Ettevaatusprintsiibist I – põhimõtteline probleem
Enamasti lähtutakse poliitika kujundamisel mingitest põhimõtetest/printsiipidest, mis on aluseks konkreetsema tegevuskava vastuvõtmisel. Nii on Euroopa Liidu üheks kõige mõjuvõimsamaks printsiibiks kujunemas (PDF) ettevaatusprintsiip (i.k. precautionary principle):
The simplest interpretation of the precautionary principle is that “it is better to be safe than sorry.” But the principle comes in many diverse forms, ranging from weak to strong.
Ettevaatusprintsiipi on võimalik kasutada (ja kasutatakse) sellistes valdkondades nagu kliimamuutused, geneetiliselt täiustatud organismid, tuumaenergia, pestitsiidid, uued ravimid ja isegi sõjalised konfliktid.
Kahjuks on ettevaatusprintsiibi kõige suuremaks puuduseks tõsiasi, et liigne ettevaatlikus võib põhjustada liigseid keelde ja regulatsioone, mis ületavad igasuguse ettevaatlikkusest saadava kasu ning võivad pikemas perspektiivis põhjustada isegi kahju.
Selle asemel, et läbi viia põhjalik riskianalüüs piirdutakse ettevaatus printsiibist lähtudes sama analüüsi pealiskaudsema versiooniga, kus peamine tähelepanu on suunatud sellele, mis jubedused ära jäävad, kui mingi tegevus keelatakse või üksikasjalikult reguleeritakse. Mainimata jäävad sellises pealiskaudses analüüsis tehingu- ja alternatiivkulud, mida on niigi keeruline mõõta, millest inimestel puudub sageli arusaam ja seepärast ka sügavam huvi.
Sellele vaatamata on ettevaatusprintsiip leidnud kajastamist isegi Juridicas 2002. aastal kui Hannes Veinla käsitles seda tasakaalukas artiklis Ettevaatusprintsiip vabakaubanduse piirajana: USA ja Euroopa Liidu suur vastasseis (PDF), kus analüüsib USA ja EL erinevaid arusaamu ettevaatusprintsiibist seoses 1996. aastal WTO vaidluste lahendamise organini jõudnud kaasusega kasvuhormoonide mõjust loomalihale. Üks huvitavamaid ja kokkuvõtlikumaid tsitaate Hannes Veinla artiklist, mis illustreerib kahe hiiu erinevat lähenemist:
Ettevaatusprintsiibi USA ja WTO käsitlust hormoonide kaasuses on mitmed juhtivad keskkonnaorganisatsioonid teravalt kritiseerinud. Mitmed kommentaatorid näevad selles ka tsiviliseeritud ja hoolika Euroopa vastasseisu riskivalmi, muretu ja vägivaldse Ameerikaga. Seega oleks ettevaatusprintsiip justkui vastukaaluks industrialiseerimisele, globaliseerumisele ja amerikaniseerumisele. On aga ka vastupidiseid arvamusi. Staatiline, tehnofoobne ja protektsionistlik Euroopa püüab vastu seista turumajanduslikule, teaduslikule ja ettevõtlikule Ameerikale. Seega takistab ettevaatusprintsiip teaduse ja kaubanduse arengut ning seega ka progressi. Ka teaduslikes käsitlustes on progressi pidurdamist peetud kõige olulisemaks ettevaatusprintsiibi rakendamisega seotud ohuks.
Just sellepärast on äärmiselt tervitatav Robert W. Hahn’i ja Cass R. Sunstein’i artikkel The Precautionary Principle as a Basis for Decision Making (PDF vajab registreerimist), mis selgitab majandusteaduse analüüsimeetodeid kasutades ettevaatus printsiibi riukalikust ja ohtusid, juhtides samas tähelepanu küsimustele, mis muidu tähelepanuta võivad jääda:
To begin, an essential dilemma for policy makers is that it is not clear what to do if one wants to be “safe.” How safe is safe enough? Without considering the costs of providing safety, it is virtually impossible to answer this question.
For those who favor taking regulatory precautions, the conceptual difficulty is even worse. Risks, sometimes unforeseen, can arise from action as well as from inaction; consider the war in Iraq. And reducing risks in one policy domain (say, the environment) could increase risks in another (say, defense)— especially when resources are scarce.
A key problem with strong versions of the precautionary principle is that
they are logically inconsistent. They would frequently eliminate all policies from
consideration—including the status quo —because almost all policies impose risks
of one kind or another.
Artikkel on mõne lehekülje pikkune ning kasutab hulgaliselt erinevaid näiteid ettevaatus printsiibi tagajärgede ja mõjude illustreerimiseks. Autorid peatuvad ka riskide minimeerimismaanial ning tõsiasjal, et inimesed on alati elanud riskidega ning sellest pole ka tulevikus pääsu. Üritada kõiksugu riske ennetada – pakkuda lahendusena keelamist ja reguleerimist – on lootusetu ettevõtmine, mille otstarbekuse üle on põhjust mõelda kõigil.
Ettevaatusprintsiibi teises osas arutlen konkreetse kaasuse üle, mida on just ettevaatus printsiibist lähtudes üritatud “lahendada” – REACH ehk Registration, Evaluation and Authorisation of CHemicals.
Vaata Vabalogis ka:
Ettevaatusprintsiibist II – REACH
Ettevaatusprintsiibist III – Kyoto protokoll
Categorised as: ...
Lisa kommentaar