Isalm ei ole probleem vaid islamism
Aeg ajalt võib kohalikes ajalehtedes kohata arvamuslugusid, mis jätavad liiga pealiskaudse mulje – neis nagu öeldakse midagi, kuid samas ei öelda kah. Lugenud läbi mõne sellise üllitise tahaks autorilt küsida, et mis oli loo mõte?
16. detsembri Päevalehe arvamusküljelt võis leida kellegi Anna-Maria Penu kolumni pealkirjaga “Nad ei ole äärmuslased, nende usk on islam”. Kuna ei nõustu mitmete autori seisukohtadega ja pean islamismi üheks tõsisemaks probleemiks järgmise kümne (kui mitte rohkem) aasta jooksul, siis tooks välja seigad, mida artikli autor ei vaevunud ise mainima. Kas tahtlikult või lihtsalt teadmatusest jäägu iga lugeja enda otsustada. Päris tervet artiklit ei kavatse tsiteerida, pigem “paremaid palu”.
Võtame muslimi naiste olukorra, mis on saanud islami kurjuse sümboliks. Euroopa “vabastajahing” lõi hiljuti välja prantslastel, kus haridusministeerium viskas koolist välja kaks islamitüdrukut, kes kandsid rätikut ning nii “uskude vahel vaenu ärgitasid”. Kuid sajandeid tagasi kandsid ka kristlased ja juudid rätikuid ning usumärgi oleme rätikust teinud meie ise.
Autor ei raatsi küll täpsustada, millist juhtumit ta silmas peab ning kust pärineb tema tsitaat, kuid seadus on seadus. Ta võib tobe olla, kuid ta ei ole salajane ega millegi poolest ülekohtune või suunatud ühe usu esindajate diskrimineerimisele. Penu jätab näiteks mainimata, et shikide turbanid, kristlaste ristid kaelas ja juutide peakatted on sama keelu all. Miks prantslased ususümbolid ära keelasid autor mainida ei raatsi. Ok, sellisel juhul saab seda lugeda näiteks Newsday 13. detsembri artiklist, kus pärineb ka järgmine tsitaat:
“The issue is not a piece of cloth,” said Gilles Kepel, a member of the blue-ribbon commission that proposed the law banning what are called “ostentatious religious symbols” from public schools.
“The issue is building defensive citadels of identity. When you look at the people who are arrested for terrorist actions, you see how step by step, this evolution started with their sporting jellabas and growing beards. Then, they severed cultural links. And then they became easy prey [for] these jihadist generals.”
Initially, Kepel said that neither he, nor most other commission members, favored the ban. “But after we heard so many girls testifying that they had been coerced to wear the scarf – including the story of a girl who has been torched to death in an area that was under control of a Salafi group south of Paris, we changed our view. . .”
“Either you nip this thing in the bud, or you allow the development of a separate society until one day, one of these kids stabs a Theo Van Gogh,” he said, referring to the killing of the Dutch filmmaker last month by a Dutch-Moroccan radical.
Kui aga inimene tõesti tunneb, et tema religioon on talle nii tähtis, et ta ei saa pearätist loobuda, siis ta teab ka selle valiku tagajärgi ning võib alati valida erakooli, kus kõnealune seadus ei oma mingit tähendust. Tegu on sekulaarse riigiga, mis soovib seda sekulaarsust riigi poolt finantseeritud institutsioonides säilitada. Anna-Maria jätkab:
Teine ja tõsisem asi on kellelegi hariduse keelamine. Need teismelised tüdrukud olid klassi priimused. Ei nende usk ega nende albaania immigrantide perekond nõua rätiku kandmist, ent nagu teismelistel ikka, tekib tahtmine oma identiteeti rõhutada. Mida suutis Prantsusmaa aga tõestada? Ja kellele?
Kellelgi ei ole haridust keelatud, lihtsalt sa saad tasuta haridust riigilt teatud tingimustel, millest üks on kuuletumine kohalikule seadusandlusele. Kui sa ei suuda seadust austada ega sellest kinni pidada, siis pole sul ka õigust tasuta haridusele. Alati jäävad aga erakoolid.
Prantslaste lähenemist võib aga veel vaadelda kui katset lastele juba varajasest east selgitada, et seadused ei ole “neile kohalikele” vaid “meile kõigile” ja nende täitmata jätmisel on omad tagajärjed. See, et mõni soovib aga enda identiteeti rõhutada praegu pearätiga võib tähendada hiljem identiteedi rõhutamist näiteks pommiga või vaenuga teiste vähemuste vastu.
Nii jääbki meile mulje, et islam vajab hädasti lääneilma abi, sest nende naistel puuduvad igasugused õigused, neid pekstakse kodus ja tapetakse tänaval. Kästakse avalikes kohtades käia pealaest jalatallani kaetuna, rääkida, mida mees kodus õpetab, ning võõraste inimestega on keelatud sõnagi vahetada. Koraan peab meest ja naist võrdseks, keegi ei kuulu kellelegi. See on islam.
Nii et selline on siis islam – äkki kulub siia üks tsitaat koraanist:
Surah 4:34 – Men have authority over women because Allah has made the one superior to the other, and because they spend their wealth to maintain them. Good women are obedient. They guard their unseen parts because Allah has guarded them. As for those from whom you fear disobedience, admonish them and forsake them in beds apart, and beat them. Then if they obey you, take no further action against them. Allah is high and supreme.
Artikli autor aga jätkab enda mõttekäiku:
Teine asi on nende riikide kultuur, kus seda ususeadust ei täideta. Afganistanis on naiste olukord tõesti kohutav, nagu ka Saudi Araabias. Sealsetele naistele on keelatud haridus, töötamine jm inimõigused, ent siin pole tegemist islami põhiolemusega, vaid usu äärmusliku tõlgendamisega. Araabia Ühendemiraatides seevastu võivad naised kas või taksot juhtida. Omaanis, Kuveidis ja Bahreinis moodustavad naised 50% üliõpilastest, juba kümneid aastaid on neil hääleõigus ning 1999 nimetas Bahrein Prantsusmaale oma esimese naissaadiku.
Ma ei tea, kus Anna-Mari viimased kaks aastat on olnud, kuid Afghanistaanis peeti hiljuti valimised, kus naised said salajasel hääletusel hääletada kelle poolt soovisid, haridus, töötamine ja inimõigused on aga taas naiste igapäeva elu üks osa. Seda aga mitte mingi uue islamliku valgustusajastu vaid “lääne-maailma” sekkumise tõttu.
Loomulikult on igas religioonis äärmuslike sekte, kuid vähestel neist on Wahhabi islamistide rahalise resursse, mille tulemusena levitatakse mitte araablastele koraane, mille tõlked on olnud…”loomingulised”. Nagu kirjutab Stephen Schwartz Weekly Standardis:
The Wahhabi Koran is notable in that, while Muslims believe that their sacred text was dictated by God and cannot be altered, the Saudi English version adds to the original so as to change its sense in a radical direction. For example, the opening chapter, or surah, is known as Fatiha, and is recited in Muslim daily prayer and (among non-Wahhabis) as a memorial to the dead. The four final lines of Fatiha read, in a normal rendition of the Arabic original (such as this translation by N.J. Dawood, published by Penguin Books): Guide us to the straight path, / The path of those whom You have favored, / Not of those who have incurred Your wrath, / Nor of those who have gone astray.
Aga kolumnist jätkab innukalt:
Tõsi see on, et araabia maades pole naised avalikus elus nii nähtavad, kui läänes harjunud oleme. See aga ei tähenda, et kodus istuvad nad ainult köögis, teevad, mida mees käsib. Me tahame nii meeleheitlikult sobitada oma stereotüüpe teistesse kultuuridesse, et unustame vaadelda neid objektiivselt: mida nõuab islaminaiselt usk, mida kultuur ning mida riik, kus ta elab.
Eelnevat nimetaks mina kultuurseks relativismiks, mille varjus lubatakse teistes kultuurides teha asju, mis meie kultuuris ei oleks aksepteeritavad nagu näiteks naiste löömine või inimeste õigustatud tapmine, sest nad on mõnda teist usku. Ja kuigi arvamusloo autor luges prantslastele loo alguses moraali, siis nüüd tuleb järsku vaadelda, mida nõuavad kultuur ning mida riik.
Nii mõneski muslimi peres on mees naise endale allutanud, ent sama toimub ka läänes. Mõnes kodus valitseb perevägivald, nagu ka Eestis. Mõistame hukka naiste rõhumise osas islamimaades? Väga hea, aga miks ei tee me sedasama kõvahäälselt meie oma koduõues? Ka paljud Eesti naised kannatavad pideva koduvägivalla all ning endiselt puuduvad seadused, et ohvreid kaitsta ning neile õigusi anda. Peame oma kohuseks päästa enne islami naised ja siis vaatame, kas ka oma naiste jaoks aega ja tahtmist üle jääb…
Läänes vähemalt tegeletakse aktiivselt selle probleemiga ega poeta usu varju peitu, samas kui kultuursest relativismist vaimustunud heidavad islami kriitikutele ette, et nad ei arvesta kultuurilise kontekstiga. Aga ei valu ega kannatus arvesta kultuurilist konteksti – ei küsi, mida sa usud või kellele kuuletud.
Muhameedlased ei taha, et läheme enda algatusel neile õpetama, kuidas peab 21. sajandi inimene elama. Kellelegi ei meeldi, kui mõni võõras, kellel pole meie väärtustest, tunnetest ega mõtetest õrna aimugi, oma nina meie asjadesse topib. Aga mõistame hukka neid, kes ei ole ega tahagi kunagi saada selliseks, nagu oleme meie. Täiesti loomulik, et neil ei ole mingit isu islamikaugete inimeste suust kuulda, kuidas õiged inimesed tegelikult peaksid käituma, tundma ja mõtlema. Ainuke, mida sel moel tegutsedes saavutatakse, on tõrge kõige vastu, mis lääne kultuuris head on.
Probleem on selles, et mitmed islami usulised ei ole suutnud kohaned modernismiga ja sellest tingitud sotsiaalsete muutustega. Probleem ei pruugigi niivõrd olla religioonis, kui religiooni poolt seatud piirangutes, mis soosivad totalitaarseid reziime, kus teatud osa ühiskonnast (naisi) julmalt represseeritakse ja ei kohelda kui võrdväärseid meestega. Ideaalne näide sellest on Iraan ja Leyla M-i juhtuma, millest kirjutas The Independent:
In an interview on a Persian-language website, the 19-year-old says she was forced into prostitution by her mother at the age of eight. Amnesty International refers to reports that say she was repeatedly raped, bore her first child aged nine and was passed from pimp to pimp before having another three children.
…
Iranian press reports say Leyla was charged with controlling a brothel, having sex with blood relatives and bearing an illegitimate child. Amnesty says the court refused to admit social workers’ evidence of her young mental age and convicted her on the basis of confessions.
Lugu läheb sealt edasi ainult masendavamaks. Sarnased lood ei piirdu aga Iraaniga. Mitmes islamiriigis on onud või vennad tapnud enda sugulasi, sest need olid kedagi natuke valesti vaadanud. N.n. autapmistele ei järgne meestele enamusel juhtudest mingit karistust.
Laske neil õppida ülikoolides, ringi reisida, kohelge neid võrdsetena ning siis, oma maale tagasi minnes, annavad nad edasi tarkusi, mida heaks peavad. Murrang peab tulema nende oma rahva seast ja mitte oliiviokstega kaetud relvade sihiku all.
Jah, seda kõike on tolerantselt proovitud ja tulemused on teada: New Yorgi enesetapu rünnakud ja Madriidi rongide pommitamised. Mõlemad terroriaktid olid ellu viidud inimeste poolt, kes kuritarvitasid teiste riikide külalislahkust. Mõlemates terroriaktides kahtlustatavad on ka ülikoolis käinud. Aga kuidas saab tulla murrang rahva seast, kui rahvast represseeritakse ja intimideeritakse? Artikli kõlavate sõnade taga laiutab intellektuaalne lohakus, mida võimaldab just kultuurne relativism.
Jah, võibolla ühel heal päeval hakkavad ka kohalike seast sirguma tolerantsemad ja modernismile vastuvõtlikumad inimesed, kuid mis me seni teeme? Vaatame kõrvalt, kuidas vaimse puudega inimesi vägistatakse, prostituutidena kasutatakse, et hiljem siivutuse eest surma mõista? Me teame väga hästi, mis on kõrvalt vaatamise tulemus – 11. september! Represseeritud inimesed otsivad ja vaatavad ikka potentsiaalsete vabastajate poole ja neist kõige tõenäolisem on USA – vabaduse kaitsja, võimaluste maa, mis…ei tee mitte kui midagi. Tehes mitte kui midagi nad aga vaikimisi toetavad neid samu represseerivaid institutsioone, mis ajavad aga kõik kohalikud hädad läänemaailma imperialistide kaela. Mis jääb neil inimestel üle kui pöörduda usu poole, loota et nende fanatism neile paradiisis 72 neitsit võimaldab. Lihtsalt ootamine ei ole lahendus. Lootus üksi, ei ole lahendus.
Teine lääne inimest häiriv teema on muslimite elama minek mõnda Euroopa riiki. Nad on tavalised töölised, kes palvetavad korra nädalas ning ülejäänud aja teenivad raskelt tulevat raha. Kas keelame nende õiguse elada, kus neile pähe tuleb, ainuüksi nende usu pärast? Meie aga võime minna elama, kuhu tahame, eks ole. Ja kohelda kõiki muslimeid kui võimalikke terroriste? Samamoodi nagu paljudes Euroopa piiripunktides vaadati alles mõne aasta eest kõiki Eesti tüdrukuid kui prostituute ning Eesti poisse kui narkodiileritest mõrvareid ja varganägusid. Kahtlen sügavalt, kas see tuha all hõõguva konflikti lahendamiseks parim tee on. Ennekõike tuleks neid tundma õppida, sest teadmatus tekitab hirmu.
Läänemaailmas on muslimitega kõige suuremad probleemid seal, kus neil on võimalus mitte töötada vaid elatuda sotsiaalabist. Probleemsed on just need islamienklaavid, kus inimesed ei taha ega saa tööl käia, kas hariduse või võimaluste puudumise tõttu. Selle asemel hulgutakse mööda tänavaid ja oodatakse järgmist sotsiaalabi tsekki, vahelduseks mõnes moshees mõnda radikaalsemat imami kuulates, kes soovitab dekadentlikule läänele lõpp teha.
Kristlased ja muslimid saavad kõrvuti ja rahus elada. Hispaania on selle tõestuseks hea näide, kus muslimeid elab juba napilt üle miljoni, kultuurid on segunenud ning hispaania keele sõnaraamatus on 4000 araabia päritolu sõna. Ja vastupidi siit-sealt kuuldud väidetele ei karda kohalikud, ka mitte Lõuna-Hispaania andaluuslased, et muslimid tahavad seal oma keskaja võimu taastada. Pange tähele, et hispaanlastele, kes selles reaalsuses päevast päeva elavad, ei tule pähegi islamit ja selle usu järgijaid kõige halva põhjuseks pidada. Miks? Sest nad tunnevad neid.
Lõpetuseks olemegi välja jõudnud punkti, millest oleks pidanud võib-olla hoopis alustama. Mina usun, et nagu enamus kristlasi nii on ka enamik moslemeid inimesed, kes tahavad lihtsalt elada enda elu ning kasutada neid võimalusi, mis neile avanevad enda elu paremaks korraldamiseks. Probleemiks ei ole islma vaid islamism, mis koondub peamiselt Wahhabi islmai nime taha.
Islamism on sallimatu ning iga mitte Wahhabi islamit jälgiv inimene on väärtusetu, tema surm ei maksa midagi. Siia hulka kuuluvad ka teiste islami koolkondade järgijad nagu igapäevased pommitamised Iraagis tõestavad. Need inimesed ei ole huvitunud dialoogist või paremast elust maa peal. Nad ei ole huvitatud võrdsusest, tolerantsusest ega mingist kultuurilisest dialoogist. Need inimesed tahavad tõesti taastada keskaega, kuid õnneks julgevad veel mõned neile vastu hakata.
Islami suurimaks probleemiks on tema radikaalseima koolkonna esile kerkimine. Wahhabi islami imamide domineerimine mosheedes ja nende finantseeritus Saudi nafta sheikide poolt tekitab olukorra, kus meediat jälgides jääb mulje nagu selline see islam ongi. Piir ehtsa ja Wahhabismist immutatud islami vahel jääb paljudele arusaamatuks ja tundub, et on ka üheks peamiseks Euroopa passiivsuse allikaks. Samas on viimase aja sündmused Hollandis näidanud, et kuskile tuleb tõmmata piir.
Tolerantsus on igati kiiduväärt nähtus nagu ka teiste kultuuride tundma õppimine, kuid see ei saa olla ühepoolne protsess. Sellest, et meie kuulame ja sallime ei piisa. Vaja on, et ka moslemid üritaksid mõista meie institutsioone, kombeid ja oleksid valmis kuulama kriitikat ja argumente mitte nende esitajatele kohe kallale minema.
Kui sa tahad mind tappa ainult sellepärast, et ma olemas olen, siis ei ole sulle vähemalt minu (meie?!) ühiskonnas ruumi – sa ei ole teretulnud.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar