Semantika tähstusest poliitika kommunikeerimisel
Vanemapalk on Eestis jätkuvalt aktuaalne ja kohati elevust tekitav teema. Poliitika, mille eesmärgiks oli ka kõrgema palgaga inimesi motiveerida rohkem perekonnale ja lastele mõtlema, põrkus üpris kiiresti vasakule kalduvate erakondade protestide vastu. Nende vastuargument oli lihtne ja igati mõistlik: vanemapalk peaks olema kõigile võrdne, sest miks peaks väiksema sissetulekuga peresse sündinud lapse ema tasustama väiksema sissetulekuga kui kõrgem sissetulekuga perekonda sündinud laps ema?
Kui seadust polnud veel riigikogus vastu võetud arutasin teemat hea sõbra P.-ga, kes käis välja ka ühe minu arust päris huvitava mõtte: vastuseis vanemapalgale poleks nii terav, kui sõna “vanemapalk” asemel oleks kasutatud mõnda muud sõna nagu “vanemahüvitis” või “palga kompensatsioon” ehk oleks kasutatud sõna/sõnu, mis oleks väljendanud paremini seda, mille eest raha ikkagi makstakse.
Küsimus ei ole niivõrd selles, kas riigikogulased mõistavad seaduse olemust vaid selles, kuidas pealiskaudne lehelugeja, kes teemasse ei süvene saab aru sõnast nagu “vanemapalk”. Kas ta seostab selle enda varasema palgaga või hoopis lapse sünniga, mille tulemusena maksab riik talle, kui tublile kodanikule, palka – vanemapalka.
Eelnev jutt tuli meelde seoses USA pensionireformiga, mille olemuse üle käib teisel pool “lompi” praegu äge debatt.
USA poliitikud on juba aastaid kasutanud enda poliitika kommunikeerimiseks ekspertide abi, kes enne poliitika avaldamist uurivad erinevate sõnade ja sõnastuse mõju ning suhtumist, mida see tekitab inimeses, kes poliitika sisust midagi ei tea. Uuritakse ka seda, kuidas inimesed keerulisi sõnade kombinatsioone lihtsustavad, et hiljem debati käigus just kõige sobivamaid, kõige mõjuvamaid sõnu kasutada.
Kevin Drum, kirjutab Washinton Monthly’s:
In Social Security articles, many of you have now adopted the shiny new phrase “personal accounts” to replace the moldy old phrase “private accounts.” You’ve done this despite the fact that conservatives have been quite open about why they’re promoting this change: “private accounts” didn’t poll well, so they switched to talking about personal accounts.
But recently they’ve started promoting a new switcheroo, and we language mavens get to watch it happen in real time. Here it is: in the past, “carve-out” referred to a private account that was funded by taking money out of current Social Security taxes. “Add-on” referred to an account that was over and above current Social Security and that left existing taxes and benefits alone.
As it happens, Democrats have a long history of saying that although they dislike George Bush’s Social Security privatization plans, they’d welcome the idea of add-on accounts, which are sort of like IRAs or 401(k)s. To take advantage of this, the White House has now started referring to their plan as an add-on. “See, personal accounts is an add-on to that which the government is going to pay you,” said President Bush recently.
Huvitav, kui palju Eesti poliitikud enda sõnumi semantikaga tegelevad? Kas tegeletakse spetsiifiliselt sõnumi vormimisega või pannakse midagi enam-vähem kirja ja paisatakse avalikkuse ette? Kui olulist rolli mängivad aga ajakirjanikud?
Categorised as: ...
Lisa kommentaar