Kes maksab sotsiaalmaksu…tegelikult?
Tööandjate manifesti (PDF) maksunduse osa kolmandas punktis tegid tööandjad ühe ettepaneku seoses sotsiaalmaksuga:
Lähtuvalt teiste riikide praktikast, tuleks sotsiaalmaks muuta maksuks, mille tasumise kohustus lasub töötajal (sarnaselt tulumaksuga).
Mind hämmastab, et osad inimesed näivad täie tõsidusega arvavat, et sotsiaalmaksu maksvad ettevõtjad enda kasumist mitte aga töötajad, kes saavad lihtsalt selle võrra väiksemat palka, mis ettevõte on kohustatud nende eest sotsiaalmaksu maksma.
Iga töökoha loomisega kaasnevad kulud ja vähemalt väikeettevõtetes uut töökohta enamasti ei looda kui see ei kata inimese soovitavat palka koos maksudega. Erandiks on arendustöötajad, kes annavad põhjust arvata, et nende töökoha loomisega kaasnevad kulutused ennast tulevikus enam kui ära tasuvad, kuid siingi on omad nüansid, sest arendustöötaja kompensatsioon ei pruugi üldse palgas väljenduda.
Ma julgen väita, et enamus väikeettevõtjaid oleks valmis kohe sotsiaalmaksu võrra suurema summa töövõtja arvele kandma kui sotsiaalmaksu peaks edaspidi tasuma töövõtja. Tegelikult piisaks isegi vist sellest, et sotsiaalmaks peetakse sarnaselt tulumaksule töötaja palgast kinni ja see summa kajastub ka maksudeklaratsioonil. Inimestel tekiks siis ehk selgem arusaam sellest, kui suure osa nende palgast moodustab sotsiaalmaks ja kui suureks takistuseks kujuneb sotsiaalmaks tulevasele palgatõusule.
Väide, nagu jätaks ettevõtjad sotsiaalmaksust saadava kokkuhoiu endale ja töötajad oleks sunnitud sotsiaalmaksu maksma enda olemas olevast palgast, on aga pigem paranoiline ja alusetu liialdus. Valdav enamus ettevõtjaid ei saaks nii käituda juba ainuüksi konkurentide tõttu, kes suudaks parimaid ja pädevaimaid töötajad kõigest olemas olevat palgafondi säilitades juurde meelitada. Jah, aja jooksul surve palkadele kasvaks ja edaspidine palgatõus ei oleks kindlasti samaväärne varasema palgatõusuga, sest igale töötaja arvele laekuva krooni kohta ei eraldataks enam täiendavat kolmandiku maksudeks, kuid kas mitte ei peaks see olema lausa eesmärk?
Sotsiaalmaksu ülem- ja alampiiri seadmise otstarbekus saaks ehk samuti märksa suuremale osale elanikkonnast selgemaks kui sellest sõltub otseselt kui palju raha sulle kuu lõpus arvele laekub. Võimalik, et aktuaalseks muutub isegi sotsiaalmaksu jagamine kaheks (haigekassale 13% ja pensionifondi 20%) ja ühe või teise osa maksumäära langetamine kui inimesed näevad ja seostavad sotsiaalmaksuga kaasnevaid summasid enda sedavõrd väiksema palgaga. Kui ei midagi muud, siis vähemalt vähemalt sotsiaal- ja tervishoiukulutused saaks märksa teravama tähelepanu osaliseks, mis võimaldaks lõpuks ka alternatiivsetel lahendustel pikemalt peatuda.
Categorised as: ...
Ma toetan seda kirjutist kahe käega. Eriti seda, et sotsiaalmaks on ikkagi sisuliselt töötaja töötasu osa. Kuid kuidas seda empiiriliselt tõestada Eesti andmete põhjal on küsimus?
Praxise seminaridel, kus on olnud nii Tööandjate Keskliidu kui EVEA inimesed, on tööandjad selgelt väljendanud kõva häälega, et sotsiaalmaks on tööandja koormus. Ja neid ei veena ei analüütikud, ega professorid ümber.
Saan aru, et lühiajaliselt tingituna brutopalga fikseeritusest lepingus, see võib nii olla, kuid pikaajaliselt arvan ka, et brutopalk kohaneb peegeldades kokkuvõttes tegelikku tööjõukulu.
Mulle näib, et seda saaks osaliselt tõestada, kui näidata, et brutopalk on piisavalt paindlik (sagedased läbirääkimised) ja et ei üksikud töötajad (ega ametiühingud) ega tööandjad saa palka dikteerida turul.
Kui sul on mõni hea idee, kuidas tööandjate esindajaid selles veenda, siis oleksin väga tänulik.
teooria on õige, aga kahtlustan, et tööandjaid huvitab ilmselt eelkõige see, et kui sellele maksule mõni protsent juurde pannakse, mis on suht tõenäoline pikemas vaates, siis ei lisanduks see nende kuludele. see, et palgad sellega pikemas vaates kohanduvad neid loomulikult ei veena ja õige ka.
Usun, et siin peab eeldama, et tööjõu pakkumine on suhteliselt mitteelastne ja tööjõu nõudlus on suhteliselt elastne (kuidas meil EE-s sellega tegelikult lood on, ei tea). Seega kui palgamakse poleks, suureneks tööandjate võimalus uusi töötajaid juurde palgata, aga mingist hetkest väga palju töötajaid ei saakski enam lisanduda (sest neid lihtsalt pole kuskilt võtta). Seetõttu julgen arvata, et sotsiaalmaksu koormat kannab ka praegu pakkuja (ehk töötaja).
Mitte et Wikipedia oleks teabmis allikas, aga seal artiklis “Tax Incidence” (mis Sind, Andres, tegelikult huvitabki) tehakse umbes samasugust järeldust.
Sotsiaalmaks ON tööandja koormus ja seepärast on levinud ümbrikupalgad. Töötaja saab oma palga ja kes pole teadlik sotskindlustusest või pole kunagi kindlustatud olnudki, siis võtabki vastu palka, mille eest makse pole arvestatud. Näiteks peale kooli lõpetamist ei lähegi kuskile tööle. Heal juhul töötab mustalt.
Näiteks FIE-na ei saa enam tegutseda, sest enne toote loomist (pole veel midagi müüa), peab hakkama mitte millestki sotsmaksu maksma. Sama aga juriidiline isik on ainuomanikust OÜ juhatuse liige, kes on iseenda tööandja. Kui oled kuskil palgatööl, siis polegi probleemi.
Oleneb tööst aga lihtsam ja odavam on osta teenust kui palgata töötaja. Eelneva mõttearendusega lähete rappa, sest tööandjad ei mõista seda.
Andres: minule on jäänud mulje, et tööandjate organisatsioonid rõhutavad sotsiaalmaksu kui tööandjate koormust peamiselt hirmu tõttu, et sotsiaalmaksu tõusu on võimalik serveerida enamusele kui ahnete tööandjate sotsiaalse vastutuse suurendamisest läbi kõrgemate maksude. Tööandjate organisatsioonide esindajad võivad suurepäraselt mõista, et sotsiaalmaks on ikkagi töötaja kanda, kuid niipea kui tõstmiseks läheb ja sellest tulenevalt näiteks palku osades ettevõtetes kasumlikuse säilitamiseks kärbitakse, siis leiab vähemalt hääleks vähemus, et tööandjad ekspluateerivad töötajat ja maksavad kõrgemaid makse nende palkade mitte enda kasumi arvelt. Mida suurem ettevõtte ja mida rohkem sunnitud ametiühingutega tegelema, seda ebameeldivamaks taoline olukord kujuneks. Võimalik, et tööandjate organisatsioonide esindajad lähtuvad diskussioonis eelkõige sellest, millised muutused on poliitiliselt tõenäolised ja realistlikud lähitulevikus. Neid ei pruugi ahvatleda tõlgendused ega diskussioon, mille käigus öeldut on võimalik neile hiljem ette heita või väänata. Erinevad osapooled võivad mingi ürituse raames toimuvat diskussiooni erinevalt näha.
Dmitri: Eesti väiksust arvestades ei ole ma kindel, et on eriti otstarbekas rääkida üleüldisest tööjõu nõudluse/pakkumise elastusest. IT spetsialistide pakkumine on tõesti piiratud, kuid lihtsamate tööde puhul ei pruugi see praeguseid töötute numbreid (ja nende inimeste töötuse põhjuseid) vaadates nii olla.
Mis puudutab töötajate lisandumist, siis minu arvates on suurem avatus välistööjõule Eesti jaoks möödapääsmatu kui soovime pakkuda samu avalike teenuseid sarnases mahus. Ma arvan, et kui see hetk kätte jõuab kui töötajaid pole kuskilt võtta on ka vähem oskusi vajavates valdkondades ka välistööjõu küsimus oluliselt aktuaalsem.
Küsimus ei ole ju niivõrd selles, kes praegu sotsiaalmaksu koormat reaalselt kannab kui selles, kuidas valdav enamus eestlasi seda tajub.
Aga Dmitri, kui sa juba kommenteerisid, siis mul tekkis küsimus seoses hiljutis arvamuslooga “Kas totaalne maksureform või pigem pisiparandused?”, kus sa pakud, et võiks miinimumpalka tõsta. Sa ei maininud palju sa alampalka tõstaksid, kuid küsiks ikkagi, et kas sinu arvates tööhõivele mingit negatiivset mõju ei avaldagi ja kas tõesti arvad, et meil pole hulgaliselt inimesi, kelle piiratud oskused ja võimed tõrjuvad nad järjest kasvava miinimupalga tingimustes tööjõuturult lihtsalt välja?
Tiia: sotsiaalmaks on tööandjate koormus ainult niipalju, et nemad tegelevad sotsiaalmaksu arvestamise ja ülekandmisega.
Ma ei tahaks hästi lähtuda ebamäärasest eeldusest, et ümbrikupalgad on “levinud”. Tööandja mõistab suurepäraselt, et osta teenust on soodsam kui palgata töötaja ja selle tõestuseks on raamatupidamis- ning personalihaldusteenuse sisse ostmise populaarsus. Mina nimetan seda spetsialiseerumiseks, mille kulusid vähendav ja tulemuse kvaliteeti tõstev tulemus mõjub positiivselt ka ettevõtete tootlikkusele. Samas ei tasu unustada, et teenus ostetakse sisse ettevõtelt, kes siiski palkab töötajaid ja tasub nende palkadelt sotsiaalmaksu. Kui on tegu ettevõttega, kus töötaja on ka omanik, siis jah, ta saab endale maksta ainult dividendides, kuid ravikindlustust soovitakse üldjuhul ikkagi saada.
Mitmeid funktsioone ei saa aga ettevõtted sisse osta. Ühelt poolt vajavad ettevõtted sisemist kompetentsi enda arengu ja jätkuva kasumliku tegutsemise tagamiseks, teiselt poolt pole meie turu suurus piisav selleks, et mitmeid spetsiifilisemaid teenuseid sisse osta või õigemini neid pakkuda sisseostmiseks. Nii Coase kui Williamsoni on selgitanud, miks palgata on sageli lihtsam kui teenust turult sisse osta.
Minu arvates on vähegi laenudele ja pensionile mõtlevad noored (pigem enamus) enam kui teadlikud sellest, et sotsiaalmaksust sõltub niimõndagi nende tulevikus. Kui sul on andmeid, et nad massiliselt loobuvad sotsiaalmaksust kõrgema mitte-ametliku palga nimel, siis peaks küsima, miks nad sotsiaalmaksu eest pakutavaid hüvesid ei soovi või veel huvitavam ei usu, et neid hüvesid tarbida saavad ja nende eest maksta ei soovi? Mina olen näiteks suht skeptiline selles osas, et “solidaarsusele” põhinev meditsiinisüsteem veab välja selle hetkeni kui mul vanemas eas seda rohkem vaja võiks minna samas kui peamiselt riiklikule pensionile ei saa lootma jääda.
Iga tark ajab oma juttu. See, mida ettevõtte juht otsustab, kas palgata või teenust osta, põhineb ikka kalkulatsioonil. Mikroettevõtja saab kindlasti võitu sellest, kui ei pea maksma tööjõukulusid. Miks ma peaks tööle võtma raamatupidaja kui ma saan teenuse sisse osta? Mida rohkem mikroettevõtjaid turul on, seda parem aga see ei meeldi suurettevõtetele. IT-valdkonnas oleks odavam osta teenust või teha ise, mitte palgata programmeerijaid. Suurettevõte palkab, mikroettevõtja ostab teenust või teeb ise. Kumb on tulusam? Kes ütleb, et meie turu suurus pole piisav selleks, et mitmeid spetsiifilisemaid teenuseid sisse osta? Kui ei taheta, siis ei saagi. Meil on lihtsalt liiga palju “pidureid”.