Sotsiaaldemokraatiast Rootsis ja globaliseerumises
Ühes varasemas postituses pöörasin tähelepanu sotsiaaldemokraatiale Rootsis ja probleemidele, mis sellest tulenesid ja tulenevad siiani. Kuigi minu arvates on tõendeid sotsiaaldemokraatia negatiivsetest mõjudest rohkem kui küllaga, siis leidub ajakirjanike, kes seda seisukohta ei jaga. Ei peagi jagama. Kirjutada nagu ka öelda võib kõike, kuid kui ei suudeta enda väiteid toetada faktide või näidetega, siis langeb kirjutatu usutavus.
Aeg ajalt võib mõnest poliitilisel skaalal vasakule kalduvast väljaandest lugeda mõnda artiklit, mille autor kirjutab oodi sellele ilusale ja lillelisele kohale, sellele tarkade ja õilsate inimeste maale, kus Ikea on esindatud igas väiksemas linnas ja ning moekaid tänavakohvkikud võib leida isegi väikestest küladest.
Üks selliseid lugusid ilmus hiljuti ajakirjas Dissent. Artikli autor, Daniel Brook, elas kaks kuud Rootsis ja tuleb sealt tagasi looga, mida lugedes jäi vähemalt minule mulje, et Rootsi kõrged maksud ja ulatuslikud avaliku sektori kulutused on igati õigustatud kui valitsus ainult ennast kokku võtab ja “õigeid” kulutusi teeb. Seda kõik aga ainult nii kaua kui sa ise natuke kõrgemat sissetulekut oma või ettevõtlusega tegeleda ei soovi.
Kuigi artikkel on tasakaalukam kui mitmed varem minuni jõudnud kirjutised leidub seal siiski piisavalt refleksiivsust ning pealiskaudsust. Muu hulgas jätab artikli autor mainimata, mis oli Rootsi majanduse mootoriks enne 1930ndaid ja täiesti põlastavalt suhtub ta 1990ndate keskel parempoolsete erakondade poolt läbi viidud reformidesse. Samas olid osad väited aga piisavalt huvitavad, et paluda mõningast täpsustust Johan Norbergilt, rootslasest liberaalil, kelle tuntuim teos on In Defence of Global Capitalism.
Üks punktidest, mis mind natuke rohkem huvitas oli sotsiaaldemokraatide ja parempoolsete erakondade vastutulelikus reformidele. Eelpool juba vihjasin sellele küsimusele, kuid Norberg kinnitas, et ilma reformideta, mis parempoolsete erakondade võimul oleku ajal läbi viidi, oleks olukord Rootsis praegu märksa kurvem.
Teine küsimus tulenes järgnevast tsitaadist:
According to research, the higher the sick pay a worker receives, the more likely that worker is to call in sick. Only in Sweden, where moral rectitude is so widely assumed that a high government official was forced to resign after charging a bar of Toblerone chocolate on her government credit card, would this surprise anyone. Astoundingly, before the reforms of the 1990s, there were cases in which workers were paid more to call in sick than to work. Marten Palme, like most Swedes today, believes that the task is to provide adequate benefits for those who truly are sick without encouraging people to miss work unnecessarily. Sick-leave benefits remain high by international, and even Scandinavian, standards.
Paljud rootslased arvasi juba pikemat aega, et nemad on eriti vastutustundlikud inimesed, kes ei jää niisama riigi kulul elama, kuid kahjuks näitas uurimus, et rootslased nagu ka ülejäänud inimkond, kasutavad võimalust mitte töötada, kuid see vaid avaneb. Norberg lisas ka natuke statistikat ja tõi välja, et: “1,4 million Swedes of working age don’t go to a job in the morning (in a country of 9 million inhabitants). If we include those in early retirement, on long-term sick-leave etc, Sweden has 20% unemployment.” Kolmas punkt, mis tundus eriti huvitava sepitsusena avaldub aga järgnevas tsitaadis:
It is no surprise that the libertarian right in Sweden backs free trade. What is surprising is the support on the left; the near-universal unionization rates in Sweden make the country’s trade policy less protectionist, not more.
Natuke kummaline tundus see väide kohe, sest just ametiühingud on need, kes praegu lätlastest ja eestlastest ehitustöölisi Rootsis taga kiusavad, Norberg tõi selle küsimusega seoses välja ühe tabava üldistuse: “They approve of free trade when it comes to manufacturing, but not in services.” Tundub, et lohakas väike pooltõde artikli autori poolt.
Vaatamata nendele “väikestele” apsudele jõuab autor siiski järelduseni, et küsimus on väärtushinnangutes ja igal süsteemil on oma head ja vead, mis lähemal uurimisel silma hakkavad torkama. Kindlasti on selles artiklis veel palju, mille üle diskuteerida, kuid jäägu see mõneks teiseks korraks.
Teine huvitav artikkel, mis käsitles samuti sotsiaaldemokraatiat, kuid nüüd juba globaliseerumisprotsessile laiendatuna, avaldati ajakirjas Prospect, autoriks David Held. Kirjutis on tegelikult ühe raamatu arvustus, kuid minu jaoks huvitav peamiselt sellepärast, et autor on veendunud, et vaba turumajanduse asemel peaks globaliseerumist lähtuma sotsiaaldemokraatias esinevast “nähtusest” nagu “social justice” (sotsiaalne õigus?):
The question is not why globalisation works, but rather how it can be made to work better to bridge the gaps between liberty and social justice, economic and human rights concerns, the accelerating affluence of some and the continuing poverty of many. Liberal economic philosophy does not equip us adequately for this task.
Selle jutu peale saab esitada ühe selge küsimuse, mis asi see “social justice” üldse on? Juba Hayek aimas, et selle sõnade kombinatsiooni taga on midagi nii üldist, mis on iga inimese – sealhulgas ka võimul olijate – jaoks midagi erinevat.
Õnneks on Michael Novak seda probleemset sõnadekombinatsiooni uurinud ja isegi üht-teist kirja pannud artiklis Defining Social Justice:
The trouble with “social justice” begins with the very meaning of the term. Hayek points out that whole books and treatises have been written about social justice without ever offering a definition of it. It is allowed to float in the air as if everyone will recognize an instance of it when it appears. This vagueness seems indispensable. The minute one begins to define social justice, one runs into embarrassing intellectual difficulties. It becomes, most often, a term of art whose operational meaning is, “We need a law against that.” In other words, it becomes an instrument of ideological intimidation, for the purpose of gaining the power of legal coercion.
Ma arvan, et sotsiaaldemokraatia võib toimida, kuid seda väga piiratud perioodi jooksul ja erandlikes tingimustes. Sotsiaaldemokraatia kipub liigselt piirama inimeste vabadust tegeleda ettevõtlusega samas luues riigiaparaadi ja bürokraatia, mis soovib planeerida aina suuremat ja suuremat osa meie eludest.
Sotsiaaldemokraatia pakub turvalisust, kuid mitte vabadust. Kindlust, kuid mitte võimalust enda elu üle ise määrata – tegutseda vabalt nii, et meie endi valitud tegevust ka väärtustatakse.
Inimpotentsiaal on tohutu ja arvan, et kõige paremini suudab seda potentsiaali välja tuua võimalikult suure vabaduse andmine indiviidile, ettevõtlikule inimesele, kes julgeb riskida.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar