Elektrituru võimalikust arengust Eestis
Kuna mõni aeg tagasi oli Vabalogi kommentaarides lühidalt juttu kohaliku elektrimonopoli lammutamisest, siis lisan siia viite Maris Leemetsa ja Jüri Sepa mõne aasta tagusele ülevaatele Elektrituru korralduse alternatiivsed valikud Eesti jaoks (PDF).
Käsitlemist leiavad üldisemad arengud USA’s ja Euroopas, kuid ka Eesti omapärad ja võimalikud arengusuunad.
Kuigi tegu on pigem ülevaatliku artikliga, mis käsitleb erinevaid võimalusi jäi mulle mitmes kohas silma tõsiasi, et autorid soovivad näha muutusi, kuid ei selgita, kes peaks olema muutuste taga:
Olemasolev elektrivõrk, mis kuulub riigi omanduses olevale aktsiaseltsile Eesti
Energia, tuleks moderniseerida ja ühendada Euroopa energiasüsteemiga. Ühenduse loomine Põhjamaade elektrisüsteemidega on Eesti jaoks õige valik. Samas tuleks säilitada ühendus ka Vene energiasüsteemiga ning lõunanaabrite Läti ja Leeduga.
Tuleks moderniseerida ja tuleks ühendada, kuid kelle poolt? Riigi?
Mina eelistaks näha moderniseerijatena eraettevõtteid, kes haldavad juba erastatud võrku ning kes saavad teha investeeringuid uuemasse tehnoloogiasse lähtudes pikemast perspektiivist. Riigil puuduvad ulatuslikeks võrkude uuendamiseks vahendid ja kiusatus investeerida odavamatesse tehnoloogiatesse lühiajalise kokkuhoiu tõttu (poliitiline surve) oleks liiga suur.
Mind häirib ka autorite leebus monopolide suhtes, mis rajaneb paljuski oletusel, et Eestis pole ilma põlevkivita võimalik elektrienergiat toota. Autorite käsitlusest on välja jäänu ettevõtjale teada olev informatsioon (näiteks uued elektrienergia tootmise võimalused v.t. pebble-bed tuumaenergia) ja soov kulusid minimeerida, mis avaldab survet alternatiivsete lahenduste otsimisele.
Inimeste nupukust ei tasu alahinnata – sageli piisab võimaluste loomisest ja inimesed täidavad tühimiku.
Ma ei näe ka põhjust kindlasti rahvusliku elektrienergia tootmist omada kui elektriturg Euroopas nagunii liberaliseerub ja lõimumisprotsess jätkub (tahan ma seda või mitte!). Konkurents erasektoris võimaldaks ehk isegi Venemaa elektrienergiat kasutada ilma, et me riikliku julgeolekuga selle tõttu riskima peaks.
Igal juhul tasub monopolide nagu Eesti Energia kaudsete (näiteks sotsiaalsete ja alternatiiv) kuludega samuti arvestada, sest turust loobumisega nad kahtlemata kaasnevad.
Innovation and the Opportunity Cost of Monopoly(PDF – tunnistan, et uurimuse matemaatiline pool jäi minu jaoks kaugeks) käsitleb (erasektori) monopolide innovatsiooni ja sellega kaasnevaid kulusid kui innovatsioon tulemusena muutuvad protsessid või lahendused tõhusamaks ning võimaldavad kokku hoide, mis tarbija jaoks jäävad nähtamatuks, sest monopolistil puudub motivatsiooni/surve hinda langetada.
Categorised as: ...
Mina ei näe elektrituru privamises midagi positiivset:
1. Võrk on selline ehitis mis nõuab arendamist varuga ehk siis raha kulutamist asjade peale mida võib-olla ei lähegi kunagi tarvis. Kogemus näitab, et eraettevõte selliseid kulutusi ei tee. Läinud aastate suured elektrikatkestused USA’s ja Euroopas olid tingitud just sellest, et suurenev tarbimine tõmbas olemasolevad liinid ribadeks ja nende eraomanikud ei teinud kulutusi liinide läbilaskevõime parandamiseks. Isegi kui nad oleks teinud, siis oleks need olnud minimaalsed vähemad võimalikud (loe efektiivsed).
2. Elektri saamine on vaat, et inimese põhiõigus ja paratamatu on, et osad neist on vaesed ja sihtgrupina mitteatraktiivsed. On oht, et täieliku erastamise järel osadele elanikkonna gruppidele elektrit enam üldse ei müüda või müüakse ebamõistlikult kõrge hinnaga. Võrdluseks telekomiturg-täna ei ole traaditelefon jõudnud mitte igassse talusse, ilmselt ei jõuagi, aga elektriga nii ei saa.
3. Soomlased olla arvutanud, et pärast turu avamist tõepoolest hinnad langesid, kuid tõusid kiiresti tagasi ja täna olevat elekter juba kallim kui mullu.
1. Kui hind on fikseeritud ja sa tahad rohkem saada või kindel olla selles, et sulle on elekter tagatud (isegi kui oled nõus rohkem maksma), siis riigimonopoli puhul saab monopolist käsi laiutada ja öelda, et raha pole investeerimiseks ette nähtud või vähemalt ette nähtud sinu piirkonnas…kuni aastani 2013.
Minu arvates tuleb võrku ja võrgu võimsust (võrk) vaadata eraldi elektrivahendajast (vahendaja) ja omakorda eraldi elektri tootjatest (tootja). See võimaldab sul osta elektrit vahendajalt, kes pakub sulle mitut erinevat paketti (muutujateks näiteks hind, võimsus või voolutagatus/lubatud katkestuste aeg). Vahendaja koondab informatsiooni mingi piirkonna kohta, kust selgub olemas olevate lõpptarbijate soov, mis on sisendiks võimsuse ostmisel võrgult. Võrk võib aga otsustada, kas ta laiendab infrasturktuuri (kaablid, alajaamad) või investeerib tehnoloogiasse, mis võimaldab olemas olevast võrgust rohkem läbi lasta (suurest tarbimisest põhjustaud katkestused on tingitud üksikustest kitsaskohtadest). Võrk saab teha vastavad arvutused ning esitada need vahendajale, kes saab kasutada seda edasiste hinnasignaalide andmisel läbi erinevate pakettide lõpptarbijale. Miks peaks võrk investeerima? Kui tegu on eraettvõttega, siis ta on huvitatud kasumlikusest ja võib adekvaatse informatsiooni puhul ise võrgu arendamisesse investeerida, sest arvestab inimeste elektrikasutusega ja on huvitatud käibe ning seeläbi kasumi suurendamisest. Vahendajal jääb aga võimalus enda kulusid optimeerida ka erinevate tootjate vahel valides.
Lisaks avaneb tarbijal võimalus otsustada, kas ta soovib elektri tagamise eest maksta rohkem või ostab hoopis UPS’i või generaatori. Sama küsimus tõuseb eritit teravalt esile tööstuslike tarbijate puhul, kes peavad arvestama pikaajaliste tootmisprotsessidega, mille katkestamine võib osutuda vägagi kulukaks. Kas neil tasub võimsust juurde osta või endale ise võimsust juurde ehitada.
Sa väidad, et eraettevõtted selliseid kulutusi ei tee, kuid ma väidan, et ilma konkreetsema näiteta on selline väide alusetu.
USA ja Euroopa turud on mõlemad (veel) üpris reguleeritud ja eraettevõtete kaela, kelle käed on erinevate regulatsioonidega seotud, seda ajad ei ole mõtete. Mis aga nende valimsolekusse investeerida puutub, siis miks ei peaks ta seda tegema ja veel mõningase varuga kui näeb, et praegusest võimsusest ei piisa? Ega elektrienergia kasutamine vist väiksemaks ei lähe kuni odavam on võimsust juurde ehitada. Kui ei ole enam võimsust juurde kasumlik ehitada, siis hakkavad ka hinnad kerkima, mis surub aga tarbimise alla. Turumajandus suudab leida “jooksvalt” lahendsui leida ja alternatiive pakkuda, kuid monopol nõuaks raha juurde – dotatsiooni – sest poliitikud on sunnitud odavat elektrit pakkuma ja siis läheb olukord juba üpris perversseks.
(vt. lühidalt The Solution, Not the Problem või pikemalt
Analyzing the Blackout Report’s Recommendations: Alternatives for a Flexible, Dynamic Grid (PDF)
2. Saab küll ilma elektrita ja neid, kes niimoodi elavad on Eestis ka täna. Kui sa ei suuda elektri eest maksta, siis koli sinna, kus saad. Ma väidan, et selliseid inimesi on vähe ja et me ei peagi nende valikuid kinni maksma.
Kui sa lähed mingisse põlislaande ja ehitad sinna maja, siis ma ei näe mingit põhjust, miks sinu elektriga varustamise peaksid kinni maksma need, kes elavad näiteks linnas korteris. Keegi ei sundinud sind sinna ja sulle oli tead, et elekter tasuta sulle koju ei tule. Elekter on samapalju inimõigus kui telefon – kui tahad, siis maksad. Ilma saab ka, generaatoriga saab ka!
Minu arvates on siin osaliselt tegu pseudo probleemiga, sest nii kalliks elekter ei lähe, et suured grupid inimesi mõnes piirkonnas ei suudaks selle eest maskta. Puudulik on aga loogika kust järeldub, et eraettevõtja eesmärk on kellelegi teenust mitte pakkuda või hirmsasti koorida vaba konkurentsi tingimustes, kus suurem kasumiga turule tuleb alati alternatiivseid vahendajaid.
3. Kahjuks sinu väitest üks ei piisa. Isegi kui elekter on sellel aastal kallim kui eelmisel ei tähenda, et ta oleks kallim kui enne turu avamist (1997-1998).
“The prices of electricity have fallen by 10-30 % in extreme cases.” The Finnish Electricity market: opened also for small-scale consumers (PDF – üldisem, lühem) ja
“Free trade price is lower than the autarky price but the difference between them depends on the pre-integration market structure of the country.” Quantity versus Price Competition in the Deregulated Finnish Electricity Markets
No võrkudesse investeerimist me võime vaadelda telekommunikatsiooni näidetel. Tõsi, nood näited on veidi ekstreemsed, aga seda ilmekamad.
Aastas on palju hetki ja kohti kus telefonivõrk saavutab ülekoormuse – uusaasta, hääletused, suured rahvakogumenised. Ometi ei investeerita selliste ülekoormuste puhuks – investeering ei tasu ennast ära.
Elektriga võib nii juhtuda üksikutel ja ootamatutel talvekülmadel, ok, Eestis pole se nii, aga juhul kui (ja ma olen selles veendunud võrkude erastamise korral) tarbimine kasvab ning võrk ei arene oleme ühel veebruarikuisel päeval Tallinnas ilma elektrita.
Elektri puhul võib seda muidugi ette näha, aga erainvestor ei hakka tegeme ülisuuri ja riskantseid investeeringuid. Ennustada ju võib, et 5 aasta pärast tarbimine kasvab, aga panna ainult selle aimduse tõttu 5 miljardit magama ei ole reaalne. Võrk on kallis ja see raha ei hakka kohe tootma, vaid ehk ja kunagi tulevikus. Ja kui aasta pärast tuleb konkurent kes veab oma liini, no siis ei hakka see vaat, et kunagi. Nii suuri summasid keegi maha ei viska.
Riik saab selle raha panna ja mitte ainult selle, võib ka igaks juhuks rohkem panna – tagamaks oma kodanikele muretu elektrivoolu.
Kujuta seda ette näiteks siis kui Tallinn-Tartu maantee oleks erakätes ja tasuline. Taspisi hakkab läbilaskevõime langema. Kas sina investeeriks laiendusse? Kui see on ainuke tee ja valikut pole siis vaevalt sa 50 aastast perspektiivi tunnetades teise raja per suund juurde tõmbakisd. Arvuta veidi allapandud kapitali ROI’d?
Ehitamisest veel. Üks arvatav põhjus USA suurte katkestustele oli ka see, et uut liini lihtsalt ei saa ehitada – kogu liin läheks eramaalt ja kõiki kooskõlastusi on praktiliselt võimatu saada. Nii ka mujal – ainult riigil on ehk veel võimalusi kasvõi sundvõõrandamise teel liinimaad saada. Eraettevõttel pole lootustki.
Soome elektrihind:
https://www.vaihtovirta.fi/infot/info.jsp?sivu=info12.htm
Olen arvamusel, et ega need suured, riiklikud energiamonopolid ei ole ikka tarbijasõbralikud või ettenägelikud küll. Miskipärast tuuakse siin kommentaarides esile USA näidet, et näe ja vaata, missugused suured jamad ja katkestused! Aga vaadake, mis siinsamas Moskvas suure riikliku monopoli valdustes juhtus, kui terve Moskva pluss veel pool oblastit ilma elektrita jäi! Tahan sellega lihtsalt juhtida tähelepanu asjaolule, et “riiklik” ei tähenda sugugi veel, et parem, hoolivam, odavam jne. Sageli pigem vastupidi.
Telefonivõrgu koormus ei ole eriti hea võrdlus, sest telefoniga võid sa ringi liikuda. Panustada mingi ühe piirkonna võimsuses kasvatamisele mobiilse toote puhul oleks üpris mõtetu ja ma olen sinuga nõus, et see ei tasu ennast tõenäoliselt ära. Samas on telefonivõrkude katkestused lühikesed ja sul on olemas alternatiiv laua telefoni näol. Mulle on jäänud ka mulje, et väiksemate teenusepakkujate võrgus selliseid probleeme pole või vähemalt on nad märksa harvemad. Mobiilioperaatorit saad sa valida. Kui sinu arvates on hinna/kvaliteedi suhe paigast ära, siis võid operaatorit vahetada. Operaatorite omavaheline konkurents sunnib neid hindu alandama ja samas kvaliteetset teenust tagama.
Huvitav on loomulikult mõelda sellele, mis hinna ja kvaliteediga pakutaks meile mobiilside teenust kui tegu oleks ühe riikliku telekomiga. Esimesena tekib mul küsimus sellest, et kas meil üldse oleks mobiiltelefone? Kas oleks olnud õigustatud uue infrastruktuuri välja ehitamine? Kas uudne tehnoloogia oleks leidnud piisavalt toetust või oleks jõutud järeldusele, et liinidest ja lauatelefonidest piisab, et pigem tuleks investeerida nende uuendamisesse, sest see on odavam. Arvan, et riigimonopoli puhul poleks keegi teadnud piisavalt mobiilside võimalustest ja sellesse oleks heal juhul investeeritud aastaid hiljem samas kui erinevad m-teenused oleks jäänud arendamata.
Sa väidad, et üksikutel talvepäevadel võib tarbimine kasvada ning kuna võrk ei arene, siis võib Tallinn jääda elektrita. Kust järeldub, et riigimonopol üleliigset võimsust tahab või isegi saab ehitada või et eraettevõte ei investeeri võrkude arendamisesse? Ja kui riigimonopol ei tee investeeringuid võrgu arendamisesse, siis kuidas avaldad sa üksikisikuna mingit survet? Tervet Tallinnat haaravat elektrikatkestust pole minu elu ajal olnud, mis tähendab, et ka kõige külmema talve puhul oleks katkestused piiratud ja nuriseijaid poleks piisavalt palju, et riigimonopoli motiveerida.
Riigil ei ole mingeid makse (oleks ju nonsens) enda kasumi välja võtmisel Eesti Energiast ja suunamisel riigieelarvesse. Eraettevõtel on aga re-investeeritud kasum tulumaksuvaba. Ma väidan, et enne investeerib võrkudesse eraettevõte kui riigimonopol. Kuid tulles tagasi tarbimise kasvamise juurde, siis eraettevõte suudab planeerida enda tegevust teadmisega, et saadud kasumit on maksuvabalt võimalik investeerida ja keegi talt seda ära võtma ei tule. Riigimonopol on aga poliitiliste tuulte vallas ning eelarve augu puhul võib jääda ilma investeeringuteks vajalikest summadest tehes seeläbi pikema planeerimise väga keeruliseks kui mitte lausa võimatuks.
Mulle jääb mulje, et me mõtleme elektrivarustusest liiga piiratult, mis on paljuski tingitud sellest, et oleme elanud riigis, kus on alati elektrimonopol olnud ning meil puudub ettekujutus sellest, millised on tänapäeval tehnoloogilised lahendused ning võimalused. Sellepärast tõin ära eelmises vastuses ka viited Lynn Kiesling’i artiklitele. Eestlaste arusaam eletriga varustamisest on enamusjuhul üli lihtne: Eesti Energia – nemad kaevandavad põlevkivi, toodavad, pakuvad teenust ja haldavad jaotusvõrku sisuliselt ühe suure monopolistliku vihmavarju all. Eratarbijana pole meil võimalust isegi suurema kollektiivina sellise monopoli käitumist või suhtumist mõjutada. Erastamine võimaldaks selle gigandi tükideks lammutada ja tekitada nüüd juba erinevates sektorites konkurentis, pakkuda inimestele alternatiive. Erastamise teine positiivne külg on see, et eratabijana ei pea sa enam mõtlema sellele, kui tagatud on sinu teenus – seda teeb sinu eest vahendaja (vt. eelmist kommentaari), kes agregeerib mingi piirkonna vajadused tellimuseks võrguhaldajalt. Turult saadud hinnad on aga informatsioon inimeste eelistuste kohta, mis võimldab teha jaotusvõrgu omanikel kaalutletud, tõhusaid ning vajalik investeeringuid – seada prioriteet koostöös vahendajaga.
Sa mainid 5 miljardit krooni, kuid ma väidan, et see on riigimonopoli – mis ei pea mõtlema innovaatiliselt – mõttelaad. Riigimonopoli jaoks on odavam võrku juurde ehitada, kuid eraettevõtja vaatab hoopis ringi ja leiab, et uuem tehnoloogia võimaldab tal osta parema läbilaskevõimega ja elektroonilisi “switch”-e. See võimaldab aga vahendajale võimalust inimestel pakkuda valikut erinevate hinna/voolu tagatuse variantide vahel. Need, kes tahavad odavamalt peavad arvestama sellega, et ülekoorumuse puhul on nemad esimesed, kes elektrist ilma jäävad samas kui need, kes rohkem maksid, ei pruuugi kunagi elektrikatkestusi näha. Sellisesse tehnoloogiasse investeerimisest oleks huvitatud nii vahendaja kui võrguhaldaja, sest mõlemal oleks võimalus pakkuda inimestele just seda, mida nad soovivad ja seeläbi kasumit suurendada ja võrgukoormust vähendada. Riigimonopolil vastav motivatsioon puuduks. Ta saab kõigilt võtta täpselt sellist hinda kui suudab rumalatele ametnikele selgeks teha, et on vaja võtta. Kõik.
Ma arvan, et oma liinide vedamine ei ole enamuses Eestist rentaabel tegevus ning enamus kohtades jääks ainsaks võrguks juba välja ehitatu (ega Tallinnaski Tele2 uut kaablit panema hakanud), mida haldaks ja arendaks üks firma vastavalt erinevate vahendajate tellimusele. Ja isegi kui tuleks konkurent oma liinidega, siis avaldab see survet olemas olevaid liine uuendada ja edasi arendad. Kui turg on piisavalt atraktiivne, et seal konkureerida, siis on ta piisavalt atraktiivne et investeerida.
“Riik saab selle raha panna ja mitte ainult selle, võib ka igaks juhuks rohkem panna – tagamaks oma kodanikele muretu elektrivoolu.”
Kust riik selle raha võtab ja miks peaks ta laskma ehitada üleliigset võimusust, mida läheb vaja mõnel üksikul inimesel mõnel üksikul päeval ja seda sinu poolt toodud 5 miljardi eest? Ma väidan, et see oleks häbematu raha raiskamine, mille võiks suunata kuskil vajalikumasse kohta või selle summa arvelt inimeste makse vähendada. “Muretu” ei tule tasuta ja võrgu laiendamisel tekib küsimus, et muretu elektrivool kellele kõige pealt? Tuleb teha valikuid, mis välistab osad inimesed, kellele näiteks erastatud võrgus pöörataks tähelepanu.
“Kujuta seda ette näiteks siis kui Tallinn-Tartu maantee oleks erakätes ja tasuline. Taspisi hakkab läbilaskevõime langema. Kas sina investeeriks laiendusse? Kui see on ainuke tee ja valikut pole siis vaevalt sa 50 aastast perspektiivi tunnetades teise raja per suund juurde tõmbakisd. Arvuta veidi allapandud kapitali ROI’d?”
Eraettevõtjast teehaldaja ei pea mõtlema niivõrd kitsas raamistikus. Kuna sai ise tõid erateed, siis oletan, et tee kasutamise eest võetakse tasu. Kui me räägime läbilaske probleemidest, siis saavad need esile kerkida ainult tiptundidel, sest olgem realistlikud, hommikul kell 5 vs. õhtul kell 5 või reede õhut vs. esmaspäeva õhtu ei saa kunagi olema sama koormusega. Järelikult on läbilaske probleemi võimalik lahendad ka teistmoodi – näiteks teha tipptundidel sõitmine kallimaks, pakkuda soodustusi mingitel kellaaegedel. Esialgu viiks selline lähenemine olemas oleva ressursi tõhusama kasutamiseni. Kui ka see variant on ammendumas, siis on tõenäoliselt ka raja juurde (või peale!) ehitamine rentaablim. Lisaks võivad läbilaske probleemid olla teatud lõikudel mitte terve tee ulatuses. Kui riik ei pea alternatiivsetele lahednustele mõtlema vaid keerab lisaraja ehitamiseks bensiiniaktsiisi juurde, siis eraettevõtte ei saa käskida rohkem raha juurde. Loominguline lähenemine probleemidele mitte nende suunas raha loopimine on inimkonda edasi viinud.
“Ehitamisest veel. Üks arvatav põhjus USA suurte katkestustele oli ka see, et uut liini lihtsalt ei saa ehitada – kogu liin läheks eramaalt ja kõiki kooskõlastusi on praktiliselt võimatu saada. Nii ka mujal – ainult riigil on ehk veel võimalusi kasvõi sundvõõrandamise teel liinimaad saada. Eraettevõttel pole lootustki.”
Lisaks eramaale on veel ka NIMBY (NotInMyBackYard) probleem, sest ega keegi kõrgepingeliine enda akna taga näha ei soovi. Sellegi poolest on ka siin lahendusi. Alustuseks sooviks öelda, et sundvõõrandamine ei ole minu arvates õige ega soovitav tegevus. Vastupidiselt teedele ei ole elektrivõrkude rajad piiratud mingi olemas oleva rajaga. Kui on mingist piirkonnast vaja läbi minna, siis ei taandu valik ainult ühele “pidurile” vaid pakkumine on võimalik esitada mitmele krundiomanikule. Kui liinide vastu protseteeritakse, siis saab eraettevõte otsustada kallima kaabli kasuks ilma, et kellelkti peaks midagi sunniga ära võtma. Kasutada saab ka n.n. “dominant insurance” lepingut, mis põhimõtteliselt seisneb selles, et kui vaja on osata näiteks 5 järjestikust krunti, siis ostaja ütleb, et on nõus 5 krunti ostma ainult siis kui kõik on nõus enda krunti müüma. Kuna mitte kõik inimesed ei arva, et teiste surve neid mõjutada võiks, siis saab pakkumis ahvatlemaks teha tingimusel, et need, kes liituvad pakkumisega saavad mingi väiksema kompensatoorse tasu isegi siis kui üks võik kaks krundiomaniku ei ole pakkumisega nõus. “Win-win” situatsioon nende jaoks, kes on valmis müüma.
Lõpetuseks kommenteeriks ka sinu hinna viidet.
Jah, tõesti, hind on tõusnud, kuid seda mitte spekulatiivsetel vaid sisulistel põhjustel. Nagu sa vist isegi lugesid on hinnatõsusu taga hüdroenergia väiksem tootlikus, sest sademeid polnud Skandinaaviamäestikus piisavalt palju. Tegu on täiesti elementaarse ökonoomikaga – kui pakkumine on väiksem kui nõudlus, siis hind tõuseb. Piiratud ressurssi on endisest vähem, kuid ta läheb enne kõike neile, kes väärtustavad seda rohkem ja on rohkem nõus maksma. Suure elektrikuluga ettevõtted saavad kaaluda, kas investeerivad uuemasse ja säästlikumasse tehnoloogiasse või maksavad elektri eest rohkem. Kui ta otsustatakse uue tehnoloogia kasuks, siis on normaalsete ilmastikutingimuste puhul elekter jälle varasemast veelgi odavam, sest teda on rohkem. Eraisik saab aga elektriarvelt kokku hoida tarbides seda vähem ning elektrienergia on hiljem endisest odavam.
Mida teeks aga riigimonopol, mis ei pea elektrihinna muutlikusega arvestama? Kui hinnad fikseeritakse mingiks kindlaks perioodiks, siis selle perioodi lõppedes tooks riigimonopol välja, et näed, tootmiskulud ületasid müügi tulud ja sõid investeerimiseks vajaliku osa ära. Andke raha juurde või lubage meil hinda tõsta. Hinda tõstetakse. Tootmisettevõtted vaatavad, et elekter on kallis ja peaks investeerima uude tehnoloogiasse. Kaks aastat hiljem on elektri hind sama kõrge, mis “kriisi” ajal, kuid tarbijaid vähem. Järeldusi: monopolide hinnapoliitika ei võimaldab tarbijatel ainult viivitusega hindadele reageerimist, eratarbijad jäävad aga olukorda, kus turuhindade muutused ei jõua kunagi nendeni.
Konkurents on see, mis tõstab produktiivsust ja surub palkasid kõrgemale. Riigimonopoli tingimustes see võimalus puudub.
Riigimonopol: “lose-lose” situatsioon kõigile.
Aitäh suurepärase võimaluse eest mõned enda mõtted kirja panna ja argumenteerida. Olen jäädavalt tänulik.