Kodukootud mullokraatia vabandaja?
TÄIENDATUD: Jaanuse vastus sellele postitusele ja minu teine postitus samal teemal.
* * *
Olen korduvalt õlgu kehitanud kui USA’s mõni ajakirjanik blogijaid ebaprofessionaalseteks ja lohakateks harrastajateks kutsub, sest blogid mida mina loen on enamasti põhjalikult viidatud ja hästi argumenteeritud.
Täna lugesin aga Blogiraamatust postitust, kust leidsin viite Iraanist kirjutava eestlase blogile Kirjad Teheranist. Esimene reaktsioon: lahe.
Pärast mõningat lugemist pidin aga enda esialgse entusiasmi maha matma. Mida rohkem lugesin, seda masendavamaks meelolu läks. Miks? Kuigi jutt on pikk on seal sisu vähe. Mõned väited lükkaks aga kohe ümber, siit samast Eestist:
Krister Paris, kelle artikli iseloomustamiseks piisab sellest kui mainida, et ta on Iraani poliitvangide arvule külmalt mõned nullid otsa lisanud.
Täpsustuseks olgu öeldud, et enda artiklis võtab Paris poliitvangide arvuks 4000. Jääb üle huvi tunda, et kas Paris lisas kaks või kolm nulli. Oletame, et Paris oli tagasihoidlik ja lisas kaks nulli, siis Jaanus V. arvates on poliitvange kõigest 40 – kas keegi seda usub ka?
Ainuüksi 2003. aasta suvel vahistati üle 4000 tudengi, kellest pooled mõne kuu pärast küll vabastati. Regulaarselt vahistatakse blogijaid ja ajakirjanike, kes on mullade ülemvõimu suhtes kriitilised.
Seitsme kandidaadi hulgast valiku tegemine ei olegi nii kerge. Seda tõestavad ka tasavägised tulemused. Teise vooru pääsenud Akbar Hašemi Rafsandžani ja Mahmud Ahmadi-Nedžadi saadud häälte vahe jäi väiksemaks kui pool protsenti.
Kahju, et Jaanus V. ei maini kordagi seda, et presidendiks üritasid kandideerida tuhanded iraanlased, kuid enamuse kandidatuurile tõmbas valvenõukogu vee peale. Oma ette nähtus on 89 naist, kes ilma pikema jututa ainuüksi soo põhjal diskvalifitseeriti. Sisuline valik oli valvenõukogu poolt juba enne valimisi tehtud ja nagu tõestas Khatami presidendi ametiaeg võib juttu olla reformidest missugustest, kuid kui valvenõukogu paneb veto peale, siis sinna see reform ka sureb. Vaata ka Access Denied: Iran’s Exclusionary Elections.
Vastupidiselt USA analüütikute ennustustele käisid Iraani noored aktiivselt valimas. Erinevalt Eesti Päevalehes väidetust ei olnud selle põhjuseks soov “natuke pidu panna ning kohtuda vastassoo esindajatega, kartmata politsei kumminuute.” Politsei kumminuute kartmata saavad Iraani noored kohtuda ka mujal kui valimiskastide juures.
Lugenud iraanlasest blogija postitust, mis väidab sama mis Päevaleht, tahaks ma väga teada, millele põhineb Jaanus V. vastuväide. Isiklikul kogemusel, mis pärineb vestlustest mitmete noorte kohalikega? Kumba peaks rohkem uskuma, iraanlast või eestlast?
Õhtuks oli valimas käinud 62.7 protsenti valimisõiguslikest iraanlastest. Eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimistel jäi osavõtuprotsent kuuekümnest allapoole.
Väga kiiresti eksitavaks tõestatav väide. 2004. aastal võttis USA presidendid valimistest osa 60.7% hääleõiguslikest kodanikest (PDF). Ei tasu ka unustada, et USA elab umbes 295,734,130 inimest samas kui Iraanis elab umbes 68,017,860 inimest.
Vastupidiselt Iraanile ei pane sind Eestis keegi blogimise eest vangi, kuid lohakus on alati ära teeninud kriitika ja nii ka see kord. Kindlasti on kohapealt võimalik nii mõndagi asjaliku kirjutada, kuid ilma argumentide – lihtsalt midagi väites – ei ole kirjutatut võimalik tõsiselt võtta.
Kellel sügavam huvi Iraani valimiste vastu, siis Iran Scan nimeline blogi koondab mitmete iraanlastest (Iraanis ja Iraanist väljas) blogijate postitusi, mis on päris ülevaatlikud ja sisukad.
Kes soovib laiemat ülevaadet Iraani blogijatest nendel valimistel leiab Yahoo uudistest artikli, kus toodud ära 10 blogijat, kes kirjutavad Iraanist.
Post Scriptum: Olukorrast Iraanis poleemiku ning ajakirjaniku Christopher Hitchens’i pilgu (ja vestluste) läbi artiklis Mind over Mullhas – soovitan lugeda.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar