VABALOG

Viimast korda Jacques’ist

Olen üpris veendunud, et olen ilma jäänud mitmest sügavast naeruhoost kuna ei mõista prantsuse keelt piisavalt, et lugeda Le Monde diplomatique’i. Mõni nädal tagasi komistasin aga diplomatique’i inglise keelse versiooni otsa, mida siis vaikselt (kohati ahastusega) lugesin. Nüüdseks olen jõudnud järeldusele, et rohkem virisemisele ja kapitalismi (loe: USA) mahategemisele pühendunud ning samas ikkagi tunnustatud väljaannet pole olemas.

Minu Derrida vaenulikus ei tohiks ühelegi selle blogi lugejale üllatusena tulla, kuid mida ma varem pole teinud on mõne konkreetse Derrida artikli analüüs. Leidnud Le Monde’i lisast ühe Derrida artikli on mul keeruline ta lihtsalt läbi lugeda ja kommenteerimata jätta. Nagu ikka proovin keskenduda sisulistele argumentidele ja päris tervet artiklit tsiteerima ei hakka vaid ainult paremaid palasid.

Le Monde diplomatique at 50 is, ever more internationally, a key reference point for social movements grouped under the banner of counter-globalisation. That doesn’t mean that any grand revolution is about to remove the power centres that emerged victorious from the cold war (represented by all those sinister acronyms: IMF, OECD, WTO). But constant pressure from the counter-globalisation movement and ordinary people the world over cannot fail to weaken these institutions and force them to reform. It’s already beginning to happen. The same pressure will also force reform upon the institutions created by the victors of the second world war: the United Nations and its Security Council.

Siiani pole suutnud mõista, mis on globaliseerumises halba ja miks peaks selle vastu võitlema. Miks on vaja mingit liikumist nähtuse vastu, mis võimaldab inimestel paremini elada mitte ainult USAs ja Euroopas vaid ka arenguriikides, mis saavad globaliseerumisest rohkem võita kui kaotada?

Eraldi väljatoomist vajab Derrida rahvusvaheliste organisatsioonide põlastus. Miks nad talle ei meeldi on praktiliselt võimatu öelda. Ta mainib mingeid reforme, kuid ainus organisatsioon, mis tõesti on reformidele “avalikult mõelnud” on ÜRO, kuid kui Derrida pidas silmas neid reforme, mis Julgeolekunõukogu laiendaksid, sisuliselt veel hamubtumaks teeks kui ta praegu on, siis ei jää üle muud kui muiata mehe naiivsuse üle.

Le Monde diplomatique has since become a truly international publication, translated into 18 languages and seen as a paper of reference all over the world. But it is still firmly based in Paris. To me, that shows the paper’s deep-rooted Europeanness. I cannot imagine such a paper thriving in the same way, with the same degree of liberty and the same high standards, in a different country or a different continent. That implies that we, as Europeans, have a unique political consciousness and sense of duty. It doesn’t mean the paper and the movements it champions are limited to a Eurocentric or Franco-centric perspective. Rather, it should serve as a reminder of Europe’s role in the counter-globalisation movement.

Teate mis, mina ka ei kujuta ette, et see ajaleht saaks eksisteerida kuskil mujal, kui jätkuvalt sotsialismist pimestatud prantsuse “intellektuaalse eliidi” seas. Vabadus, millele Derrida viitab on aga näiline – reaalne neile, kes tahavad nuriseda kapitalismi üle ja kiruda ameeriklasi. Nemad võivad tõesti nautida vabadust kirjutada enda hala laua all, kapi peal, voodis lamades või nurgas seistes, üks jalg prügikastis.

Huvitav on ka Derrida üleskutse, et “meie, eurooplastena” peame mängima mingit tähtsat rolli globaliseerumise vastases liikumises. Miks? “Meile, eurooplastele” on globaliseerumine kasulik, sest tööjaotus ja ressursside tõhusam kasutamine võimaldavad madalamaid hindu ja ligipääsu “meie, eurooplaste” rahakottidele ka arenguriikide tootjatel.

We should not allow Europe to be reduced to the status of a common market, or a common currency, or a neo-nationalist conglomerate, or a military power. Though, on that last point, I am tempted to agree with those who argue that the EU needs a common defence force and foreign policy. Such a force could help to support a transformed UN, based in Europe and given the means to enact its own resolutions without having to negotiate with vested interests, or with unilateralist opportunism from that technological, economic and military bully, the United States of America.

Kaldun arvama, et Euroopat ei ole muud moodi ühtseks võimalik (ega ka soovitav) vormida, kui neutraalstele põhimõtetel nagu ühisturg, inimeste ja kapitali vaba liikumine ning võib-olla isegi Euro. Peale selle sai Euroopa Liit alguse ikkagi majandusühendusest, millele on aastate jooksul eurofiilide poolt juurde poogitud poliitiline dimensioon, mis sai aastakümneid segamatult frankofiilide keskne olla. Derrida annab mõista, et Euroopa peaks olema nagu midagi enamat, kuid jätab mainimata, mis see täpselt võiks olla. Selle asemel vihjab Derrida hoopis ühisele Euroopa sõjaväele, mis oleks “Euroopas asuva reformitud ÜRO” käepikendus, mis saaks siis tegutseda ilma läbirääkimata teiste ÜRO liikmetega. Terve viimane lause kubiseb eelarvamuslikest eeldustest, mis lihtsalt ignoreerivad reaalsust ja tagajärgi.

I would like to single out one yes for special emphasis: the yes to a less market-dominated Europe. To me, that means a Europe that is neither content merely to compete with other superpowers, nor prepared to let them do as they please. A Europe whose constitution and political stance would make it the cradle of counter-globalisation, its driving force, the way alternative ideas reach the world stage, for example in Iraq or Israel-Palestine.

Ah et vähem turule orienteeritust, kuidas kujutab Derrida ette, et 450 miljonit inimest enda tegevust koordineerivad nii, et nad bürokraatia laviini alla ei mattuks? See, mida ta propageerib, näib olevat sotsialism ja plaanimajandus – lisame siia juba eelmisest lõigust tuttava Euroopa sõjaväe ja me saame millegi, mis meenutab hirumäratavalt palju Nõukogude Liitu. Ja jälle, ühest küljest tahab Derrida Euroopast teha globaliseerumise vastaste keskust, teisest küljest aga maailma asju ajada. Kas mitte ei ole see globaliseerumine või on see hoopis neo-imperialism, mida pidevalt jänkidele ette heidetakse?

This Europe, as a proud descendant of the Enlightenment past and a harbinger of the new Enlightenment to come, would show the world what it means to base politics on something more sophisticated than simplistic binary oppositions

.

Kuidas palun, kas ma peaks seda väidet kuidagi tõsiselt võtma pärast Iraagi ümber toimuva jälgimist, kus prantslased keelduvad isegi politseinike koolitamisest, sest see võiks kuidagi Iraagi uuele valitsusele kasulik olla?!

Artikkel läheb loomulikult veel mõned lõigud samas vaimus edasi, kuid lõpus annab Derrida mõista, et eelpool kirjutatu on tema unistus ja: “This dream is shared by billions of men and women all over the world. Some day, though the work may be long and painful, a new world will be born.”

Jääb üle küsida, et mis planeedil see mees elab ja kas ta andis endale aru sellest, mida ta kirja pani? Kas tegu on vana mehe läheneva seniilsusega või Euroopas liigagi levinud mõttelaadiga?

Derrida ja paljud teised Euroopa vasakpoolsed mõtlejad ei ole juba ammu suutnud midagi uut välja pakkuda, olgu see siis nägemus Euroopast või mõni lahendus tõsistele sotsiaalsetele probleemidele nagu immigrantide ühiskonda integreerimine, tervishoiusüsteemi ette valmistamine pensionääride laineks või pensionisüsteem, mida üha vähenev tööealiste hulk ei suuda varsti enam üleval pidada.

Kokkupuude reaalsusega on nendel inimestel õhk-õrn ja kohati näib täiesti puuduvat. Ainus, mida enam teha suudetakse/osatakse on vastanduda millelegi: turumajandus vs. sotsialism, globaliseerumine vs. globaliseerumise vastased, Ameerika vs. Euroopa. Koostöö tundub neile inimestele olevat võõras kontseptsioon (välja arvatud enda väikses klikis) ja sallivus, mida nõutakse islami suhtes näib jäävat unarusse, kui jutt läheb ameeriklastele või USA’le.

Tagged with: ...

Categorised as: ...