Rootsi tegelikust töötusmäärast, naiste tööhõivest ja alkoholimonopoli reklaamist
Vaadates viimase paari nädala postitusi avastasin, et pole ammu kirjutanud sellest kummaliselt ülekiidetud kringlist, mis on Rootsi majanduspoliitika ja illusioonidest, mida statistika selle riigi kohta kummutab, kuid enamus inimesi ignoreerib.
Viimase nädala üks huvitavamaid uudiseid oli, et töötus polegi Rootsis 5,4%. Selgus, et Rootsi Statistikaamet ei arvestata töötust päris sama rahvusvahelise standardi järgi, mis näiteks USA või Prantsusmaa vaid neil on oma (kindlasti palju armsam) mudel. Johan Norberg selgitab:
The official rate is 5.4 percent (242 000 people). Not too bad, and closer to economies like US, UK, Ireland and Australia than to continental Europe. But something is strange. Sweden has decided to measure unemployment differently from other countries. For example those who are looking for a job, but who are studying meanwhile, are not included in the workforce or the unemployment. Contrary to ILO´s recommendations, and unlike almost all other countries. That´s another 87 000 people.
Furthermore, there are more than 121 000 persons who are unemployed, and are therefore in special, tax-funded projects, which will – the theory is – increase their ability to get a job later on. They are not counted as unemployed in the statistics. Isn´t that a bit too convenient?
As a percentage of a workforce of 4 579 000 (in which I now include the 87 000 studying, but job-searching), that gives us a rate of 10.3%.
Ma soovitan lugeda tervet Norbergi postitust kust selgub, et tegelikult ei tööta veel teist sama palju rootslasi, kuid kuna seda arvu ei kajasta ka teised riigid, siis ei tee Norberg sellest suuremat numbrit. Samas ei tasu unustada, et pikaajalise haiguspuhkuse saamine Rootsis ei ole just eriti keeruline ning on riigi poolt ka meeldivalt kompenseeritud.
Üheks peamiseks töötuse põhjuseks on – nagu varem juba kirjutatud – suured tööjõukulud koos hüvitistega ning regulatsioonid, mis takistavad firmadel inimeste vaba palkamist ja vallandamist.
Riigipoolt kehtestatud hüvitised on eriti helded naistele, ainus probleem on, et tööandjad üritavad üha rohkem ja rohkem vältida olukorda, kus nad peavad naisi palkama. Ainsad tööandjad, keda naiste palkamisega kaasnevad arvestatavad hüvitised ei hirmuta, on loomulikult need asutused, mis ei pea kasumi ja kahjumi peale mõtlema, kes saavad enda kulud kaetud maksutuludest – teretulemast avaliku sektorisse:
75% of Swedish women are working in the public sector – traditionally the lower-paid, lower-qualified end of the employment market – while 75% of men are working in the racier, more demanding private sector. What has happened through the years of family-friendly policies, she says, is that private companies have reduced their number of female employees because they can’t afford the cost of the generous maternity packages.
Nii kirjutab muideks The Guardian, mis ei ole just tuntud enda turumajanduse sõbralikkuse poolest. Artiklist ‘For decades we’ve been told Sweden is a great place to be a working parent. But we’ve been duped’ tuleb välja veel paar huvitavad seika. Näiteks on Rootsis asuvate firmade tippjuhtide seas ainult 1,5% naisi samas kui USA’s ulatub sama protsent 11-ni. Huvitavad on ka meeste ja naiste palga erinevused, mis on 20% ringis Rootsis, kuid mujal Euroopas:
Italy has a 15% pay gap, Spain a 12% gap and Belgium and Portugal an 8% gap. None of these countries is held up as providers of great family-friendly packages – indeed, some of them, including Portugal, have systems in place that are not only a great deal less generous than that of Sweden, but also a lot less accessible.
Järeldusi: majandus on väga keeruline igat pidi läbi põimunud süsteem, kus millegi “heatahtlik” muutmine võib tekitada olukorra, kus esile kerkivad kõrvalnähud, mida keegi ei soovinud ega osanud üldse ennustadagi. Enamasti üritatakse aga riigi poolse sekkumisega tekkinud probleeme lahendada täiendava riigi poolse sekkumisega, mis – üllatus, üllatus – teeb olukorra heal juhul lihtsalt keerulisemaks, halval juhul aga tekitab täiendavaid probleeme…
…näiteks riiklik ravikindlustus ja alkoholi liigtarbimine.
Rootsi alkoholimonopoli Systembolaget teeb praegu Euroopa suuremates ajalehtedes promo 2,7 miljonit SEK’i maksnud reklaam Dear Mr.B, mis mõeldud Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barrosole, kuid mida saavad kõik uudishimulikud nautida.
Lühidalt: tegu on väikse propaganda filmiga, mille peamiseks argumendiks näib olevat, et alkoholi liigtarbimine põhjustab Euroopas 200-500 miljardit eruot ravikulusid aastas ning et seda vältida võiks teha nagu Rootsis: tekitada riikliku alkoholimonopoli või vähemalt mitte rootslaste süsteemi õõnestad.
Minu arvates on ravikulude vähendamiseks üks väga lihtne moodus: lõpetada riiklik ravikindlustus, mis võimaldab inimestel enda tervise ja kehaga ümber käia hoolimatult, sest seos ravikulude ja tervislike elusviiside vahel on praktiliselt olematu ning domineerib mentaliteet “küll riiklik ravikindlustus probleemid kinni maksab”.
Ma julgen väita, et kui inimesed enda ravimise eest ise maksma peavad, siis lõppeb ka liigne keha vägistamine alkoholiga…või vähemalt need, kes enda tervise eest hoolitsevad ei pea teiste idiootsust kinni maksma.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar