VABALOG

Järjekordadest Rootsis – on ka teisi kriitikuid

Mõni aeg tagasi kirjutasin järjekordadest Rootsis. Tõestuseks sellest, et ma pole enda kirjeldustega liiale läinud pakun lugemiseks artikli The Localist, mis vahendab Rootsi uudiseid inglise keeles. Seega mõned näited artiklist Stockholm Syndrome: The Waiting Games:

As I write, I am waiting on the phone, on hold to an electricity company. A very gentle and not unattractive voice has just informed me that I am number 73 in the queue and that my call will be answered shortly.
* * *
Yesterday lunchtime as I popped into Systembolaget the red counter flashed 130. I took my ticket. Number 191 – 61 people before me.
* * *
Today I decided to give in to my wanton desire and made a beeline for the balloon-festooned outlet at the end of the main station hall.

There were seven people in the queue for the only till which was open. The sleepy teenager behind the counter was unenthusiastic about her job, rolling her eyes every time the Italian tourists at the front of the queue changed their minds.

Someone who seemed to be slightly more senior – judging by the lack of eye contact with the customers, an acquired skill among reluctant serving staff – loitered behind the burger racks.

The Italians drifted off and the queue, which by this time had built up behind me, shuffled forward. It was all happening in slow motion. Even the McMusic was slowing down.

Autor on muide jõudnud põhimõtteliselt samadele järeldustele kui mina:

Of course, the real solution would be to cut the cost of employing people and get them working harder to keep their jobs, but we’ll leave the politics to the editorial page.

Lõpetuseks väike soovitus kõigile, kes kavatsevad mingit suuremat äri Rootsis avada:

When operating in Sweden, the labour costs mean you’ll never be able to afford to give good service. Indeed, Swedes don’t even expect good service.

But what they do expect, more than anything, is that your bad service is distributed equally.


Categorised as: ...


4 kommentaari

  1. Jaan ütleb:

    Päris hea artikkel:)

    Eelmise nädala visiidil Rootsi sattusin ka mina neid “piletimasinaid” igal pool nägema… järjekorrad siin ja seal.

    Tahtsime saata mõne postkaardi oma kodustele, kuid oh üllatust – postkaardi järjekord oli nii pikk, et ei viitsinud oodata.

    Käisime oma seltskonnaga ka Göteborgi lõbustuspargis (Skandinaavia suurim muide) ning valmistasin ennast juba varakult ette pikemaks sabas-seismiseks. Teadagi peab suurtes lõbustusparkides tundide viisi sabas seisma, et midagi lühikest ja kiiret kogedada. Minu üllatuseks ei olnud aga need sabad sugugi nii pikad. Maksimaalne pikkus sabas seismiseks oli 35 minutit ning seda tegime vaid korra… enamus atraktsioonidele sai 15 minutiga… üksikutele parematele läks veidi rohkem aega. Päeva lõpuks sai aga isegi 5 minutiga hakkama, et puude vahel “Ameerika mägedel” kihutada.

    Seda artiklit lugedes tuli mulle meelde ka enda analoogne kogemus Mäkibrugeri ostmisest. Kui ma Lundis ühte Big Mac’i ootasin, siis hakkasin sügavalt mõtlema, et mida see “kiirtoidu restoran” ikkagi Rootsis tähendab? Aega mul ju oli, sest meil läks rohkelt üle 15 minuti, et kaks einet kätte saada… kassa esine oli ümbritsetud inimestest, kes olid tellimuse esitanud, aga mingil põhjusel ühtegi burgerit ei tulnud. Sellisel juhul poleks aidanud ka rohkemate kassade avamine, sest mingit pikka saba tegelikult ei olnud… inimesed lihtsalt ootasid, et oma makstud burger lõpuks kätte saada.

    Siin Eestis minu töökoha kõrval asuvas väikeses sööklas saab korraliku lõuna (loe: mitte rämpstoit) kohe kätte ning selle jõuab ka ära süüa sama aja jooksul, mis kulus ühe burgeri saamiseks Rootsis… vot see on kiirtoit – ja veel tervislikum ka.

    Kuigi Eesti teeninduskultuuril on veel hulka arenguruumi suudab mõni üksik koht mind ikkagi üllatada. Nimelt, olen tööalaselt seotud Narva maantee remondiga ning objekti külastustel ka aeg-ajalt sealses väikses alevikus söömas käinud. Tänu suurejoonelisele teedeehitusele nende ümbruses on sealne väike söökla ülipopulaarseks saanud. Võiks arvata, et seal on lõunatundidel ka pikad sabad… aga ei ole. Sealse väikese söökla ühe kassaga leti taga on korraga töötamas 3-4 inimest. Igal ühel on oma kindel funktsioon: üks-kaks võtavad tellimusi ja tõstavad toitu, üks tegeleb rahaga ning veel üks-kaks pidevalt varustavad, et midagi ei jääks puudu. Menüü valik on neil samuti üllatavalt mitmekesine… ma kujutan ette, et ka köögis on neil igati suur kokkade meeskond. Igatahes on seal alati meeldiv käia ning on selgelt näha, et tavaliselt seal nii palju inimesi tööl ei oleks, aga tugev nõudlus on taganud ka korraliku pakkumise. Ainuke, mis kipub napiks jääma, on laudade arv.

  2. Anonymous ütleb:

    Loen ja imestan, et kui hästi on asjad kapitalistlikus Eestis võrreldes arenenud sotsialismiga Rootsis!? Tekkib mõte, et peaks ise ka mingil ajal kontrollima ja proovima minema.
    Paul

  3. Jüri Saar ütleb:

    Eks ta kipub nii olema…

  4. Anonymous ütleb:

    Hmh…kommentaaride test

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga