Miinimumpalga eugeenilisest ajaloost
Miinimumpalka peetakse tänapäeval progressiivseks poliitikas, millele leidub rohkem toetajaid poliitmaastiku vasakult kui paremalt poolt. Peamiseks argumendiks miinimumpalga kehtestamisel ja tõstmisel on ikka ja jälle “inimlikus” ja “inimväärikus”.
Majandusteadlased on juba mõnda aega proovinud tähelepanu juhtida seigale, et miinimumpalga kehtestamine jätab inimesed, kelle poolt tehtav töö ei vääri miinimumpalka, tööta. See argument pole miinimumpalga toetajata seas aga erilist kaalu omanud. Miinimumpalga tagajärgi on kas ignoreeritud või üritatud väita nagu ei mõjutaks miinimumpalga tõstmine eriti midagi.
Kuid see ei olnud alati nii.
Mõnevõrra üllatav lugeda Tim Leonard’i uurimust Protecting Family and Race: The Progressive Case for Regulating Women’s Work (PDF).
Uurimus käsitleb peamiselt n.n. progressiivselt mõtlevate inimeste suhtumist naiste rolli ühiskonnas ja seda, kuidas läbi seadusandluse üritati naiste rolli tööturul reguleerida. Minu jaoks oli aga kõige üllatavam see, millist rolli mängis eugeenika “progressiivsete” inimeste ettepanekutest ja maailma vaates.
Näiteks miinimumpalga kehtestamise eesmärgiks oli just inimeste (naised, hälvikud, kurjategijad, immigrandid) välja tõrjumine tööturult:
What is more surprising is that these leading progressives campaigned for labor reform while also maintaining that restrictive labor laws, such as legal minimum wages, would disemploy poor workers. Moreover, these progressives argued that minimum-wage-induced disemployment was a social benefit. Legal minimum wages and other statutory means of inducing undesirable groups to leave the labor force were, in the progressive view, a eugenic benefit. A legal minimum helped the deserving poor by removing from employment the undeserving poor, who, by virtue of their hereditary infirmities, were wrongly dragging down the wages of the better class of worker.
Kui paljud miinimumpalga toetajad teavad, kust miinimumpalga idee üldse alguse sai? Ja kui nad teaksid ning mõistaksid, millised tagajärjed on miinimumpalgal just vaesemale osale elanikkonnast, siis kas jätkaksid miinimumpalga toetamist?
Samas uurimuses leiab käsitlust ka see, kuidas miinimumpalk kui poliitika üldse toetust leidis. 20. sajandi alguses oli veel paljudele suht segane, mille eest inimesed palka said. Palka nähti rohkem seotuna inimese tarbimisvajaduste kui produktiivsusega. Selletõttu oli progressiivset poliitikat ajavatel inimestel kerge nõuda miinimumpalka – osad inimesed väärisid lihtsalt kindlat sissetulekut.
Loomulikult oli ka neid, kes mõistsid, et just inimese tootlikus peab määrama tema palga taseme mitte riik läbi seadusandluse. Üks parimaid selgitusi miinimumpalga väärastavast mõjust pärineb USA ülemkohtu kaasusest Adkins vs. Children’s Hospital, kus üks kohtunikest väitis, et “kauba müümine” ei erine põhimõtteliselt “tööjõu müümisest”:
If one goes to the butcher, the baker or grocer to buy food, he is morally entitled to obtain the worth of his money, but he is not entitled to more. If what he gets is worth what he pays, he is not justified in demanding more simply because he needs more, and the shopkeeper, having dealt fairly and honestly in that transaction, is not concerned in any peculiar sense with the question of his customer’s necessities.
Igal juhul huvitav uurimus, mida tasub lugeda kõigil, kelle arvates seadusega kehtestatud miinimumpalk on midagi õilsat ja head.
PS. Muide, kohaliku blogosfääri üks vasakpoolsemaid liikmeid miinimumpalka ei toeta!
Categorised as: ...
Lisa kommentaar