VABALOG

Ideoloogiline Kaplinski

Jaan Kaplinski on andekas sõnaseadja. Selle vastu ei vaidle tõenäoliselt keegi. Mul on endalgi raamaturiiulil päris mitu Kaplinski raamatut, kuid ratsionaalset ja läbi mõeldud teemaarendust pole Kaplinski suunast juba ammu kuulnud/lugenud. See, et auväärt kirjanik ennast sotsiaaldemokraatidega sidunud on ja samas visalt kirjaniku nime all ajalehtedes poliitilise sisuga arvamusartikleid avaldab, tundub kuidagi kummaline.

Murelikuks teeb ka see, et Kaplinski toetub üha rohkem ja rohkem puudulikule argumentatsioonile ja lausa demagoogiale. Hea näide sellest on 27. septembri Postimehes ilmunud arvamuslugu “Ideoloogiline tulumaksureform?”, mille osad väited vajavad kummutamist.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees ei tohiks küll endastmõistetavatena välja pakkuda väiteid nagu «riigi maksukoormus ja majanduse areng on pöördvõrdelises seoses» või «kõikjal ja paratamatult kasutab riik raha ebaefektiivsemalt kui erasektor».

Maksukoormuse vähendamine Eestis (kus maksud ei ole just eriti kõrged) 2% võrra ei too enamusele eestlastest otseselt oluliselt rohkem raha juurde. Kõige rohkem võidavad suurema sissetulekuga inimesed, kuid ei tasu unustada, et nad ei hoia saadud raha kodus madratsi all vaid nad kas: (1) säästavad võimaldades pankadel “julgemalt” ja odavamalt laenata neile, kellel näiteks hea äriidee või (2) nad tarbivad rohkem teenuseid ja soetavad endale luksusesemeid pakkudes sellega võimalusi ettevõtlikele inimestele ise enda sissetulekut suurendada ja seega võita tulevikus tulumaksu alandamiselt rohkem (vt. lisaks Supply Side Economics)

Riik kasutab vältimatult raha ebaefektiivsemalt kui erasektor ühel selgel põhjusel: raha kätte saamiseks ei pea ise midagi tegema ega looma, lihtsalt kasseerid raha sisse. Lihtsalt tulnud raha on aga ka lihtne ära anda eriti kui lähtutakse millestki nii üldisest nagu “avalik huvi”, mis enamasti tähendab raha suunamist parimatele lobi tegijatele (Eesti kontekstis tuttavatele), kes üht või teist pärast avaliku teenistuse lõppemist “tublile” ametnikule lubavad. Eraldi probleem on aga ükskõiksed ametnikud, kes teavad, et nende teeninduse kvaliteedist ja suhtumisest ei sõltu midagi, sest kliendil lihtsalt ei ole kuhugi mujale minna. Ei mingit konkurentsi, ei mingit valikut (vt. lisaks Public Choice Theory)

Näiteid, mis mõlemale väitele vastu räägivad, pole raske leida. Päris Eesti lähinaabrusest, Soomest ja Skandinaaviast. Soome majanduse sõjajärgses arengus mängis asjatundjate hinnangut mööda otsustavat rolli riigi suunav ja juhtiv käsi, milleta vaevalt oleks selliseid ettevõtteid nagu Nokia, Kemira või Valmet – viimased kaks on pikka aega olnud riiklikud firmad.

Auväärt kirjanik ei tee kahjuks riigiettevõttel ja riigi osalusega ettevõttel vahet. Nii Nokia, Kemira kui Valmeti puhul on riigi osalust järkjärgult vähendatud. Nokias on riigi osalus minimaalne (kaudselt läbi fondide), Kemiras kuulub riigile 56% aktsitatest ja Valmetis nii 20%. Nii Kemira kui Valmet olid kuni 1990ndate alguseni orienteeritud NSVLi turule, kuhu läks ka enamus nende toodangust. Kui Nõukogude Liit lagunes tabas ka Soomet suurem kriis, mis sundis hermeetilisest keskkonnast välja turumajandusse. Sõna “lama” sai tuttavaks kõigile eestlastele, kes Soome televisiooni jälgisid ja seda peamiselt läbi murelike soomlaste, kes kurtsid tööpuuduse üle. Kriis, mis tabas Soomet 1990ndate alguses, oli paljuski tingitud valituse liigsest orienteeritusest Nõukogude Liidule ning jäikusest, mis sellega kaasnes.

Konkurentsis püsimiseks vajalike investeeringute tarvis oli aga vaja kapitali, mida läbi aktsiate emissiooni koguti. Riigi roll on siin olnud minimaalne ehk turumajandusele orienteeritud. Viidata mingitele nimetamata asjatundjatele (Jaan Kaplinski ise äkki?) on aga demagoogiline ning eelpool mainitu taustal “…ületab tavalise žurnalistliku pealiskaudsuse piirid, jõudes selleni, mida võiks juba nimetada asjatundmatuseks või hoolimatuseks tõe ning valijate ja maksumaksjate vastu,” kui tsiteerida auväärt kirjaniku ennast samast artiklist.

Põhjamaades, nagu üldsusele teada, on maksukoormus kõrge, samal ajal on Põhjamaades elustandard ja elukvaliteet kõrged ning lisaks kõigele on Soome majandus mõnede hinnangute järgi üks konkurentsivõimelisemaid maailmas. Norras, Soomes või Prantsusmaal, kus meditsiini tase ei jää USA omale alla, arstiabi on aga tavakodanikule kättesaadavam, kulutab ühiskond meditsiinile väiksema protsendi oma koguproduktist kui USAs, kus arstiabi on valdavalt erakätes.

Jah, tõesti Soome on “Global Competitiveness Report 2003-2004 (PDF)” järgi esimesel kohal, kuid seda mitmetel põhjustel, millest maksupoliitika moodustab minimaalse osa. “Index of Economic Freedom 2004” annab aga mõista, et Eesti on Soomest vabam, seega dünaamilisem ja pikemas perspektiivis konkurentsivõimelisem. Kahjuks ei suvatse aga Kaplinski mõelda sellele, et kui soomlastel oli võimalus Nõkogude Liidu kulul ennast nuumata heaoluriigiks, kus võis maksudega (mida soovitatakse vähendada vt. Taxation in International Framework- PDF) igasugust nalja teha, siis Eestis sellist perioodi ei ole olnud. Prantsusmaa arstiabi mainimine mingi esindusliku näitena tundub koomilisena kui mitte päris absurdsena pärast eelmise aasta suve kui Prantsusmaal suri sooja kätte 15 000 inimest ja ainus, kes keeldub tunnistamast, et tegu on tõsiselt lonkava süsteemiga näib olevat auväärt kirjanik, kes loomulikult ei unusta ka USA-t (kus iga aasta tõusevad temperatuurid teatud piirkondades üle 40˚C ja inimesi ei sure tuhandetes isegi mitte sadades) kui negatiivset eeskuju välja tuua.

Maksureformijad ei ole aga vaevunud uurima, mida inimesed selle lisarahaga teevad. Kas see kulutatakse näiteks valdavalt prestiižsetele importasjadele ja välisreisidele või kodumaise toodangu ja teenuste tarbimisele. Ühel juhul suureneb veelgi Eesti jooksevkonto puudujääk, teisel puhul võib esialgu tekkida juurde uusi töökohti ja elavneda majandus.

Selle ei ole suurt vahet, millele eestlased enda raha kulutavad. Iga inimene teab ise märksa paremini, kuidas enda raha kulutada kui valitsus. Kahetsuväärne on ka Kaplinski absolutism, et kas üks või teine. Üks ei välista teist. Mis puutub aga jooksevkonto defitsiiti, siis see ei tähenda midagi muud kui et Eesti impordib kapitali. Kapitali importimine ei ole aga rohkem ohtlik kui kohvi importimine. (vt. lisaks Balance of Payments)

Ent teisalt kahanevad riigi võimalused pakkuda vajajatele head haridust ja arstiabi ning veel rohkemad inimesed peavad selle eest rohkem maksma. Omast taskust, kuhu maksureform on raha ühe käega juurde pannud, teisega aga sealt raha ära võtab. Asi on piisavalt keeruline ja vajaks põhjalikku ja objektiivset uurimist, enne kui asuda maksusüsteemi reformima. Paistab aga, et seda ei peeta vajalikuks.

Häbematult eksitav väide. Arvestades Eesti majanduse kasvu ning sellest tulenevat iga-aastast eelarve ülejääki (mis nagunii kuskile ära kulutatakse) võib inimeste tulumaksu alandamist lubada ilma, et kulutusi arstiabile või haridusele peaks vähendama. Võib isegi natuke suurendada, kuid ei haridus ega arstiabi muutu sellest märgatavalt paremaks kui tulumaksu vähendamine ära jäetakse.

Majanduse huvides tuleb makse vahel ettevaatlikult alandada, vahel tõsta. Või on tulumaksureformi eesmärk lihtsalt jätta rohkem raha parempoolse poliitika tellijate ja kinnimaksjate taskusse? On kahtlane, kas neilgi, kui nad kaugemale mõtleksid, on kasulik elada kehvapoolses riigis.

Majandusel on huvid?! Ainus põhjus maksude tõstmiseks on valitsuse kulutuste finantseerimine. Suur valitsus ja laiali valgunud riigiaparaat ei ole aga mingi majanduse mootor. Riik ei tooda lisandväärtust, seda teevad inimesed. Riigiaparaat ei vii edasi majandust vaid ettevõtjad ja töötjad. Kaplinski ei vaevu tooma ühtegi näidet sellest, kuidas maksude tõstmine on kuidagi majandust parandanud. Et siit kuidagi “kehvapoolne riik” järeldub on absurd. Loogikavaba ja kainet mõistust ignoreeriv (tahaks öelda argument, kuid seda siin pole!) väide.

Maksupoliitika on arukalt toimiva riigi käes suurepärane tööriist, kuid oskamatutes-hoolimatutes kätes võib teha palju pahandust. Äsja alandati Soomes veidi makse, üksikisiku tulumaks aga jäeti muutmata. Muutmisele eelnes põhjalik analüüs, mille tegi riigi majanduspoliitika uurimiskeskus.

Terasem lugeja ehk täheldas, et enne mainis Kaplinski tulumaksu muutmata jätmise ja alles siis uurimiskeskuse analüüsi. Mis olid aga analüüsi tulemused ei tule kuskilt välja. Tegu võis olla hoopis poliitilise otsusega, sest näiteks Soome peaministrile esitatud uurimus (PDF) jõuab teistsuguse järelduseni.

Selline riik on mõistetud känguma, suutmata anda oma kodanikkudele seda, mida tänapäeva riik andma peaks – garanteerima neile turvalisuse, tervishoiu ja hariduse. Suunama raha teadmispõhise majanduse arendamisse. Seda ei garanteeri paraku maksude alandamisest taskusse jäävad sajad või tuhanded kroonid. Seda ei garanteeri meie eliidi eputamine.

Ei garanteeri ka pimesi raha pumpamine teadusesse, sest nagu uurimused näitavad (PDF) on keskvalitsusel prioriteetide seadmisel halb kalduvus valesid või ajast ja arust otsuseid teha. Mis eliidile Kaplinski eputamist ette heidab jääb aga arusaamatuks – kas kirjanduslikule või intelektuaalsele?

Need inimesed on seni olnud kannatlikud, kuid ka nende kannatus pole lõputu. Kui senine riigi ja tema ressursside kokkukuivatamine jätkub, loobuvad ka nemad.

Riigi suurim ressurss on ettevõtlikud ja töökad inimesed mitte maksudest laekuv tulu. Selline äärmustesse kaldumine ja vaenu õhutamine nende vastu, kes leiavad, et inimesed ise on kõige kompetentsemad otsustama, mida nad enda teenitud rahaga teevad, on märksa ohtlikum kui tulumaksu alandamine. Kaplinski pime usk riigi “tarkusesse” ja “võimekusse” otsustada meie eest vajab kritiseerimist nii praegu kui ka tulevikus.

Kui auväärt kirjanik oleks Marxi kõrvalt vaevunud Hayekit, Misest, Smithi või Friedmanni lugema – vähemalt natuke endale turumajanduse toimimise põhimõtteid selgitama – peaks ehk ka tema argumendid natuke kriitilisemale pilgule vastu. Kahjuks praegu on tegu lihtsalt populistliku virr-varriga.

Tagged with: ...

Categorised as: ...