USA sõjaväe värbamisprobleemid kui turusignaal planeerijatele
Iraagis toimuv avaldab jätkuvalt negatiivset survet ka USA sõjaväe värbamiskampaaniale. Washington Post kirjutab:
Army National Guard enlistments for the month fell short by 29 percent, Army Reserves by 18 percent, Marine Corps Reserves by 12 percent and Navy Reserves by 4 percent, according to figures released yesterday by the Pentagon.
Nagu selgub artiklist ei ole probleemide taga ainult jätkuv segadus Iraagis vaid paljuski parem olukord USA tööturul, mis seab sõjaväe olukord, kus ei suudeta praeguste võimaluste raames erasektoriga konkureerida.
USA sõjavägi rajaneb vabatahtlikule teenistusele, kus olulist rolli mängib kompensatsioon, mida inimestele makstakse lepingu allkirjastamisel või pikendamisel. Selline lähenemine võimaldab inimeste värbamist mõjutada suuremate boonustega.
Näiteks juba väljaõpetatud spetsialistidele pakutakse lepingute pikendusi, mille allkirjastamisboonused ulatuvad praegu 20 000 USD-ni, kuid võivad peatselt ulatuda kuni 40 000 USD-ni. Nendele, kellel sõjaväeteenistuse kogemus puudub, pakutakse aga endisest rohkem valikuid, millest kõige värskem on võimalus teenida kõigest 15 kuud (+ väljaõppe). Varem oli miinimum teenistusaeg 3 aastat.
Lõdvemaks soovitakse lasta ka teisi kriteeriumeid nagu distsiplinaarprobleemid, keskkooli haridus (keskkooli hariduseta motiveeritud noori võetakse samuti vastu) ja vanus (35’lt tõsteti lubatud kõrgem vanus 40’le, sest “today’s 40-year-olds are in better physical shape than they were when the law was written”).
Mõned inimesed näevad USA sõjaväe värbamisprobleemides kindlasti õigustust ajateenistusele, mis ei peaks kriteeriumeid lõdvemaks laskma või värbamisboonuseid tõstma vaid saaks lihtsalt sundida inimesi ajateenistusse js kõik.
Tegelikult illustreerivad praegused vabatahtliku teenistuse värbamisprobleemid suurepäraselt päris mitut vabatahtliku teenistuse eelist:
1) Kuna riigi bürokraatia ei saa lihtsalt sundida peab ta veenma, näitama tulevastele sõduritele, et ta väärtustab nende panust, on selle eest nõus maksma ja sugugi mitte vähe. Kallilt saadud sõdurit ei saa aga kohelda üleoleva ülbusega vaid austusega, mille ta on ära teeninud, kui on soovi teda pärast esialgset teenistusaega jätkuvalt sõjaväes näha.
2) Kõrgemad värbamisboonused annavad sõjalise ressurssi planeerijatele kaudseid, kuid objektiivseid signaale selle kohta kui ohtlikuks hindavad olukorda Iraagis ja maailmas laiemalt nii sõjaväelased, kes on juba ühe vahetuse Iraagis teeninud kui noored, kes pole veel sõjaväega kokku puutunud.
3) Sõjavägi on sunnitud enda sõjaväelasi varustama kõige parema tehnoloogiaga, mis võimaldab vähendada surma või vigastuste riski personalile tehes seeläbi niigi ohtliku töökeskkonna ohutumaks. Vastasel juhul ületaksid värbamistasud kiiresti riigirahakoti võimalused.
4) Positiivne surve asendad tööjõud kapitali ehk seadmetega. Kõige paremini suudab viimast lähenemist illustreerida hiljuti ajakirjas Wired ilmunud artikkel sõjaväe poolt kasutatud kaugejuhtimisega lennukitest ja nende üha ulatuslikumast kasutusest mitte ainult teabe kogumisel:
Tracking the feed from the Predator’s camera, Rogers could see rubble where the safe house had been. He and a sensor operator on his crew watched a crowd gather to ogle the destruction. Then a white Dodge pickup rolled up with a .50-caliber heavy machine gun in the back. Five men climbed out, ran into the house, and returned to move the truck to a secluded alley. They began loading ammunition and arc-welding the .50-cal’s mount.
Back at Nellis, Rogers wasn’t limited to just assessing battle damage. He could also inflict it; his Predator was equipped with two Hellfire laser-guided missiles. Rogers, who flew F-15s (call sign: Smack) before switching to drones, radioed for authorization to destroy the Dodge. He got it.
Mees, kes kaugjuhtimislennukiga Iraagis auto hävitas, asub ise Arizona osariigis ja läheb pärast enda vahetuse lõppu koju enda perekonna juurde.
Ajateenistusele rajanevas sõjaväes ei avalda miski survet suuremaks tehnoloogia kasutamiseks. Eriti perversne on Eestis kehtiv kord, kus ajateenija sisuliselt orjastatakse 8-12 kuuks ja tasu, mis ta orjuse eest saab on mõnisada närust krooni kuus.
Inimesed, kes on ka Isamaaliidu poliitikute arvates Eesti kõige suurem väärtus, on sõjaväe jaoks (näiliselt) lihtsalt tasuta raisata.
Categorised as: ...
Mulle meeeldib idee inimese (sõduri) väärtustamisest ja seda just sõjaväes, mis on ju tegelikult ka (või) just vastase tapmisele orienteeritud. Kui sõdur on kõrgesti tasustatud, unikaalse kvalifikatsiooniga spetsialist ja seega tõenäoliselt austatud ühiskonna liige, siis suures osas kaovad ka taolised nähtused nagu noorsõdurite mõttetu alandamine ja “elavjõu” raiskamine. Palju lihtsam on surma saata vähese kvalifikatsiooniga, sunniviisiliselt värvatud noort poissi, kui kogemustega profisõjaväelast.
Elavjõu hoolimatu kasutamise näiteid ei tasu aga kaugelt otsida -nii umbes 200km Tallinnast idapoole… Ja sealt näeme, et kõige arutumalt tapetakse just noori, kogemusteta sõdurpiosse.
Automatiseerimine tähendab automaatselt ka sõja ebaisikustamist ja sellega sõjapidamise künnise allatoomist. Ma ei õigusta kahuriliha mõttetut kulutamist sugugi mitte, aga kahurilihal on hing sees. Operaator Arizonas muutub masinaks, mida ta juhib.