VABALOG

I osa: blogosfääri tõus

Protoblog kuulutab uue ajastu algust (1998)

Kuigi esimesed bloge meenutavada leheküljed olid internetis ülevalt juba 1990ndate keskel, siis erilist tähelepanu nad ei pälvinud. Üks nendest esimestest vähetähtsatest hobilehekülgedest kuulus veendunud poliitiliste uudiste ning kuulujuttude sõltlasele Matt Drudge’ile, kes alustas enda uudistekirja “Drudge Report” levitamist usenetis 1995. aasta 11. märtsil.

Esimene viide Drudge Report’i leheküljele internetis pärineb aga 1997. aasta veebruari lõpust, kui mees enda järjekordses uudistekirjas teatas, et sama info on nüüd saadaval ka tema kodulehelt. Aastate jooksul pole lehekülje kujundus eriti muutnud ja meenutab veel tänagi aegu, kui populaarseim brauser oli Mosaic ja pildid luksus, mida endale said lubada vähesed.

Drudge Report’i on pigem õige kutsuda proto-blogiks, sest tänapäeva blogidega on Drudge’il vähe ühist. Esileheküljel ilutsevad siiani pigem lugude pealkirjad kui lood, viiteid teistele internetiallikatele (nagu blogid) on haruldus ja muidu blogidele omane arhiiv puuduks Drudgeil samuti, kui poleks olemas eraldi Drudge Report’i arhiivi, mis mehe kirjutisi arhiveerima asus. Huvitav nähtus, mis viitab tõsiasjale, et see, mis Drudge’il on kunagi öelda olnud võib huvi pakkuda ka tulevastele sugupõlvedele.

Drudge Reporti esimene suurem läbi murre ja traditsioonilise meedia põrkumine üksiküritajate poolt levitatava kirjutistega internetis leidis aset 1998. aasta 17. jaanuaril, kui Drudge sai teada, et Newsweek’i toimetus oli otsustanud loobuda Michael Isikoffi loost, mis väidetavalt käsitles USA presidendi intiimseid suhteid ühe Valge Maja praktikandiga. Nagu selgus juba järgmisel päeval oli Druge’i postitus piisavalt intrigeeriv, et kõnealune lugu varjusurmast välja vedada. Lugu, mille teiseks peategelaseks oli Monica Lewinsky.

Kuigi Drudge ennast blogijaks ei pea on temast saanud siiski saanud omamoodi internetiajakirjanduse ideoloog. Ta oli üks esimesi ajakirjanike, kes nägi interneti potentsiaali sõltumatute (korporatiivsetest huvidest) uudiste edastamisel ja mitte ainult ei heietanud suuri mõtteid vaid asus tegutsema. World Net Daily’ile 2000. aastal antud intervjuus toob Drudge muuhulgas välja seda, kuidas mõned “telenäod” ja korporatsioonid panevad sisuliselt paika, mis on ja mis ei ole uudis.

Drudge oli küll demonstreerinud interneti potentsiaali, kuid seda looga, mis oleks tõenäoliselt varem või hiljem kajastamist leidnud ka peavoolumeedias.

Let the bloggin begin! (1999-2002)

1999. aasta augustis tuli Pyra Labs nimeline firma välja Bloggeri tarkvaraga, mis võimaldas isegi tehnoloogiapelglikel inimestele suurema vaevata enda mõtteid internetis jagada mitte ainult teadetetahvlitele ja foorumites vaid ka isiklikel lehekülgedel, kus piiranguid ja tsensuuri polnud ning tähelepanu võis pöörata ka näiliselt kõige triviaalsematele asjadele.

Tunnustatuimatest blogijatest alustas esimesena Mickey Kaus 1999. aasta juunis, kuid seda koostöös siis veel iseseisva interneti ajakirja Slate’iga. Talle järgnesid Joshua Micah Marshall Talking Points Memo’ga 2000. aasta novembris ja Andrew Sullivan Daily Dish’iga 2001. aasta esimestel päevadel.

Kui eelnevalt mainitud blogijad olid kõik ajakirjandusliku tagataustaga, siis 2001. aasta augustis alustas Instapundit’i nimelise blogi pidamist üks Tennessee Ülikooli juuraprofessor, Glenn Reynolds.

2002. aastal said alguses aga praegu tõenäoliselt kõige suurema külastatavusega blogid Atrios (Duncan Black) aprillis ja Daily Kos (Markos Moulitsas) mais, andes sellega mõista, et isegi hiljem alustanud amatööridel on võimalus blogosfääris tunnustust koguda. Peaasi, et kirjutatu inimestele huvi pakub.

Trent Lott, lobamokk või rassist? (2002)

Vabariiklasest senati enamuse liider Trent Lott ei osanud 5. detsembril arvatagi, et tema poolt Strom Thurmondi (USA ajaloo vanim senaator) 100. sünnipäeval peetud kõnes öeldu võiks talle kuidagi saatuslikuks osutuda, sest “päris” meedia ei pööranud vaatamata ürituse kajastamisele Lotti märkustele tähelepanu. Küll tegi seda aga ABC News’i interneti kolumn The Note järgmisel päeval, kuid ka seal ei pööratud juhtumile erilist tähelepanu:

Here is what Senator Trent Lott, Republican of Mississippi, said yesterday at Senator Strom Thurmond’s birthday party, according to ABC NEWS’ O’Keefe. “I want to say this about my state: When Strom Thurmond ran for president we voted for him. We’re proud of it. And if the rest of the country had of followed our lead we wouldn’t have had all these problems over all these years, either.

Näiliselt süütud märkused omandasid märksa tumedama varjundi niipea, kui meeldetuletuseks kaevati välja mõned tsitaadid Thurmondi 1948. aasta presidendikampaania valimisplatvormist. Nimelt oli Thurmond 1948. aastal paadunud rassist, kelle jaoks segregatsioon täiesti loomulik ja kodanikuõigused valgete privileeg, mida suudab ainult “korralik” president kaitsta.

Mõne tunniga levis esialgu tühisena näiv senati enamuse liidri märkus üle terve liberaalse (USA mõistes) osa blogosfäärist. Nii Atrios kui Talking Points Memo lisasid tsitaate ja kritiseerisid Lott’i avaldust innuga, mis torkas silma ka konservatiivsemale poolele blogosfäärist. Veel samal õhtul leidis juhtum mainimist Instapundit’is, mis on siiani üks loetumaid parempoolseid bloge.

Järgmiste päevadel jooksul ilmusid artiklid nii Washington Post’is kui New York Time’is, kuid need olid lühikesed ja sugugi mitte prominentsed. Sellele vaatamata muutusid blogijad üha nõudlikumaks ja enda kriitikas teravamaks. Välja toodi mitmeid Trent Lotti varasemaid kommentaare, mille varjus tundusid Lotti katsed öeldut vabandada eriti küünilised.

Pahameelt hakkasid üles näitama ka Lotti vabariiklastest senatikaaslased ja Valge Maja, mis Lotti kommentaatrid hukka mõistis ja senati uue enamuse liidrina hoopis Bill Fristi näha soovis. Täpselt kaks nädalat pärast saatusliku kõnet pidi Trent Lott senati liidrikohast loobuma.

Senatis tegutseb Lott aga edasi vähemalt kuni 2006. aastani.

Peamine allikas: The Blogosphere: How a Once-Humble Medium Came to Drive Elite Media Discourse and Influence Public Policy and Elections – Joel David Bloom (PDF)

Jayson Blair ehk kuidas New York Times’is reporter lugusid fabritseeris

Viimaste aastate jooksul on New York Times’ile üha rohkem ja rohkem ette heidetud lohakust ja faktivigasid, mis esinevad mitte ainult kõrgelt makstud ning praktiliselt iseseisvate kolumnistide kirjutistest vaid ka tavalistes reportaazides. Kuigi mitmed lugejad saatsid New York Times’i toimetusse kirju jõudsid vähesed neist ajaleheveergudele. Seega ei ole eriti üllatav, et blogosfääri arenedes kolis ka kriitika toimetusse saadetud kirjadest blogidesse, kus peamiselt konservatiivse maailmavaatega kirjutajad Times’i kohati lausa kullipilguga jälgisid.

Üks nendest jälgijatest oli ajakirjanik ja blogija Andrew Sullivan, kes oli New York Times’is avaldanud mitmeid arvamuslugusid, kuid samas olnud kohati äärmiselt kriitiline osade New York Times’i kolumnistide nagu Paul Krugmann suhtes. Nagu enamus heategusid ei jäänud ka Sullivani oma karistamata.

New York Times’i peatoimetaja, Howell Raines, ei tundnud ennast Sullivani kriitikas just “eriti mugavalt”. Tulemuseks oli Sullivani artiklite avaldamise keeld, mis tõenäoliselt ainult motiveeris meest Times’i veel terasemalt jälgima, kuid isegi Sullivan ei osanud arvata, et üks New York Times’i ajakirjanikest plagieerib ja isegi fabritseerib lugusid.

Nagu selgus 2003. aasta aprilli viimastel päevadel oli Jayson Blair’i nimeline ajakirjanik plagieerinud ühe väiksema ajalehe lugu ning sellega vahele jäänud. Intsidendile järgnenud juurdluse käigus selgus, et tegu ei olnud kaugeltki esimese juhtumiga.

11. mail avaldas New York Times üle nelja esimese lehekülje ulatuva 7000 sõnalise paranduste, selgituste, vabanduste ja analüüsi kornukoopia.

3. maiks oli Blair Times’ist lahkunud, kuid nagu selgus hiljem oli ta alles esimene mitmest lahkujast.

Blogide roll Jayson Blair’i paljastamisel oli minimaalne, kuid märksa olulisem Howell Raines’i tagandamisel. Jim Romenesko poolt kirjutatud Poynter Instituudi blog kujunes enda olemuse tõttu (ajakirjanikele suunatud) kohaks, kuhu Times’i ajakirjanikud saatsid kirju ja enda ajalehetoimetuse huvitavamaid sisememosid. “We must stop Jayson writing for the Times. Right now,” kirjutas Jonathan Landman ühes memos, kuid midagi ei juhtunud.

Raines laiutas Landmani memo väljatuleku järel käsi ning süüdistas organisatsiooni siseseid kommunikatsiooniprobleeme, mille tõttu memo temani üldse ei jõudnudki.

Nagu selgus Times’i enda hiigelartiklist oli Jayson Blair’i artikleid 4 aasta jooksul parandatud enam kui 50 korral ning Raines’i vabandused olid mitmete blogijate ja ajakirjanike arvates hoopis lohakuse ja ükskõiksuse õigustused.

5. juunil astus Howell Raines peatoimetaja kohalt tagasi koos tegevtoimetaja Gerald Boyd’iga tuues lõpu saagale, mis oli kestnud rohkem kui kuu. Tõenäoliselt oleks Blairi fabritseeringud varem või hiljem välja tulnud, kuid ilma internetita oleks tõenäoliselt nii Raines kui Boyd saanud Times’is jätkata. Kuna aga Times’i ajakirjanike rahulolematus leidis avaliku väljundi Romenesko blogis ja laialdast kajastamist blogosfääris polnud vastutajatel vastutusest enam pääsu.

Blairi afääri teeb blogosfääri arengu kohalt oluliseks ka diskussioon, mis juhtumit ümbritses.

Blogijad olid veendunud, et Raines lahkus tänu nende survele ja aastate pikkusele kriitikale, mida keegi Times’is tõsiselt ei soovinud võtta enne kui oli juba hilja. Mitte kõik ajakirjanikud ei jaganud seda seisukohta, kuid paljud neist mõistsid, et see ei jää viimaseks looks, kus blogid mingit rolli mängivad.

2003. aasta septembris liitus New York Times kollektiiviga esimest korda ombudsman.

Peamised allikad: All about the Retrospect – Jill Rosen; Changes at the New York Times – Journalism.org

Blogid demokraatide kongressil Bostonis (2004)

Kuigi blogid olid 2004. aasta suveks juba päris mitmes suuremas ja väiksemas skandaalis olulist rolli mänginud ei osanud keegi ette näha artiklite laviini, mis järgnes blogijate kinnitamisele osalejatena Demokraatide kongressil Bostonis.

Nii Vabariiklaste kui Demokraatide kongressid on tegelikult mannetud üritused, mille uudisväärtus on tühine. Aastate jooksul on televisiooni poolt kongressidele pööratud tähelepanu järk-järgult vähenenud, kuid sellegi poolest akrediteeritakse ürituselel hordide viisi ajakirjanik. 2004. aastal lisandusid akrediteeritud ajakirjanikele ka akrediteeritud blogijad.
Uudistevaesele kongressile kokku sõitnud ajakirjanikud pidid millestki kirjutama ja selleks “millekskiks” osutusid blogid. Tõenäoliselt ei olnud USAs suuremat ajalehte, mis 2004. aasta juuli lõpus ei kirjutanud bloge ja seda sugugi mitte sellepärast, et tegu oleks olnud mõne suure uudisega. Blogid olid lihtsalt esimest korda ametlikult kongressil ja osade blogide manifestitaolised postitused, kus kuulutati blogide ajastu “tõelist” algust, tõmbasid igaljuhul endale uudistevaeses keskkonnas tähelepanu.

Blogijad ise olid küll neile suunatud tähelepanust meelitatud, kuid hakkasid peatselt spekuleerima selle üle, miks kõik neist ühe aegselt kirjutada soovivad. Peamisteks põhjusteks pakuti uue nähtuse uudisväärtust ja osade ajakirjanike kahtlusi, et akrediteerides blogijad devalveeritakse ajakirjandust.

Nii Demokraadid kui Vabariiklased akrediteerisid blogijaid sarnaselt ülejäänud meediaga, seega defineerides blogid ühe osana meediast, mis aga tundus vähemalt osadele ajakirjanikele ülekohtune. Enamus blogijaid midagi revolutsioonilist kongressil osalemises siiski ei näinud ja nagu kirjutas Matthew Yglesias:

At the end of the day, blogging is just a mode of presenting text (and, to some extent, images) and a set of computer programs that make it easy to present text in that way. It’s not a method of doing things. The result, I think, is that the phenomenon of the “blogger” has no real future, though the phenomenon of the blog does. At the end of the day, Brad DeLong is an economist, Lawrence Solum is a legal theorist, I’m a commentator, Jeralyn is a criminal justice expert, Laura Rozen is a national security reporter, etc. These are trades — areas of competence, whatever — that we can all ply in a variety of media, print, web articles, blogs, academic papers (where appropriate), live or taped radio or television interviews, etc. None of us are “bloggers” except in the sense that we all write weblogs. But we also talk about this stuff to people and that doesn’t make us “talkers,” it’s a thing you do not a thing you are and, increasingly, it will be done by more-or-less the exact same group of people who are producing text in other formats.

Dan Rather’i memogate (2004 september)

2004. aasta USA presidendi valimiste üks huvitavamaid kõrvalnähtusi oli meedias töötavate inimeste hoiakute ja arusaamade paljastumine, mille kõige elegantsemaks näiteks oli telekanali CBS saade “60 minutes”.

Parempoolse maailmavaatega blogijad olid juba aastaid välja toonud peavoolumeedia kaldumist vasakule ning demokraatide eelistamist vabariiklastele. Suurem osa kriitikast oli suunatud ajalehtedele (peamiselt New York Times), kuid tähelepanuta ei jäänud ka telekompaniid nagu ABC, NBC ja CBS. Neist viimase üks populaarsemaid saateid oli “60 minutes”, mille üks peamisi juhte, Dan Rather, võis juba 2001. aastal leida blogosfäärist kriitiku, kes vaevus keskenduma ainult Rather’i ja CBSi eelarvamuste kajastamisele ja valede ümber lükkamisele.

Vaatamata eraldi blogile, mis kajastas CBS suurima staari eelarvamusi, ei pööranud telekanali juhtkond Rather’i tegevusele erilist tähelepanu. Olukord muutus radikaalselt 8. septembril, kui “60 minutes II” avaldas loo, mille kohaselt tõestavad mõned memod, et George W. Bush’i koheldi rahvuskaardis teenides kuidagi leebemalt (tehti erandeid) kui teisi teenistujaid.

Saatele järgnesid 9. septembril artiklid ajalehtedes, kuid artiklitest kajastamist leidnud memode ehtsus seati juba sama päeva hommikul kahtluse alla ning teema võtsid üles blogid, kellest kõige mõjukamaks osutus PowerLine.

Mõned tunnid pärast esimeste kahtluste esile kerkimist freerepublic.com’is olid PowerLine’i autorid teemat enda blogis kajastanud, kuid keegi ei osanud siis veel arvata, kui kiiresti Dan Ratheri poolt esitatud memode ehtsuse võimalus välistatakse.

PowerLine’i esialgne ja pealiskaudne postituskasvas enda detailsuses hämmastava kiirusega kui blogi omanikega hakkasid ühendust võtma erinevad trükimasinate ja käekirja eksperdid. Lugejad kirjutasid üksikasjalikult peale trükimasinate ka arvutitest, mis olid siis kasutusele nagu ka paberist, protseduuri reeglitest ja lühenditest – isegi terminitest, mida kasutati rahvuskaardis.

10. septembri hommikul võis ajalehtedest nagu Chicago Sun-Times lugeda, kuidas mingi suvaline seltskond inimesi oli vähem kui päevaga sisuliselt tõestanud, et CBS’i poolt esitatud memod olid võltsitud ning kuidas võltsimine tõenäoliselt aset leidis.

Samal ajal uurisid blogijad juhtumit edasi ning hakkasid huvituma sellest, kust memod üldse tulid, kes võis olla nende taga ning kõige tähtsam, miks nende ehtsust ei kontrollitud põhjalikult enne eetris avaldamist.

Järgmise 12 päeva jooksul proovis CBS nii memode ehtsust kui loo õigsust kinnitada, kuid asjatult. Lõpuks oli nii CBS’i juhtkond kui Dan Rather sunnitud vabandama loo eest, milles vähemalt president Bushi toetajad nägid meedia sekkumist presidendi valimistesse ja seda loomulikult John Kerry poolel.

CBS’i uudistetoimetus – ees otsas Dan Ratheriga – kaotas tänu “memogate’ile” vaatajate usalduse, mille taastamiseks oli CBS sunnitud läbi viima sisejuurdluse, mille tulemused avaldati 10. jaanuaril. Intsidendi tõttu kaotasid neli inimest töökohad ja Dan Rather soostus lahkuma CBS’i uudisteankru kohalt 2005. aasta märtsis.

Eason Jordan’i ja tahtlikult tapetud ajakirjanikud (2005)

Kui Eason Jordan, CNN’i uudistetoimetuse juhataja, käis Davos’i majandusfoorumil Shveitsis 28. jaanuaril välja süüdistuse, et USA sõjaväelased on tahtlikult ajakirjanike tapnud, ei leidnud räige süüdistus mingit kajastamist peavoolumeedias. Väide ei jäänud aga märkamata Rony Arbovitzil, kes kirjutas juhtumist majandusfoorumi ametlikus blogis: