Esimene Kyoto ohver silmapiiril: Kanada
Kyoto protokoll on jõus olnud vaid kümmekond päeva, kuid juba peavad esimesed valitsused hakkama leidma õigustusi kulutustele, mis osutuvad tõenäoliselt suuremaks, kui nad isegi veel arvata oskavad. Tim Ball kirjutab:
Despite expenditures thus far (samast artiklist selgub, et u. $10 miljardit), Canadian emissions of carbon dioxide — the most abundant of greenhouse gases — have risen some 30 percent since 1997, when the Kyoto protocol was first agreed upon. Their voluntary plan has proven so ineffective that green pressure groups now demand mandatory energy rationing. The government now plans to spend another $1.4 billion buying carbon credits.
Eventually, the bill according to some estimates could reach into the tens and even hundreds of billions of dollars.
Olen ka siin blogis varem käsitlenud Kyoto jaoks tehtavate investeeringute mõju. Kuna raha tuleb kuskilt võtta, siis varsti ei jää Kanada valitsusel muud üle, kui tõsta makse või vähendada muid kulutusi. Kui uskuda Ball’i artiklis kirjutatut, siis tundub, et Kanadas on valikute aeg kätte jõudmas/jõudnud kiiremini kui arvata oskasin:
Environment Canada has failed to achieve targets for reductions in pollutants that have real health effects, in large measure because two thirds of all new spending on the environment in the last budget went to climate change.
Huvitav, millal kanadalased USAsse hakkavad põgenema…
Categorised as: ...
No ja mis siis, et 1,4 miljardit! See on nii umbes 14 miljardit EEK. Eesti kavatseb paljalt mõttetut suhkrutrahvi ligi 1 miljard EEK maksta ja ei miskit hullu, maksab, kui vaja. Kanada jaoks on 14 miljardit märksa väiksem summa. Tegelikult ei pea aga seda summat maksma otse riigieelarvest vaid maksavad need ettevõtted, kes saastavad. Suuremad saastajad on tavaliselt kivisöel töötavad elektrijaamad – no eks asendagu siis aatomielektrijaamadega ja kogu lugu! Igal juhul paneb see võimalik trahv keskkonna üle järele mõtlema ja loodetavasti ka keskkonnasäästlikult tegutsema. Aga seda ongi ju tarvis!