma ei leia Tartu mnt 17 maja vaadates midagi, mis mind köidaks,” märkis ta. “Võimalik, et see toob liigutuspisara silmanurka mõnele välismaalasele või endisele parteituusale, kes seda maja nõukaajal külastas. Aga mida näevad selles tavaeestlased, kes sealt nagunii midagi osta ei jõudnud?”
Ühtlasi ei nõustunud Palmaru Muinsuskaitseameti tõlgendusega Halduskohtu otsusest, mis Muinsuskaitseameti esindajate hinnangul kinnitas, et 1998. aastal Turisti poe ümberehitusprojektile antud inspektori allkiri ei ole siduv ning see ei saa olla aluseks hüvitusnõuetele. Palmaru leidis, et amet tõlgendab kohtuotsust vääralt ning õigusekspertide hinnangul riik valuraha maksmisest ei pääseks.
seisukoha esitamise ajaks oli OÜ Viis Veeringut edukalt läbi viinud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi seoses kavandatava kõrghoonega ning kandnud sellega seoses olulisi kulutusi. Ühtlasi oli OÜ Viis Veeringut teinud ettevalmistusi ja kulutusi seoses kavandatava detailplaneeringuga ning sellega seotud ehitustöödega;
põhiseaduse § 10 õiguskindluse põhimõtte kohaselt oli OÜ-l Viis Veering juba 1998. aastast olemas teadmine, et Tartu mnt 17 väliskuju ei saa olla takistuseks edaspidise majandustegevuse arendamise kinnistul;
haldusorganid peavad olema oma tegevuses järjekindlad, et kord antud haldusaktidele ja lubadustele saaks ka tulevikus tugineda ehk haldusorganid peavad järgima õiguskindluse põhimõtet ja kaitsma isiku õiguspäraselt tekkinud ootust.
seisukoha saamine Muinsuskaitseinspektsioonilt, mille alusel juriidiline isik enda edasist tegevust planeerib, ei ole Muinsuskaitseameti hinnangul siduv, sest tegu ei ole kooskõlastusega;
varasemalt tehtud otsused ja seisukohad ei ole Muinsuskaitseameti hinnangul lõplikud ja kuna varasemate otsustega kaasnevaid võimalusi ei kasutatud, siis kuuluvad need ümber vaatamisele;
Muinsuskaitseameti hinnangul jääb Tartu mnt 17 krunt vanalinna muinsuskaitseala vaatesektori juurde kuuluvasse vaatekoridori, millest tulenevalt ei saa seni kehtestatud planeeringute põhjal olla ootust olemasolevast suurema ehitusõiguse saamise osas;
Muinsuskaitseameti hinnangul on nad enda tegevuses olnud järjekindlad, sest on varasemalt korduvalt väljendanud seisukohta, et Tatu mnt 17 hoone omab kultuuriväärtust samas ignoreerides tõsiasja, et hoonet ei tunnistatud kultuurimälestiseks 2006. aastal ja OÜ Viis Veeringut on enda plaane ja kavatsusi kooskõlastanud alates 1998. aastast alates;
Muinsuskaitseameti hinnangul ei ole projekteerimistingimuste väljastamine ega eskiisprojektide kooskõlastamine käsitletav õiguspärase ootusena, sest õiguse uushoone püstitamiseks või ehitise lammutamiseks või rekonstrueerimiseks annab detailplaneering või ehitusloa saanud ehitusprojekt;
Muinsuskaitseamet palub hoone omanikel kultuurimälestiseks tunnistamise ettepanekut kaaludes lähtuda eelkõige hoone arhitektuurilisest ja märgilisest väärtusest.
Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku järgselt tellis Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ka uue ekspertiisi kultuuriväärtuse kindlaksmääramiseks, mille laekumise järel teeb Muinsuskaitseameti otsuse, kas esitada kultuuriministrile uuesti ettepanek Tartu mnt 17 kaitse alla võtmiseks. Uus ekspertiis valmis 2010. aasta juuni lõpus ning on sisuliselt esialgse ekspertiis koopia (pdf).
Lisaks heitis ärimees ministeeriumile ette kommunikatsiooni puudumist. Tema sõnul sai ta hoone arhitektuurimälestiseks tunnistamisest teada meedia vahendusel. «Pean seda äärmiselt ebaõiglaseks, et meid ei kutsutud isegi kohale, kui meie varale seati olulised piirangud,» oli Past nördinud.
Kultuuriministeeriumi avalike suhete nõuniku Katrin Arvisto sõnul aga räägivad faktid Urmas Pasti jutule vastu. Tema sõnul on nii ministeerium, muinsuskaitseamet kui ka Tallinna kultuuriväärtuste amet olnud OÜ-ga Viis Veeringut viimaste aastate jooksul korduvalt kontaktis.
Kahjuks ei saa nõustuda Kultuuriministeeriumi avalike suhete nõuniku Katrin Arvisto tõlgendusega faktidest, kui kultuurimälestiseks tunnistamise lõplik ettepanek tehti Muinsuskaitse Nõukogu poolt 2011. veebruaris toimunud koosolekul, kuhu OÜ Viis Veeringut esindajaid ei kutsutud ja sellele järgnenud kultuuriministri käskkirjast OÜ Viis Veeringut juhatust ei informeeritud. Protsessi algatamisest informeerimine ei ole tõlgendatav otsusest informeerimisena.
Pikaajalised töötud (12 kuud ja enam tööta), kes vaikselt liiguvad heitunute ringi, on probleem, millega on viimaste aastate majandussurutise tagajärjel kokku puutunud lisaks Eestile mitmeid teised riigi sealhulgas ka USA. Kuna just pikaajaliste töötute tagasi toomine tööturule on üke keerulisemaid väljakutseid iga ühiskonna jaoks, siis seda rõõmustavam on sattuda postituse otsa, mis peale lihtsalt heietamise ka midagi reaalset ja teostatavat välja pakkub. Megan McArdle tõi hiljuti ühe debati raames välja huvitava lahenduse, mis minu teada pole veel üheski riigis proovimist leidnud:
One suggestion is to give them direct incentives to choose the long-term unemployed over those who are already in work, or out of work for only a short time. How? We could exempt new hires from both the employee and the employer sides of the payroll tax, one month for every month that they were unemployed. The result is a direct wage subsidy of more than 10%. But it is a time-limited subsidy, and one carefully targeted to those who need it the most. By the time the tax relief expires, these workers will have been reintegrated into the labor force. This will cost the government something of course–but not nearly as much as supporting them on welfare, disability, or early retirement–or the prison system.
Huvitavaks teeb McArdle’i ettepaneku tõsiasi, et taoline lähenemine võiks märkimisväärseid tulemusi anda ka Eestis.
Miks mitte vabastada pikaajalise töötu palganud ettevõtja sotsiaalmaksu tasumise kohustusest sama pikaks perioodiks kui palgatu oli eelnevalt töötu? Arvestades seda, et Eestis moodustab sotsiaalmaks kolmandiku palgafondist, võiks tegu olla üpriski tõsiselt võetava ajendiga, mis võiks nii mõnelegi inimesel luua uusi võimalusi. Kasu saaks sellest nii pikaajalised töötud, neid palkavad ettevõtjad kui ka teised maksumaksjad. Arvestades meie maksusüsteemi lihtsust tundub taolise ettepaneku rakendamine piisavalt lihtne ja kulud samaväärsed kui mitte madalamad status quo’st, et pikaajaliste töötute palkamise sotsiaalmaksu puhkuse kasutamise võimalust vähemalt proovida. Kui tulemused on tagasihoidlikud, siis pole kulud olnud suured ja kui tulemused on üle ootuste head, siis mingist hetkest alates hakkavad endised töötud taas makse maksma.
Arvutiekraan ei suuda pakkuda konkurentsi harukordselt ilusatele suveilmadele, millest tulenevalt on ka postitusi viimase kuu jooksul tavalisest oluliselt vähemaks jäänud.
Kui otsustasin ikkagi midagi uut lugejatele pakkuda, siis jäi pilk enne pidama WordPressi viimasel uuendusel, mis sai kenasti automaatse uuenduse kaudu sisse lükatud. Kahjuks ei pidanud ma vajalikuks ennast kurssi viia WordPress 3.2 nõudmistega serverile, mille tulemusena õnnestus kogu blogi paariks päevaks tuksi keerata.
Õnneks oli veebimajutus.ee tehniline tugi igati abivalmis ja kannatlik ning mõningase abiga vennalt (aitäh!) õnnestus Vabalog taas ellu äratada ja seda minimaalsete kadudega. Loodetavasti jäid tõrked enamusel lugejatest märkamatuks ning kedagi ei häiri ka väikesed kosmeetilised muudatused.
The Clock in the Mountain – kuskil Nevada osariigi mäestikus ehitatakse koobast ja sinna hiiglasliku kella, mis hoiab aega järgmised 10 000 aastat. Ulmeliselt lahe idee on saamas teoks ning varsti on huvilistel võimalus hakata aegu broneerima kella külastamiseks.
* * *
David Mamet’s Right-Wing Conversion – hiljuti viitasin pikemale artiklile David Mameti’st ja tema peatselt ilmuvast raamatust. Chritopher Hitchens on võtnud vaevaks raamatu läbi lugeda ja enda kriitilise mõtteid New York Times’i lugejatega jagada.
* * *
Fukushima: It’s much worse than you think – olles üks nendest, kes Fukushima tuumajaamas toimunu pärast eriti ei muretsenud, tundub nüüd, mitu kuud hiljem, oluline viidata artiklile, mis maalib praegusest olukorrast üpris sünge pildi.
* * *
The Pain Principle – järjekordse Tour de France’i auks viide artiklile sellest, kui koormav ja kurnav sport on professionaalne jalgrattasõit. Artikli autor annab endast parima, et lugejale mõistetavaks teha, miks tema hinnangul on jalgrattasport kõige nõudlikum sport maailmas.
* * *
Children on Medicaid Shown to Wait Longer for Care – New York Times’is ilmunud artikkel sellest, kuidas USA’s on riiklik tervisekindlustus enda piirangute ja tagasihoidlike kompensatsiooniga põhjustanud olukorra, kus arstid eelistavad erakindlustust riiklikule kindlustusele.
* * *
The Art of the Factory – Jeremy Hutchisoni nimeline kunstnik saatis erinevatele tehastele palve saata talle üks nende toode, mis on veaga, mis teeb tootest kasutamiskõlbmatu. Tulemused on huvitavad ja mulle tundub, et nii mõnelgi juhul ka “kunsti” nimetust väärivad.
* * *
Choices for Greece, All of Them Daunting – Tyler Cowen peatub Kreeka valikutel ja nende valikute potentsiaalsetele tagajärgedel. Midagi rõõmustavat või lootust andvat ei ole mõtet kirjutatust otsida. Jääb üle ainult oodata ja loota parimat.
* * *
So, Cricket? Maybe? – kaks USA spordisõpra vaatavad 9-tunnist kriketi mängu, mille raames lahkavad nii mängu olemust, nüansse kui mängijate sisemaailma…mitte, et nad kriketist varem midagi teadnud oleks. Pikk, kuid üllatavaltki meelelahutuslik artikkel.
Eile võis nii Äripäevast (asjalikum) kui E24'st (eksitavam) lugeda, et Riigikohus on võtnud esimest korda seisukoha kiirlaenude osas. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärusega on loomulikult samuti kõigil huvilistel võimalik tutvuda.
Minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik kiirlaenu ja tarbimislaenu võrdsustada olukorras, kus tegu on olemuslikult erinevate laenutoodetega.
Tarbimislaen eeldab pikemaajalist suhet laenuandjaga, kes soovib ka laenutaotleja palka näha laekumas just laenuandja pangas asuvale arvele. Seeläbi on laenuandja informeeritud nii laenutaotleja laenukoormast kui sissetulekust, millest laenu vältimatult hiljem tagasi maksma hakatakse. Kui pangas arvet pole ja laenutaotleja palk laenu andva panga arvele laekuma ei hakka, siis on ainus võimalus tarbimislaenu saada ikkagi tagatis, mida laenu tagasimaksmisest keeldumisel on võimalik realiseerida. Laen tagatise või enamasti mitmete aastate jooksul kogutud informatsiooni vastu on hoopis midagi muud kui laen ilma tagatise ja ulatusliku taustinformatsioonita ning see kajastub kõige selgemalt tarbimislaenu intressimääras.
Kiirlaenu puhul aga sarnased eeldused tarbimislaenule puuduvad. Kiirlaenuandja juures ei pea omama kontot, sinu palgast kiirlaenu andjal ülevaade sama hästi kui puudub ja tagatist sinult samuti ei nõuta. Kahjuks on aga maailmas ja ka Eestis hulgaliselt inimesi, kes taolist informatsiooni ja tagatise puudumist on valmis kuritarvitama, mille tõttu on välja laenatud raha tagasi saamine sageli kiirlaenude puhul oluliselt problemaatilisem kui tarbimislaenude puhul, mis toob endaga vältimatult kaasa lühemad tähtajad ja kõrgemad intressid, et taolist teenust oleks üldse kellelgi legaalselt kasumlik osutada.
Kaks oma olemuselt erinevat laenutoodet on aga seadusandja poolt samaväärseks kuulutatud ja kui aus olla, siis mul pole vähimatki aimu, kas kohtutel on üldse volitusi ja/või teadmisi neid kahte laenuliiki üks-teisest eristada.
Antud kaasuse Riigikohtu määrus ei anna aga sugugi põhjust kõigil rõõmsameelselt minna kiirlaenu võtma lootuses, et nüüd ei pea enam laenu tagasi maksma. Isegi kõige paremal juhul tuleb laen tagastada intressiga ja kui kiirlaenuandja peab vajalikuks kohtusse minna, siis tuleb ka lepingut tühisust tõendada. Riigikohtu määrusest:
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Seejuures tuleks arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes.
Ühtlasi on minu arusaamist mööda kiirlaenude väljastamine varasemale sarnaste intressimääradega jätkuvalt õigustatud ja sugugi mitte automaatselt välistatud. Veel kord Riigikohtu määrusest:
Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr.
Lõpetuseks väärib ehk tähelepanu ka tõsiasi, et kohtusse jõudis kiirlaenu küsimus tänu N.L. nimelisele isikule, kelle aferisti resümee renomee näib olevat ulatuslikult pikem kui laenuandjatele "külma" tegemine. Kahju, et esimene Riigikohtusse jõudnud kiirlaenu kaasus on kinnitanud varasemat kahtlust, et TsÜS § 86 lg 3 on eelkõige aferistidele, kes leiavad, et heas usus sõlmitud vastastikused kokkulepped ei ole mõlemale poolele täitmiseks.
Mitte just eriti üllatuslikult selgus eile, et enamus eestlasi ei ole kreeklaste finantsilisest abistamisest sugugi vaimustatud. Pigem vastupidi. Valitsusele võiks see olla mõttekoht, kust minu arvates ainuke õige järeldus on, et kreeklastelt tuleb häälekamalt reforme nõuda. Ühtlasi oleks kõigil põhjust ennast juba praegu harjutada mõttega, et ainus, mida kreeklastelt on lootus finantsabi vastu tagasi saada, on liberaliseerivad reformid ja ulatuslikum erastamine mitte aga intressiga tagasimaksed mõne aasta pärast.
Ega tegelikult Eesti valitsusel tõsiselt võetavaid alternatiive kreeklaste abistamisele ei ole, kuid mulle tunduvad natuke liiga üleolevad Jürgen Ligi sõnavõtud:
„Ei saa olla üllatus, et ELi liikmelisusega ei kaasne ainult Saksa maksumaksjalt saadud abiraha, vaid vahel ka mõni kohustus,“ lausus Ligi. „Pole vaja rahvalt uuesti küsida, kas pooldate kuulumist ELi, küll aga selgitada, et Eesti ei lähe ühtki võlgnikku üleval pidama.“
Liit ei kanna vastutust ega võta enda peale liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi; eelöeldu ei piira vastastikuste finantstagatiste andmist konkreetse projekti ühiseks teostamiseks. Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi; eelöeldu ei piira vastastikuste finantstagatiste andmist konkreetse projekti ühiseks teostamiseks.
Taoline ükskõiksus seaduste ja lepingute vastu on üks peamisi põhjuseid, miks Kreeka on sellises supis nagu ta täna on – stabiilsuse ja kasvu paktile vilistamine peaaegu kõigi liikmesriikide poolt lõi olukorra, kus kõik pidasid iseenesest mõistetavaks, et kokkulepped pole mitte täitmiseks vaid näitamiseks.
Kui lepingutesse ja kokkulepetesse suhtutakse sedavõrd meelevaldselt, siis läheb natuke keeruliseks sama naiivselt edasi uskuda, et kui näiteks kreeklastega midagi kokku lepitakse, siis sellest ka kinni peetakse. Kusjuures kõik märgid viitavad sellele, et kreeklased on valmis finantsabi saamiseks midaiganes lubama, kuid mis reaalselt teoks saab on juba rohkem teisejärguline küsimus. Mõni ime, et kreeklastelt reaalseid tegusid nõutakse enne kui rahakraanid jälle lahti keeratakse.
Tulles tagasi kreeklastele pakutava finantsabi legaalsuse juurde, siis eelmise aasta juulist pärineb üks pikem, kuid mõnevõrra sügavamale olukorra juriidilistesse detailidesse tungiv analüüs (pdf), mis on kõige põhjalikum ülevaade finantsabi legaalsusest, mille otsa mina olen sattunud. Kusjuures analüüsist selgub kuivõrd keeruliseks on süsteem aetud ja kuidas riiklike garantiidega turgudelt raha kokku aetakse. Huvitav, kuid ühtlasi ka natuke hirmutav…eriti kui tagasi maksmine keeruliseks osutub.
In India, Dynamism Wrestles With Dysfunction – New York Times'is ilmus hiljuti lugu Indias asuvast Gurgaon'i linnast, mis on hämmastavalt kasvanud ja osutunud paljus India üheks näidislinnaks. See ei tähenda, et probleeme poleks, kuid märkimisväärseks teeb loo see, et 1,5 miljoni elanikuga linnal sisuliselt puudub linnavalitsus. Vee, kanalisatsiooni, ühistranspordi, turvalisuse ja elektri varustamisega on endale võtnud erasektor ja selle tulemusena on ka linn saanud kasvada ja luua töökohti poolele miljonile elanikule. Huvitav on ka see, et arvestatav osa kohalikest näeb kohaliku omavalitsuse tekkimises pigem bürokraatliku ja korrumpeerunud ohtu kui võimalust. Igal juhul on selle loo valguses huvitav mõtiskleda, mis saaks Tallinnast või isegi Eestist tervikuna kui järjest suurem osa avaliku sektori funktsioonidest võetakse üle erasektori poolt. Ilmselt jääks katastroofist olukord üpris kaugele kui isegi Indias on taoline lähenemine paljuski õigustatud.
* * *
Tulumaks on oma aja ära elanud – Maksu- ja tolliameti peadirektor Enriko Aava käis välja ettepaneku kaotada ettevõtte tulumaks. Julge ja igati värskendav idee, mis vääriks kindlasti täpsustamist ja rohkem tähelepanu. Kohalikud reaktsioonid on olnud paljuski ootuspärased. Ettevõtjad pigem toetavad ja mõned maksundusega tihedamalt kokku puutunud juhivad tähelepanu nüanssidele (Lehis ja Sõerd). Ja siis on meil Trasberg, kes kitsendab teadlikult Aava väiteid (no ei olnud jutt ainult EL'is vaid tervest maailmast) ja siis hakkab nahaalselt süüdistusi loopima. Ma olen sellele juba tähelepanu juhtinud, kuidas Trasberg tulumaksu-uuringu tulemuste üle ilkus, kusjuures täiesti kohatult. Kahju, et midagi vahepeal muutunud ei ole. Nestor tõestas jätkuvalt, et parem kui sotsiaaldemokraadid majandusteemadel sõna ei võtaks, siis oleks lootust, et ettevõtjad neid teadmatusest natuke tõsisemalt suudavad võtta. Esiteks on ettevõttetulumaksu osa riigieelarves igal pool suht tagasihoidlik – nii 10%. Teiseks on võimalik seda puudujääki kompenseerida ja Aava arvamusloost ei käinud kuskilt läbi, et ettevõtte tulumaksust loobumisega tuleks ilmtingimata vältida teiste maksude tõstmist. Enne viimaseid Riigikogu valimisi kirjutasin pikemalt, miks sotsiaaldemokraatide kapitalimaksude osas esitatud seisukohad on ebaadekvaatsed. Kahjuks on ka Keskerakonna eest kõnelev Simson halvasti informeeritud klassikalise ettevõtte tulumaksu võimalustest, mis on pigem kohalike ettevõtjate kui rahvusvaheliste korporatsioonide raha kasumi kallale kippumine. Lõpetuseks ka meeldetuletus, et Aava ei ole üksi ja ettevõtte tulumaksu kaotamise poolt on hulgaliselt argumente. Mulle meeldib Megan McArdle'i eelmise aasta oktoobris kirjutatud põhjalik ja samas ülevaatlik ettevõtte tulumaksu kaotamise põhjuseid lahkav postitus.
* * *
Slate's Hollywood Career-O-Matic – Slate'is ilmus hiljuti artikkel, kus paar Slate'i ajakirjaniku olid võtnud ette Rotten Tomatoes filmide andmebaasis (omanike lahkel loal) ja analüüsisid andmeid. Ajakirjanike töö tulemuseks on informatiivne artikkel näitlejate ja lavastajate karjääride dünaamikast, kus muu hulgas võib leida nii parimaid kui halvimaid näitlejaid ja lavastajaid koos nii mõnegi teise seigaga. Veel üks näide sellest, kuidas veebis kogutud/agregeeritud andmete hilisem analüüs võib juhatada uute leidudeni ja isegi võimaldada mõnedele filmidele uue pilguga läheneda. Kindlasti soovitan ka leheküljel asuva "Hollywood Career-o-Matic"-ikuga mängida ja võrrelda erinevate näitlejate karjääre.
* * *
Sweden's free school profits debate heats up – kuna ma ise lapsevanem ei ole, siis minu jaoks jäi koolikatsete ümber toimuv mõnevõrra kaugeks. Küll aga paneb mind jätkuvalt imestama, et kui muidu kõlbab rootslasi milles iganes esile tõsta, siis nende hariduspoliitika ei näi eestlaste seas erilist tähelepanu pälvivat. Kas sellepärast, et rootslased on väga edukalt teinud ruumi erasektorile koolide asutamiseks ja erakoole finantseeritakse võrdsetel alustel kohalike omavalitsuste poolt rajatud koolidega? Ükski lahendus ei ole täiuslik ja esimesed mõrad rootslast süsteemis on tänaseks ilmnenud, kuid see ei tähenda, et ennast õigustanud algatusest tasub loobuma hakata. Ei, pigem tuleb teha mõned muudatused ja puudused kõrvaldada. Igal juhul ei ole ma siiani veel märganud ühtegi tõsist argumenti, miks rootslased peaksid enda koolisüsteemi uuesti tsentraliseerima asuma. Kusjuures üks argument koolivaliku kitsendamiseks on, et erakoolide kohta ei koguta piisavalt statistikat kvaliteedikriteeriumite täitmise kohta, mis annab loomulikult võimaluse erakoole meedias nüpeldada. Ainus probleem on, et erakoolide esindusorganisatsiooni juht on teinud avaliku üleskutse hakata koguma informatsiooni, mis annaks võimaluse teha valikuid lähtuvalt kvaliteedist.
* * *
Everything you've heard about fossil fuels may be wrong – Michael Lind avaldas Salon'is hiljuti provokatiivse artikli fossiilkütuste tulevikust, mis tema hinnangul ei ole sugugi nii nutune nagu keskkonnakaitse aktivistidele meeldib serveerida. Lind viitab mitmetele tehnoloogilistele arengutele, mis on oluliselt laiendamas ligipääsu fossiilkütustele. Kuna teoreetilised lahendused ja üksikud katsetused ei tähenda veel, et tehnoloogia oleks laiemaks kasutusele võtmiseks küps, siis Lindi väited väärivad esialgu skeptilisust. Kui Lindi väited osutuvad aga tõsisemalt võetavamaks peaks see väljenduma fossiilkütust hindades. Seniks ootame edasi ja loodame, et ka päikesepaneelide efektiivsus suureneb jätkuvalt edasi ja seda tasemele, kus neid on võimalik ka Eestis aastaringselt kasutada.
Viimaste päevade jooksul on Tartust tulnud kaks uudist, mis seavad tõsise kahtluse alla suuremate ehitusprojektide tellija/hankija suutlikkuse projektidele vähegi realistlike eelarveid koostada.
Jääb üle ainult vaadata ja imestada, et mille eest linnaametnikud palka saavad? Erafirmas ootaks sedavõrd puuduliku eelarvestamise teinud töötajat ees asjade kokku pakkimine ja kiiremas korras ettevõtte ruumidest lahkumine, kuid avalikus sektoris ei tähenda ebapädevus midagi. Homne päev maksumaksja palgal tuleb sama roosiline kui eilne, vahet pole kui saamatu sa enda ülesannete täitmisel oled.
Kusjuures oleks siis olnud, et riigihanke teates on hankija määratlenud eeldatava hanke maksumuses, kuid ei. Selle asemel, et pakkujaid enda eelarve piiratusest informeerida minnakse riski peale, siis pärast mängitakse shokeeritud ullikesi. Ma ei teagi, kuidas muud moodi Tartus toimuvat kirjeldada kui haldussuutmatust. Kui organisatsioonis kompetents puudub, siis tuleb kompetents sisse osta mitte lollitada ja aega raisata lootuses, et….ma tõesti ei tea, mida nad loodavad. Kui organisatsiooni juhid ei suuda endale teadvustada, et neil kompetents puudub, siis oleks vaja uusi juhte mitte projekte ümber teha (aeg, raha) ja korraldad mõttetuid hankeid, mis hiljem tühistatakse.
Mind hämmastab ka ajakirjanike suutmatus/valmisolek tunda sügavamat huvi selle vastu, kust tulevad taolised ebarealistlikud eelarved tulevad ja kes neid heaks kiidab.
Tänu kreeklaste ja ECB vastastiku bravuurikatele sõnavõttudele on viimaste päevade jooksul ilmunud mitmeid huvitavaid ja provokatiivseid kirjutisi rahaliidu tulevikust. Igal juhul viitab artiklite rohkus koos nende sisuga olukorra jätkuvale halvenemisele, millest pole võita kellelgi. Kui nõudlik saab aga kreeklaste suhtes olla kui neil võib ühel hetkel tekkida mõte, et milleks lasta endale nõudmisi dikteerida kui iseseisva riigina jääb neil alati võimalus öelda "ei"? Institutsionaalse hõõrdumise vaatemäng jätkub, kuid selle taustal võib enda silmaringi laiendada järgnevate artiklitega:
Intolerable choices for the eurozone – Martin Wolf kirjutab enda Financial Times'i kolumnis, et põhimõttelisi valikuid on kaks ja ülejäänud on pigem hämamine ja tõele näkku vaatamisest hoidumine:
The eurozone confronts a choice between two intolerable options: either default and partial dissolution or open-ended official support. The existence of this choice proves that an enduring union will at the very least need deeper financial integration and greater fiscal support than was originally envisaged. How will the politics of these choices now play out? I truly have no idea. I wonder whether anybody does.
The ECB’s stealth bailout – Martin Wolf viitas enda kolumnis Hans-Werner Sinn'i hiljutisele sõnavõtule, kus ta selgitas, kuidas ja millises ulatuses Euroopa Keskpank kaudselt kõige õnnetumas olukorras olevaid rahaliidu liikmeid finantseerib ja kuidas see pidu lõpmatuseni kesta ei saa – küsimus on rohkem selles, kuidas mõjutab venitamine teisi rahaliidus liikmesmaid :
Some European countries, however, seek an extension of the ECB policy via the European Stability Mechanism’s formal issuing of eurobonds (regular credit flows guaranteed by the Eurozone countries in proportion to their ECB capital shares). Since what the ECB has done with its Target credits, whose risk is also born by the euro-using countries in proportion to their capital shares, comes close to issuing short term eurobonds, such a move many seem logical. It would halt the rise in Target loans and salvage the ECB from an unbearable situation. However, it would also perpetuate the GIPS countries’ trade deficits and prevent the necessary real depreciation that they have to undergo to become competitive again. It would thus increase the GIPS foreign debt year by year and would inevitably lead either to a collapse of the Euro-System or to a European transfer union. The longer the cheap money drug is indulged in, the more painful the withdrawal. Wait too long and no cure will be possible.
Problemaatiliseks teeb aga olukorra tõsiasi, et vähemalt tänaste sündmuste valguses ei näi ägestunum osa kreeklaste seltskonnast aduvat, millise supi sisse nad on ennast kavaldanud läbi varjamise ja manipuleerimise.
It is when, not if. Financial markets merely aren’t sure whether it’ll be tomorrow, a month’s time, a year’s time, or two years’ time (it won’t be longer than that). Given that the ECB has played the “final card” it employed to force a bailout upon the Irish – threatening to bankrupt the country’s banking sector – presumably we will now see either another Greek bailout or default within days.
Mulle meeldis, et Lilico juhib tähelepanu ka tõsiasjale, mis näitab kui usaldusväärsed on "supranatsionaalsed kokkulepped" kui olukord vähegi keerulisemaks läheb ja mida siit järeldada tasub:
The French and German governments will meet to decide whether (a) to recapitalise the ECB, or (b) to allow the ECB to print money to restore its solvency. (Because the ECB has relatively little foreign currency-denominated exposure, it could in principle print its way out, but this is forbidden by its founding charter. On the other hand, the EU Treaty explicitly, and in terms, forbids the form of bailouts used for Greece, Portugal and Ireland, but a little thing like their being blatantly illegal hasn’t prevented that from happening, so it’s not intrinsically obvious that its being illegal for the ECB to print its way out will prove much of a hurdle.)
Õigusriigi matustest informeeritakse huvitatud kodanike "esimesel võimalusel" meedia vahendusel. Seniks ilusat nädalavahetust kõigile ja tundke rõõmu sellest, millest rõõmu tunda annab.
