VABALOG

Ettevaatusprintsiibist III – Kyoto protokoll

Kyoto protokoll (v.t ka varasemaid postitusi Kyoto’st 1, 2, 3, 4, 5, 6) on üks paremaid näiteid ettevaatusprintsiibi liiga agarast rakendamisest.

Nagu enamus sellel planeedil elavaid inimesi olen ma nõus möönma, et globaalse kliima soojenemine on osaliselt tingitud inimtegevusest. Samas ei saa ma nõustuda sellega, et globaalse soojenemise ainsaks põhjustajaks (või isegi peamiseks põhjustajaks) on inimtegevus või et soojenemise tagajärjed on ainult negatiivsed ning seda peaks mingi sedavõrd puuduliku lahendusega nagu Kyoto protokoll üritama kuidagi ohjeldada.

Mõnevõrra kindlamana tunnen ma ennast seda väites tänu hiljuti Der Spiegelis ilmunud artiklile, mis tutvustab Shveitsi kliimateadlaste tööd jääliustikega Alpides ning nende uut hüpoteesi, mille kohaselt:

The glaciers have shrunk down to almost nothing at least ten times since the last ice age 10,000 years ago. “At the time of the Roman Empire, for example, the glacier tongue was about 300 meters higher than today,” says Joerin. Indeed, Hannibal probably never saw a single big chunk of ice when he was crossing the Alps with his army.

The most dramatic change in the landscape occurred some 7,000 years ago. At the time, the entire mountain range was practically glacier-free — and probably not due to a lack of snow, but because the sun melted the ice. The timber line was higher then as well.

The scientists’ conclusion puts the vanishing glaciers of the past 150 years into an entirely new context: “Over of the past 10,000 years, fifty percent of the time, the glaciers were smaller than today,” Joerin states in an essay written together with his doctoral advisor Christian Schluechter. They call it the “Green Alps” theory.

Uusi teooriaid ümbritseb alati mõningane ebakindlus ning “roheliste alpide” teooria pole mingi erand. Samast artiklist:

Wilfried Haeberli of the Department of Geography at the University of Zurich is a more vocal critic. The extreme warm phases suggested by Schluechter’s theory are not compatible with findings derived from ocean sediments, pollen analysis and ice cores. In fact, most climate data proves that since the Ice Age, it has never been warmer than it is today. How, one might ask, could the Alps have been free of glaciers in the Stone Age?

Head küsimus, millele jään huviga vastust ootama. Seniks lepin aga Friends of Science nimelise organisatsiooni müüdid ja faktid lehekülje ning väikse dokumentaalfilmiga (vajab media player’it), millest loodetavasti õnnestub teistel näha rohkem kui esimest osa (OS X media player pipardas).

Kyoto protokoll on minu arvates üks ettevaatusprintsiibi masendavamaid tagajärgi. Tänu “üldisele konsensusele” IPCC-s on teadlased ja klimatoloogid nõustunud millegi väga üldisega (kliima on soojenenud ja selle taga on inimtegevus), mis on oma korda võimaldanud poliitikutel jõuda Kyoto protokollini, kust välistatud järgmise aastakümne kõige agressiivsemad saastajad Hiina, India, enamus Aafrikast ning Kagu-Aasias.

Rahalised ressursid, mida Kyoto protokollist kinni pidamine neelab (tagasi hoidlike arvutuste kohaselt kümneid miljardeid dollareid) võiksid hoopis minna vaesemate piirkondade infrastruktuuri ja haridusesüsteemi arendamisesse.

Kyoto protokoll on poliitiliselt atraktiivne: ta võimaldab suurriikide poliitikutel särada maailmapäästjate rollis; jätta nende valijatele mulje, et nende riik on maailmas üks edumeelsemaid ja tegeleda tõsiste rahvusvaheliste probleemide asemel hoopis raha suunamisega sinna, kus seda ei pruugi üldse vaja minna.

Need ei pruugi olla ainsad põhjused, kuid kahjuks on minu arusaam poliitikute motivatsioonist üpris küüniline.

Mis on aga Kyoto protokolli aluseks? “Üldine konsensus”? Mis teadusest sai, mis ei rajane konsensusele vaid põhjalikele uurimustele ja faktidele? Kas keegi on üldse mõelnud sellele, millised on Kyoto’st kinnipidamise tagajärjed pikemas perspektiivis, mis uued tehnoloogiad jäävad kasutusele võtmata, millised võetakse kasutusele aastakümneid hiljem, sest nende väljatöötamiseks puudus finantseering?

“Parem karta kui kahetseda” lähenemine võib märksa kallimaks maksma minna kui mitte midagi tegemine, kuid kuidas sa tegevusetus valijaskonnale müüd?

Samal teemal vaata ka:
Marek Strandberg Lombitagusest rumalast riigist (11.07.2205)
Robert J. Samuelson Greenhouse Hypocrisy (09.07.2005)

Tagged with: ...

Categorised as: ...