Kas "sõjaroimarist" USA merejalaväelane?
Kas on üldse olemas sellist asja nagu “objektiivne” ajakirjandus/meedia, mis suudab ja tahab sündmusi kajastada erapooletult? Kas mitte ei ole meil kõigil omad arvamused ja seisukohad, mis imbuvad meie kirjatükkidesse, vahel peaaegu märkamatult? Kas ajakirjanikel on kalduvus enda maailmavaates kalduda pigem vasakule kui paremale?
Paljude eestlaste jaoks on ridade vahelt lugemine mingi arhailine pool-mütoloogiline kunst vaid veel mõned aastad tagasi vägagi praktilist väljundit omanud oskus, mis vajalik selleks, et kommunistlikust propagandast ka uudiseid välja noppida. Kena oleks uskuda, et see oskus on täiesti üleliigne ja kasutu internetiajastul, kus meil on ligipääs mitmetele üle maailma tunnustatud meediakanalitele olgu nad ajakirjad, ajalehed või telekanalid, kuid kahjuks ei ole see päris nii.
Kahtlemata on üks viimase aja huvitavamaid näiteid USA merejalaväelase poolt tapetud iraaklase kaasus, mis leidis kajastamist ka Päevalehes pealkirja all Ameeriklane jäi sõjaroimaga videolindi peale:
USA telekanali kaameramees talletas intsidendi, kuidas merejalaväelane tappis Fallujat vallutades mošees abitult lebanud iraaklase, nüüd alustas Pentagon juurdlust, kas tegemist oli sõjaroimaga.
Kui eestlase pealkiri kuulutab merejalaväelase juba sõjaroimariks – tegelikke detaile teadmata – siis vaadanud videot (kahjuks ainuke viide, mis leidsin on sõjavastaste leheküljelt) peab nentima, et olukord on piisavalt segane, et selle kohta isegi praegu midagi ammendavat öelda on kohatu.
Palju kõmu tekitanud videolõigu autoriks on aga Kevin Sites, vabakutseline ajakirjanik, kes peab üleval ka blogi, kus kirjutab sõjast ja elust Iraagis, keskendudes peamiselt pisiasjadel, mis uudisekünnist ei ületa, kuid on sellegi poolest valgustavad. Lugesin vaid mõned nädalad tagasi terve Sites’i blogi läbi ja mul oli plaanis ka Vabalogi lugejaid, kellel huvi selle vastu, kuidas USA sõdurid Iraagiga kohanevad, milliseid talismane kaasas kannavad, kuidas kohalikesse suhtuvad ja kuidas kohalike elu edasi läheb, sinna suunata. Mitmeid postitusi illustreerivad ka pildid, mis sageli kirjutatut täiendavad, näitavad inimesi, kellest jutt parajasti käib või võimaldavad meil näha kurikuulsaid improviseeritud lõhkekehasid.
Iga postistus on väärt lugemist. Isegi need, mis pärit 2003. aastast enne sõja algust.
Praegu on aga varasemast rohkem põhjust Kevin Site’si blogi promoda, sest Site’s on üles pannud üksikasjaliku postituse toimunust koos taustinfoga, mis Päevalehes vaevalt kajastust leiab. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab filmija – sõjakorrespondendi – arvamus:
This week I’ve even been shocked to see myself painted as some kind of anti-war activist. Anyone who has seen my reporting on television or has read the dispatches on this website is fully aware of the lengths I’ve gone to play it straight down the middle — not to become a tool of propaganda for the left or the right.But I find myself a lightning rod for controversy in reporting what I saw occur in front of me, camera rolling.
It’s time you to have the facts from me, in my own words, about what I saw — without imposing on that Marine — guilt or innocence or anything in between. I want you to read my account and make up your own minds about whether you think what I did was right or wrong. All the other armchair analysts don’t mean a damn to me.
Here it goes.
Kui siiski tundub, et ameeriklased on kuidagi liiga jõhkrad, siis ei tasu unustada, et inimesed, kelle vastu võideldakse ei ole kuulnud ega tahagi kuulda mingist Genfi konventsioonist. Arusaadavaks muutub aga merejalaväelase tegutsemine selle uudise taustal:
The US military says Marines in Fallujah have shot and killed an insurgent who engaged them as he was faking being dead, a week after footage of a marine killing an apparently unarmed and wounded Iraqi caused a stir in the region.
Kas seda saab uskuda või mitte on eraldi küsimus, kuid samas ei ole ameeriklased need, kes täiesti süütuid inimesi piinavad või neil päid otsast nüsivad:
U.S. forces say they have found nearly 20 houses in the Iraqi city of Fallujah where they believe foreign hostages were tortured and killed — including one with the wire cage where a British hostage begged for his life before being beheaded.
“Murder and torture” took place at the “atrocity sites,” said Maj. Jim West, an intelligence officer, showing reporters bloodstained walls and floors. “These thugs depended on fear and intimidation.”
Inimene, kes pole ise Iraagis käinud, kes pole ise pidanud iga patrulli ajal arvestama sellega, et vale otsus võib jääda viimaseks otsuseks, ei ole kompetentne kuulutama teistes lehtedes loetu põhjal inimest sõjaroimariks.
Relvastamata haavatud inimese tapmise üle ei ole kellelgi põhjust uhkust tunda, kuid samas ei ole mingil kritseldajal Eestis õigust täiesti ebaadekvaatse info põhjal, mida sageli levitavad äärmiselt sõjavastased ja sageli USA vastaselt meelestatud ajakirjanikud, teist inimest sõjaroimariks nimetada.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar