VABALOG

MÖTE mõttetu intervjuu Jeremy Rifkiniga

Majandustemaatilistes küsimustes on MÖTE tugevalt vasakule kreenis. Ma pole veel lugenud ühtegi vabaturumajandust või vabakaubandust või turgude olemust selgitavat artiklit, mis võiks mingit tasakaalu pakkuda sotsiaaldemokraatide (Lauristin, Kaplinski, Ilves) kohati liigagi lihtsalt ümber lükatavatele väidetele.

Tänase Päevalehe vahel olnud järjekordsest väljaandest võis leida intervjuu Jeremy Rifkiniga, mida vähemalt mina ei suutnud otsast lõpuni lugeda. Üritasin küll jätta vahele need küsimused, milles on võimalik Rifikini väidete puudulikust tõestada, kuid selgus, et siis peaks enamuse üle nelja lehekülje valguvast intervjuust vahele jätma – polegi nagu midagi lugeda.

Pean tunnistama, et üritasin seda intervjuud lugeda vähemalt 6 korda ja 6 erinevast kohast, kuid iga kord kui jõudsin mõne lõigu lõpuni pidin järgmise lugemisest loobuma, sest olin leidnud sellised väiteid mida isegi mina – kes ei ole majandusteadlane – saaks suurema vaevata kummutada mõne lihtsa lisaküsimusega.

Kutsuda Rifkinit majandusteadlaseks devalveerib seda sõnade kombinatsiooni ja on võimalik ainult siis, kui majandusteadusest suurt midagi ei teata nagu intervjuud läbi viiv Külli-Riin Tigasson (veel üks The Guardiani intellektuaalne sohilaps) korduvalt demonstreerib.

Igal juhul suutis intervjuud läbi viinud neiu tõestada, et igasugune kriitilise mõtlemise võimekus tal puudub või paneb ta selle magama kui talle kuuldu meeldib ja see tema veendumuste ning arusaamadega kokku sobib.

Kõige selle taustal tundub eriti silmakirjalik juhtkiri “Dialoog Ühiskonnaga”, mille autoriks Urmet Kook.

Mis dialoogist saab MÖTE’s juttu olla, kui ainult üks pool räägib/kirjutab/saab sõna?

PS. Kus lõppeb Euroopa? ja kaks peaesinejat on eurofiilid ja foorum on kinnine…kahju, kahju, kahju sellest “avatud” (loe:kinnisest) ühiskonnast!
* * *

Tulles tagasi Rifkini väidete juurde MÕTE’s, pakun tasakaalustuseks välja natuke kriitilisemat lugemist inimestelt, kes ei ole Rifkini alusetutesse väidetes armunud:

Still the City Upon a Hill – CATO Institute. Natuke USA ja Euroopa võrdlust, mis rajaneb millelegi muule kui “Euroopast unistamisele”

The End of Work or the Renaissance of Slavery? A Critique of Rifkin and Negri – Filosoofia professor lahkab Rifkini “end of work” teesi suht muserdavate tagajärdegega Rifkini jaoks.

Rebels Against the Future ja Rage Against the Machines – Reason. Saage tuttavaks: Jeremy Rifkin – neo-ludiit ja tehnofoob.

The Yuck Factor – Reason. Lahkab Rifkini ja tema kaaskondlaste ludismi ja tehnofoobsust, juhib tähelepanu Rifkini poolt kasutatavale “hirmutamisele”.

Profits of Doom – Washington Post (originaalselt). Rifkini raamatu Biotech Century (eesti keeles ilmunud “Biotehnoloogia sajand” nime all)arvustus

Trans-Atlantic Tripe – Reason. Juhib tähelepanu argumentidele ja kummutab raamatus AmericanDream (täiend. minu viga, peaks olema “European Dream”) Rifkini poolt väidetut.

Critique of Rifkin’s Commentary on Marketplace – Critical Thinking (originaalselt) Analüüsib Rifkini valikulist ja hirmutamisele suunatud lähenemist, millele paljud ajakirjanikud õnge lähevad. Rifkin – majandusteadlaste Micheal Moore?

Dreaming Europe in a Wide-Awake World – National Interest. Artikli esimene pool on pühendatud European Dream’is Rifkini poolt esitatud teeside ümber lükkamisele.

An optimist’s view – The Economist. Lühike, kuid asjalik kommentaar Rifkini Euroopa fetishile, mis omandab veel suurema kaalu pärast kahte referendumi “Ei”-d.

Review of “The Hydrogen Economy” by Jeremy Rifkin – Econogics. Hästi argumenteeritud ja põhjalik arvustus, mis tõstab Rifkini väidete kohta küsimusi hulgi. (vaata ka Jeremy Rifkin and The Hydrogen Economy – Shot Across the Bow blogipostitus)

Tagged with: ...

Categorised as: ...