VABALOG

Kaplinski järjekordsest sotsiaaldemokraatlikust traktaadist

Juba natuke lootsin, et Kaplinski enam majandusepoliitilistel teemadel sõna ei võta. Asjata. Tänases Postimehes võib lugeda tema järjekordset üllitist Kas eurooplased on pillavad laisklejad? Nagu eelmiselgi korral võtan Kaplinski kirjutatu natuke konkreetsemalt ette. Päris kõike tsiteerima ei hakka, kuid “paremad” palad tooks ikka välja ja kommenteeriks seda sotsiaaldemokraatliku propagandat:

Juhuslikult sattusin Arraku artikliga samal päeval lugema tuntud ameerika ajaloolase, New Yorgi ülikooli professori Tony Judti artiklit «Euroopa versus Ameerika» New York Review of Booksist. Tema võrdlusandmetest Euroopa ja Ameerika majanduse kohta saame teistsuguse pildi.

Mis mulle jätkuvalt huvi pakub on osad inimeste soov kommenteerida valdkondi, millest neil tegelikult mingit erilist ülevaadet ei ole. Näitlejad ja pop-staarid arvavad, et suudavad kujundada kõige õilsamata ja paremat välispoliitikat ning kirjanikud, ajaloolased ja filoloogid arvavad, et kui nad majandusteemadel sõna võtavad on see kuidagi tõsiselt võetav.

Miks?

Tõenäoliselt mängib siin olulist rolli majandusteaduse näiv lihtsus, millele on kindlasti kaasa aidanud härrad Marx ja Engels. Kahju, et ei Kaplinski ega Judt pöördu majandusteadlaste poole, kes tegelikult ka teavad, millest räägivad ja suudavad statistikat ka mingisse konteksti paigutada.

Judti järgi ei ole ameeriklaste töö eurooplaste omast produktiivsem: Iirimaal, Hollandis, Norras, Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal on töö tootlikkus kõrgem kui USAs, Austrias ja Taanis USAga samal tasemel. Kui 1970. aastal oli USAs töö tootlikkus 37 protsenti kõrgem kui Euroopas, on vahe nüüdseks vähenenud 7 protsendini ja väheneb veelgi.

Tõsi ta on, et kohati on eurooplased ameeriklastest produktiivsemad, kuid siinkohal torkab esimest korda silma ka väike demagoogiavõte. Miks võrrelda 290 miljoni elanikuga USA’t Norraga, kus elab vähem kui 10 miljonit inimest? Samasse kategooriasse (suuruse poolest) kuuluvad ka teised riigid. Vahe USAga on aga Saksamaal ja Prantsusmaal vaevu märgatav (mõni protsent) ja siingi tuleb arvestada sellega, et nii Saksamaal kui Prantsusmaal on inimesi kordades vähem, töötus suurema ja tööpäevad lühemad.

Kui oled prantslane ja tahad töötada rohkem kui 6 tundi päevas, siis kahju, kuid seadused ei luba. Ameeriklaste produktiivsus on küll mõnevõrra madalam, kuid samas inimesi töötab kordades rohkem ja töötuski on märgatavalt madalam. Osa eurooplasi on väga produktiivsed, kuid samal ajal on märkimisväärne hulka eurooplastest tööta.

Produktiivsus võib ju tõusta, kuid kui töötegijaid jääb aina vähemaks, siis põrkutakse varsti vastu seina. Vaja on uusi töötajaid, kuid karm tööalane seadusandlus teeb uute inimeste palkamise keeruliseks ja riskantseks tegevuseks. Ja töötuks nad jäävad.

Üks märkus veel. Produktiivsus kasvab ka siis, kui vallandada kõige vähema produktiivsed inimesed. Mis aga nendest saab? Kas mitte ei pea neid läbi maksude üleval nende üliproduktiivsed kolleegid?

Ok, üks boonus märkus kah. Avaliku sektori töötajad on statistikasse samuti sisse arvestatud, kuid millist lisandväärtust nemad toodavad? Minu arvates (ja ma ei ole õnneks üksi) ei ole paberite määrimine ja ettevõtluse häirimine tobedate regulatsioonidega mingi tõsiselt võetav tegevus. USAs pakub avalik sektor tööd umbes 5% elanikkonnast samas kui Prantsusmaal 10%.

Lisaks ülevaatlik artikkel USA Euroopa produktiivsusest China Daily’s – tõenäoliselt antud küsimuses erapooletu allikas!

Kui Euroopa Liidus garanteerib riik kodanikele arstiabi ja lapsevanematele sünnituspuhkuse, siis USAs selliseid garantiisid ei ole, 47 miljonit inimest on seal ilma haiguskindlustuseta. Säästlikkus? Siiski mitte.

USA kulutab meditsiiniteenustele 15 protsenti RKPst, olles sellega maailmas esikohal, samal ajal kui Rootsis on see kulu kõigest 8 protsenti. Meditsiiniteenuste kvaliteedilt on USA maailmas 37. kohal, väikelaste suremuselt 26. kohal, edestades näiteks Sloveeniat.

Järeldus on vaid üks: USAs raisatakse meditsiinile kulutatud ressursse. Judti järgi on pilt hariduses sama: kuigi USA ülikoolides tehakse tippteadust, on keskmise Ameerika õpilase lugemis- ja arvutamisoskus keskmise Euroopa õpilase omast selgelt kehvem.

Kuid seda tsitaati tasub vaadata veel ühe väikse lõiguga koos:

Eurooplased on edukamad looma väike- ja keskmisi ettevõtteid, mille osa tööturul on suurem kui Ameerikas. 2002. aastal töötas 65 protsenti eurooplasi sellistes ettevõtetes, Ameerikas oli see protsent vaid 46.

USA meditsiinteenusteturg on tõesti väga segane ja raiskamist pole pääsu, kuid seda paljuski selletõttu, et USA ravikindlustus on ja ei ole ka riiklik. Ettevõtluse lõigu sidusin pikema tsitaadiga aga sellepärast, et USAs on enamus inimesi kindlustatud tööandjate poolt ja see on üks peamisi põhjuseid, miks USAs on väike-ettevõteid vähem – teatud punktist alates oled sunnitud enda töötajate eraravikindlustuse kinni maksma. Paljudel USA ettevõtetel pole selle vastu midagi, samas kui paljud väike-ettevõtjad on loobunud ravikindlustusest, sest saavad ka ilma hakkama – maksavad teenuse mitte kindlustuse eest.

Ma julgen väita, et Judti/Kaplinski artiklis on tegu labase lihtsustusega, kus igasugused nüansid lähevad kaduma. Alustame kas või sellest, kust ettevõtluse andmed tulevad. Judt enda artiklis seda ei täpsusta. Osade andmete allikatele ta viitab, kuid mitte antud küsimuses. Enne kui Judti/Kaplinski sõnavõttudest järeldusi tegema hakata soovitan mõelda kolmele seigale:

1. Kust läheb piir suure ja keskmise/väikse ettevõtte vahel? Kas need numbrid on Euroopas ja USAs samad?

2. USA on tõesti tegu ühe suure turuga, kus kultuurilised erinevused on minimaalsed ja vähegi edukama väikeettevõtte laiendamise võimalused igati soodsad. Euroopas on sisenemine teise riigi turule keerulisem ja seda mitte niivõrd juriidiliste kui kultuuriliste erinevuste tõttu. Euroopa turg on killustatud väikesteks ja suurteks nishideks – riikideks, mis vaatamata Euroopa Liidu retoorikale soosivad kohalike ja seega väiksemaid ettevõtteid.

3. Frantsiiside osakaal USA’s kaubandus- ja teenindusturul on oluliselt suurem kui Euroopas. Ka siin tuleb mängu USA ühine kultuuriline tagataust ja ka keel. Sa proovi Eestis edukal äril frantsiisi Itaalias alustada. Põrkad kohe otsa nii keelebarjäärile kui kultuurilistele erinevustele.

Meditsiinile ja haridusele tehtavad kulutused on tõesti suured, kuid ka selles küsimuses tasub arvestada riigi suurust. Tervet riiki hõlmav bürokraatia raiskab ressurssi ja sellepärast üritatakse vähendada riikliku planeerimise rolli hariduses (“voucher”-ite läbi, piloot projekt Washington D.C.) ja meditsiinis (rahastamine protseduuri mitte haiguspõhine).

Ettepanekuid tervishoiusüsteemi korrastamiseks tehakse pidevalt, kuid nagu mujal maailma on ka ameeriklastel probleeme riigist enam-vähem sõltumatu ravikindlustussüsteemi heaks kiitmisega. Probleemi lahendamisele pole sugugi kaasa aidanud Bushi administratsioon, mille terase pilgu all on jõutud punkti, kus ka Viagra ost kompenseeritakse ravikindlustusest.

Ei ole ka põhjust näha riigipoolsetes sotsiaalsetes garantiides ainult raiskamist ja inimeste harjutamist mugava eluga. Heaoluriik on tõhus vahend majandusliku ebaõnne ja ebaõnnestumise negatiivse mõju leevendamiseks.

Mis asi see “heaoluriik” ikkagi on? Ma olen nõus sellega, et mingit toetust võib inimestele töötuse ja äärmiselt raske majandusliku olukorra puhul pakkuda, kuid see peab olema ajaliselt piiratud ning rõhuasetusega ümberkoolitusele. Selline süsteem nagu Rootsis või Soomes ei ole pikemas perspektiivis kellelegi kasulik.

Mulle jääb mulje, et Kaplinski tahab hirmsasti saada midagi teiste kulul. Tema nimetab seda loomulikult riigitoetuseks, kuid kust see raha tuleb? Ikka tööd tegeva inimese taskust. Mees elab enda talus keset metsa, kirjutab sotsiaaldemokraatlike traktaate ja kuulutab seda, kuidas me kõik peaksime vähem tarbima ja korporatsioone kiruma.

Kas peaksime elama nagu tema? Ma julgen väita, et kui me elaksime kõik nagu Kaplinski (kas või Eesti piires) tahaks, jõuaks me märksa kiiremini ökoloogilise katastroofini. Lugedes tema kodulehel kirjutatud jääb aga mulje nagu oleks tegu neo-ludiidiga, kelle igasugune sisuline arusaam tehnoloogilisest progressist, majanduse toimimisest 21. sajandil ja avanevatest võimalustest puudub.

Jah, kirjutada ta oskab ja sugugi mitte halvasti, kuid nagu ei minda südameoperatsioonile hambaarsti juurde ei tasu ka majanduspoliitika kujundamisel lähtuda kirjanike, filoloogide ja ajaloolaste ettepanekutest.

Võiks Kaplinski väärarusaamu majandusest edasi ümber lükata, kuid seda on siin blogis juba varem tehtud s.h. ühe Kaplinski varasema arvamusloo analüüsis.

Kui keegi leiab, et midagi olulist jäi siiski ümber lükkamata, saab kommentaarides sellest alati märku anda.

Tagged with: ...

Categorised as: ...