VABALOG

Kas Eesti blogosfääri areng on kiirenenud?

Vaadates Ameerika blogosfääri arengut ja nüüd Eesti oma tekib mul tunne, et nende kahe arengus on võimalik näha teatud paralleele.

Mõlema algus oli tagasihoidlik ja pretensioonitu – keegi ei soovinud kellelegi “ära teha” või “kohta käte” näidata, lihtsalt kirjutati sellest, mis silma torkas või mõtlema pani.

Silma torkab aga peamiselt ikkagi ajakirjandus ja mõtlema paneb ajakirjanike kirjutatu. Juba mõnda aega on näha olnud mitmete vanemate Eesti blogide kerget kriitikat ajalehtede ja mõnede ajakirjanike suunas. Vabalog kuulub samasse seltskond (kriitika mitte vanuse poolest) ja peab seda pigem avalikuks teenuseks kui tõsiseks kriitikaks.

Sageli ei saa blogides kirjutatut aga üldse kriitikaks lugeda, pigem hoopis täienduseks ning alternatiivseks vaatepunktiks. Loodetavasti tajuvad ka ajalehed teema üles võtmist blogides pigem positiivse nähtusena, mis annab tunnistust sellest, et kirjutatu inimestele ikkagi huvi pakub eriti kui kajastatut vajadusel uue informatsiooniga blogides täiendatakse.

Viimane kuu on olnud aga äärmiselt huvitav kolmel põhjusel ja sellepärast väärib ka eraldi esile tõstmist.

Esimesed poliitikutest blogijad

Bloge asusid pidama kaks poliitikut Silver Meikar ja Tõnis Palts. Mõlemale blogile andsid arvestava tõuke Eesti blogosfääri tuntuimad esindajad, kuid tõenäoliselt on järgmised poliitikute blogid juba märksa hõlpsamad tulema, eriti kohalike omavalitsuste valimiste eel.

Palju oleneb loomulikult poliitikute huvist blogide vastu, kuid suurema mõjuga (loe: rahalise toetusega) poliitikute seas võib blogimine ülikiiresti levida, eriti kui valimiskampaaniat veab mõni PR firma, mis blogi enda tööriistakasti alaliseks osaks peab.

Huvitav oleks ka teada, millist rolli mängivad kohalike omavalitsuste valimistel blogid. Kas blogides on valijatega kontakt vahetum ning võimalus hääli noppida suurem või jääb blogide tähtsus nendel valimistel veel triviaalseks?

Samas ei tasu unustada, et poliitikute jaoks peituvad blogides nii võimalused kui ohud.

Ühelt poolt on võimalik keerulisemad seisukohad ja hoiakud lahti seletada ja moodustada endale tugev valijate baas, mida ei ole võimalik mingi lameda mustamiskampaaniaga laiali ehmatada. Sellise olukorra tekkides saab poliitikust blogija viidata enda blogile – võib-olla isegi sellele, kuidas tal mingis küsimuses seisukoht välja kujunes.

Lisaks võib blogi pidamine poliitiku usaldusväärsusele positiivselt mõjuda ja häältena valimistel väljenduda isegi siis, kui valijal pole selgeid eelistusi. Kui valija soovib saada konkreetsust mitte populismi, mis võib täna kalduda paremale homme aga vasakule. Ta ei pruugi olla vasakpoolse maailmavaatega, kuid võib eelistada näiteks vasakpoolsust parempoolsele populismile.

Ohtudest on tõenäoliselt kõige teravam isikupärasuse kadumine ja blogi taandumine pressiteadete kogumikuks. Selline blog ei pakuks lugejatele kauaks huvi.

Teine oht on populistlike initsiatiivide ja poliitikate propageerimine, mis võib mõne aja pärast bumerangina blogi pidajale tagasi tulla, kui populaarseks muutub vastandlik seisukoht. Kui blogi pidav poliitik otsustab enda seisukohti “ajakohastada” ilma põhjalikuma selgituseta, siis jääb lugejatele alati arhiiv. Blog ilma arhiivita ei ole aga blog.

Blog on võimas suhtlusvahend, kuid ta eeldab usaldust ja poliitikute puhul käibe see jutt topelt, sest poliitikute bloge loeavad kindlasti ka teised blogijad, kes ei pea paljuks teravamaid vastuolusid välja tuua või varem kirjutatut meelde tuletada.

Kohalike omavalitsuste valimiseni on jäänud veel piisavalt aega. Bloge jõuab juurde tekkida ja diskussioon areneda. Saab näha, kas blogidel on mingi mõju kohalikule poliitilise kultuurile.

NPNK ja Eesti blogosfäär

Tänaseks peab olema väljas poolt Eestit, et mitte olla teadlik NPNK’st ja selle seotusest Hansapangaga. Kuigi otsa tegi lahti Päevaleht, suutsid NPNK’st peale ümmarguse ja väheusutava mulina midagi asjalikumat kirjutada just elektroonilise meedia esindajad (minut.ee) ja blogid.

Teller’i blog oli kõigile huvilistele/uurijatele värskeima info edastamise keskuseks ja on siiani kõige ülevaatlikum ja viideterohkeim NPNK info allikas.

Rohkem kui nädalavahetus Eesti blogosfääril ei kulunud, et koguda piisavalt informatsiooni Hansapanga seotusest NPNK kampaaniaga – alustades domeeni ja lõpetades kaubamärgi registreerimisega.

Päevaleht jõudis tõeni mõni aeg hiljem, kuid mõnevõrra üllatavalt emotsionaalse järelkajaga, mis eestlastest blogijate poolt suht külmalt vastu võeti ja täiesti õigustatult. Blogid olid teema kajastamisel tagasihoidlikumad ja analüütilisemad ning ei lasknud ennast ainult jutuga veenda. Kuid minu jaoks on märksa huvitavam küsimus ajakirjaniku puudulik viitamine.

Ma ei usu, et Päevalehe ajakirjanik Mari Rebane ise domeeni registreerimise kohta midagi välja uuris. Pigem noppis selle hoopis blogidest või minut.ee’st, kuid ei pidanud kumbagi allikat mainimise vääriliseks. Samas on enamus bloge autoriõigustega kaitstud (creative commons või vastav märge leheküljel) ja nende eiramine sügavalt taunitav, eriti kui minut.ee jalusest võis leida:

…kasutamine kommertseesmärkidel ainult viitega.

Enamus bloge on otsustanud seekord silma kinni pigistada.

Võib-olla sai Mari Rebane whois-päringuga iseseisvalt hakkama ja võib-olla ei ole talle veel kohale jõudnud, et viitamine algallikatele on elementaarne viisakus, kuid see kord peab jääma viimaseks.

Nii nahhaalselt ei käituta teiste ajalehtedega ilma tõsiste tagajärgedeta. Ajakirjanikud võiksid ennast harjutada mõttega, et internetist loetu on kellegi kirjutatud ja ei teki sinna jumala armust.

Viitamine, viitamine, viitamine

NPNK juhtumil oli minu arvates kohaliku blogosfääri seisukohalt ka üks positiivne kõrval mõju: usin üksteisele viitamine.

Läbi Teller’i said rohkem tähelepanu ka muidu perifeerias tegutsevad blogid, mis kirjutasid üpris põhjalike analüüse ja võtsid toimuvat kokku, andsid ülevaateid ja kommentaare. Arvamuste ja lähenemiste mitmekesisus võimaldas blogosfääril jõuda NPNK kampaania korraldajateni ning isegi lahti mõtestada kampaania ja “viral marketing” olemus antud juhtumi kontekstis.

Kuid NPNK juhtum ei ole ainus, mis hulgaliselt ristviitamist viimase kuu jooksul tekitanud.

Tallinna kodulehekülje uuendamisesse on linnapea otsustanud kaasata uuemates tehnoloogilistes lahendustest hästi orienteeruvaid kodanike nagu Peeter Marvet, kelle eestvedamisel on käivitunud ja laienenud tõsisem diskussioon selle kohta, mida peaks Tallinna web pakkuma. Isegi vastav wiki on aktiivsemate tegutsejate poolt tekitatud.

Jääb üle loota, et need, kellel on huvitavaid ideid, ei jäta neid enda teada.

Toimunut arenguks ja kasvuks tõlgendades

Mulle tundub, et kohaliku blogosfääri areng on kiirenenud ja üha aktiivsemalt jälgitakse üksteise tegevust. Osasid küsimusi käsitletakse traditsioonilisest meediast kiiremini ja asjalikumalt ning tln.ee arendamisesse on praeguseks kaasatud märksa laiem ringkond inimesi kui linnapeaga käis kohtumas – vähemalt idee tasandil.

Niisama-elust-olust blogide kõrvale on aga tekkimas aktiivsem tuum, mis kirjutab rohkem sellest, mis toimub väljaspool nende isikliku elu tuues diskussiooni isikliku kogemust ja teadmisi, mida teistel ei pruugi olla. Mulle tundub, et uued – märkimist väärinud – blogid on märksa spetsialiseerunumad kui varem alustatud blogid ja nende sihtgrupp on samuti muutunud.

Tuttavate informeerimine enda toimetamistest on taandumas tagataustale ja asendumas mingi spetsiifilisema informatsiooni agregeerimisega (merendus, toitlustus) nende inimeste jaoks, kes on mõnest teemast kitsamalt huvitatud, kuid soovivad informatsiooni saada koos arvamuse või kommentaariga.

Mulle tundub, et lihtsalt veel ühe blogi alustamisega tähelepanu püüdmine on üha keerulisem ja meie blogosfääri areng on jõudmas teise etappi, kus blogid hakkavad rohkem spetsialiseeruma ja üha olulisemat rolli traditsioonilise meedia kõrval mängima.

Ainuüksi see, et kaks poliitikut on asunud blogima annab mõista, et oleme ületamas mingit künnist.

Kõige eelneva taustal on mul suur kiusatus kuulutada Eesti blogosfäär eksponentsiaalse plahvatuse äärel olevaks. Technorati statistika blogide asutamise kohta näitab, et blogide arv kahe kordistub iga 5 kuu tagant. Tõenäoliselt ei laiene Eesti blogosfäär nii kiiresti, kuid miks?

Mulle tundub, et uute blogide asutamiseks annab tõukeid traditsioonilise meedia tähelepanu, mida kohalik blogosfäär oleks võinud nautida seoses NPNK juhtumiga. Et tähelepanu praegu ei tulnud ei pruugi Eesti blogosfääri jaoks suurt midagi muuta. Kuna oleme väike rahvas ja kõik tunnevad nagunii kedagi, kes blogib, siis ei pruugi traditsioonilise meedia blogide vältimine osutuda eriliseks piduriks. Piisab sellest, et mõned kirjutavad ja räägivad sellest, kes lahendas NPNK müsteeriumi.

Aga siiski, kuhu jääb Eesti blogosfääri kasv?

Alustasin seda postitust sooviga tõmmata paralleele USA ja Eesti blogosfääri vahel – poliitikud, ajakirjandus, tihedam viitamine, areng spetsialiseerumise suunas – kuid ühes osas tuleb meil siiski kõrvale kalduda: eestlasi on vähe ja spetsialiste, kellel oleks midagi mingis valdkonnas lisada ja kes oleksid valmis ka blogima vähemgi veel.

Niisama-elust-olust bloge on tõenäoliselt hästi kirjutada märksa keerulisem kui mingist spetsiifilisest valdkonnast ja see hakkab kohaliku blogosfääri kasvu pidurdama kui noored spetsialistid (mitte ainult tehnoloogia aladelt) usinamalt blogima ei asu.

Post Scriptum

Eelnev ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele vaid on minu piiratud arusaam toimuvast, mida kahtlemata rikastaksid teiste kasvõi risti vastupidised mõtisklused samal teemal. Igal juhul loeksin vähemalt mina neid meeleldi.

Tagged with: ...

Categorised as: ...