Eesti ettevõtja teab enda eeliseid konkurentide ees piisavalt hästi
Teller viitab Päevalehe artiklile Uuring: Eesti ettevõtjad ei tea oma eeliseid konkurentide ees, mille kohaselt ei tea “suur hulk” ettevõtjatest enda konkurentsieeliseid.
Esiteks, ma alustaks küsimusest, et “suur hulk” võrreldes millega?
Teiseks, ma ei tea, kuidas teistega on, kuid minu arvates on “suur hulk” üle 50%. Uuringust selgub, et 11% ütleb, et neil pole eelist ja 12% ei oska mõnda eelist nimetada. Kokku natuke üle 20%.
See ei ole suur hulk, eriti kui arvestada, et (1) osade ettevõtete jaoks jääb näiteks ebamääraseks, et nish või head suhted klientidega on konkurentsieelis, mida tasub eraldi välja tuua (2) inimesed lihtsalt ei viitsinud sellele küsimuse üle pikemalt juurelda ja panid, et ei oska nimetada konkurentsieelist ja (3) ma arvan, et on ka maapiirkondi, kus mõnel ettevõttel konkurents puudub – ollakse ainsad tegutsejad piirkonnas, seega pole muid konkurentsi eeliseid peale eksisteerimise.
Kuidas sa seda mingis uuringus väljendad?
Aga üldiselt jääb mulje, et terve artikkel on MKM poolt ette serveeritud ja igasugune tõsisem mõttetegevus ajakirjaniku poolt selle kokku kirjutamisel puudub.
Näiteks seda, et 47% väikestest ja keskmistest ettevõtetest arvab, et maksukoormus piirab arengut ja 42% arvab, et bürokraatia ja seadusandlus mõjuvad sarnaselt, ei mainita, kuigi need kaks seika on VÄHEMALT sama olulised – eriti kuna need kaks arengut takistavat tegurit on otseselt mõjutatavad avaliku sektori poolt.
Miks me usume nii lihtsameelselt mingi ametniku juttu? See ei ole artikkel, see on ajakirjanike laiskuse ja teadmatuse ära kasutamine inimese poolt, kes on ettevõtlust vist ainult kõrvalt vaadanud.
Uurimus, presentatsioon ja videointervjuud (!) MKM’i leheküljelt.
Categorised as: ...
väga hea point kogu jutus.. tüüpiline ‘uudise tegemine’ sellisena, et asi ‘müüks rohkem’
pigem ebatüüpiline – seda, et ametnik on tropp ja segab ja piinab Maksumaksjat, on alati lihtsam müüa… 🙂
Olles ka ise ettevõtja võin öelda, et igasugu küsitlustega tülitatakse üsna sageli. See tingib pealiskaudse vastamise. Kui nüüd veel küsitakse, et mis konkurentsi eelised sul on, siis valikvastuseid tõenäoliselt antud ei ole ja ega ikka paljud ei viitsi ka vastata! Ja mingeid põhjapanevaid järeldusi nende küsitluste vastustest küll ei julgeks teha.
Miks me usume nii lihtsameelselt mingi blogipidaja juttu? 🙂 Kust sa, JS, tead, et nii ei ole? On sul kogemusi müügi,marketingi,turunduse,pr,konsultatsiooni jms alalt ja on sul klientideks Eesti ettevõtteid seinast seina?
Kuidas, see on iseasi (äkki umbropsu või kogemata), aga lehes toodud järeldus on laias laastus õige.
Ega ei peagi blogija juttu uskuma 🙂
Mina pakun alternatiivse tõlgenudse sama uurimue põhjal, kuid ei tee üldistusi nagu “suur hulk” 23% kohta vaid kirjutan konkreetsetest numbritest ja pakun välja, miks ei pruugi üldistavate järelduste tegemine olla õigustatud.
Ma olen täitnud piisavalt küsitlus, et teada kuidas mina mingile järjekordsele küsitlusele vastan. Sellest on juba natuke aga juttu olnud, kuidas Eestis küsitluste korraldamine käib:
http://vabalog.blogspot.com/2005/05/emori-ksitluse-valimi-kallutatusest.html
Ma üritaks sind veel natuke veenda, miks konkurentsieelise mitte mainimine pole ka “suure hulga” ettevõtete puhul niivõrd kaalukas.
Esiteks, uurimuse lk 22: “…ligi veerand kuni 250 000
kroonise käibega firmadest väidab, et neil pole eeliseid.” Väiksed ettevõtted ei pea nii põhjalikult enda tegevust planeerima või kaardistama kui suuremad ettevõtted, sest on paindlikumad ja suudavad muutustega keskkonnas märksa kiiremini kohaneda. Lisaks puudub suurematele ettevõtetele omane inerts ja kommunikatsiooni probleemid.
Loomulikult oleks kena kui kõik põhjalikult enda tegevuse läbi mõtleks, kuid mida väiksem ettevõtte, seda vähem personali ja muid ressursse planeerimisega tegelemiseks. Pigem keskendutakse enda põhitegevusele, mis rajaneb otse klientidega suhtlemisele ja jooksvalt teenuste arendamisele.
Teiseks, lk 22 leidub ka selline lause: “…enne 1991. a. alustanud ettevõtted mainivad keskmisest vähem unikaalset toodet (13%) ja tervelt veerand neist ei oska välja tuua ühtegi konkurentsieelist”. Kui 1991. aastal asutatud ettevõte täna tegutseb, siis tõenäoliselt on tal mingi konkurentsieelis vaatamata sellele, et seda ei osata/taheta nimetada. Siin võib olulist rolli mängida ka küsitlusele vastanud inimese kontseptuaalne raamistik – kas ta üldse teab või tähtsustab konkurentsieelist?
Kolmandaks, soovitan vaadata uurimuse lk 41 asuvat kokkuvõttet juhtide hariduse kohta, kust selgub, et vaid 20% on majandus- või juhtimisalane haridus. Et nüüd kõigist küsitletutest ei pea natuke üle 20% konkurentsi eelist tähtsaks või mainimist väärivaks ei ole eriti üllatava.
Lõpetuseks, sina otsustad, kas minu versioon on usutavam ajalehes kirjutatust või mitte, kuid ma toon ära ka viite otse uuringule, millega võid ise tutvuda ja lihtsalt ignoreerida minu kirjutatut.
Ehk on see sinu jaoks sobivaim lahendus.
Ma ei saanud seekord hästi aru. Loo pealkiri on et “teab küll”, aga sinu viimane kommentaar tõestab, et “ei tea ikka küll”. Ehk siis seda mida minagi väitsin.