VABALOG

Kust otsast alustada banaani koorimist?

Kunagi aastaid tagasi, kui ma veel koolis käisin, pakuti meile ühes vahetunnis banaane, millest sai alguse huvitav diskussioon. Ammendava vastus õnnestus selle aastate tagusele vestlusele leida alles täna: kust otsast on banaani õigem koorida ja miks?

Vestlus sai alguse sellest, et mulle meeldis (meeldib siiani) banaani koorida sellest otsast, mis ei ole puu küljes olnud vastupidiselt valdavale enamusele. Võib-olla aitab kui ma kutsun valdava enamuse poolt kasutatavat otsa varrega otsaks? Misiganes.

Igal juhul vaatasid mitmed klassikaaslased mind sellise lähenemise peale imelikult ning küsisid, miks ma valest otsast banaani koorin. Kuna mul eriti head vastust ei olnud, otsustasin natuke improviseerida ja hakkasin kõigile väitma, et käepidemest – mis banaanikasvatajate poolt spetsiaalselt mugavuse jaoks välja arendatud – koorimist alustada on vale. Enamus võttis minu kurioosset väidet naljana, kuid paarile inimesele õnnestus piisavalt veenvalt seda lugu rääkida (ja demonstreerida), et nad hakkasid vähemalt enda banaani koorimismetoodika õigsuses kahtlema.

Samas olin ma ise tegelikult üllatunud, et teised samamoodi banaani ei koorinud ja mõtlesin, et äkki on hoopis nendel õigus. Järgmiste nädalate jooksul proovisin banaani koorida “õigest otsast” ehk alustada varrest. Kaua ma sellisele lähenemisele vastu ei pidanud ja koorisin peatselt banaane jälle enda arvates õigemast – varreta – otsast.

Kuid siiski…vahel filosoofiliselt mõnda banaani (ma söön ikkagi palju banaane) põrnitsedes olen mõelnud, et miks ma ikkagi varrega otsast koorimist ei alusta, et kas minu eelistatud meetod on tingitud harjumusest?

Nüüd – aastaid hiljem – leidsin täitsa juhuslikult artikli Slate’ist, mis banaani koorimise küsimusele vastata üritab: The Great Banana Revolution.

Nagu selgub koorivad banaanieksperdid – ahvid – banaane täpselt samamoodi kui mina. Ok, sellest üksi ei piisa mingiteks suurejoonelisteks järeldusteks, kuid nagu artikli autor märgib on varreta otsast koorimise alustamisel paar huvitavat eelist:

Multiple experiments (well, two experiments, actually, since we only had two bananas) quickly convinced a majority of the department that Petal’s way is—surprisingly—easier than the traditional method, though the econometricians thought you’d need to test at least 30 bananas to report that result with confidence. The labor economists immediately resolved to apply for a grant.

The same experiments turned up a remarkable pro-Petal instance of the Law of Unexpected Consequences regarding those long stringy things on the sides of the banana that you peel off after you remove the skin. According to our two experiments, peeling from the non-stem end greatly increases the chance that those strings will stick to the skin and come away with it, obviating the need to remove them separately. The attendant reduction in labor input has been particularly persuasive to the development economists, who have also pointed to potential productivity gains from using the stem as a handle.

Hah, ma teadsin et minu…ahvi meetod on õigem!

Tagged with: ...

Categorised as: ...