Kohstuslik tervisekontroll on surnult sündinud idee
Olen hämmastusega lugenud, kuidas viimase nädala jooksul on Alar Jõks alustanud kohustusliku tervisekontrolli propageerimist ja õigustamist. Eriti masendavaks teeb kogu loo juhtum, et kuidas seda uut sundi üritatakse õigustada:
Minu poole on pöördunud inimesed, kes leiavad, et autojuhilt turvavöö või mootorratturilt kiivri kasutamist ei tohi nõuda, kuna nad ei ohusta kedagi peale iseenda,» rääkis Jõks.
«Aga kui see inimene teeb avarii, on tema ravikulud riigi kanda, seega kui inimene ise ei taha oma tervist hoida, peab teda teatud tingimustel sundima,» selgitas ta.
Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna sõnul peab riik rakendama sundi, sest kasvav alkoholi liigtarbimine, suitsetamine ja liikumisvaegus on ühed peamised tervise ja inimelude röövijad.
Selle asemel, et otsida uusi sunde ja vähendada inimeste endi vastutust, tuleks inimestele anda valik ning kõige lihtsam tee seda teha on ka pikemas perspektiivis vältimatu: ulatuslik tervisekindlustuse reform, kus loobutakse solidaarsusprintsiibist.
Praeguse hoolimatu ja sageli ükskõikse tervisesse suhtumise ajendid võib leida just solidaarsusprintsiibist, mis ei võimalda inimesel mingit tagasisidet sellest, millised on inimese eluviisid, kuidas see mõjutab tervisekindlustust ja summasid mida ravimine vajab. Kõik teavad, et nad võivad teenida miinimumpalka, kuid saavad riigilt samaväärset ravi, isegi kui nad on enda tervise ise ära rikkunud suitsetades, juues või lihtsalt diivanil televiisorit vahtides.
Haigekassa rahastamine läbi maksutulude, millest paljudel töötajatel puudub ettekujutus (kas sina tead, palju sinu tööandja sinu eest sotsiaalmaksu tasub?). “Kindlustuse” võtja on aga monopoolses seisundis riigiasutus, kes võib üritadada sulle aga juba praegu vähegi keerulise ja kallima haigus ravimise eest mitte maksta.
Kohustuslik tervisekontroll on üks nendest ideedest, mis näeb vaimukas välja paberil, kuid mille rakendamise praktiline pool tekitab probleeme, millele pole veel jõutud mõelda:
– arste on iga aasta Eestis üha vähem ja vähem, nad peaksid tegelema reaalsete probleemidega mitte kontrollima terveid inimesi vastu nende tahtmist. Mis saab nendest haigetest, kes jäetakse mõnele tervele inimesele tervisekontrolli tehes ukse taha?
– kes seab halbade tulemuste “karistuse” piirid ja mis saab nendest inimestest, kes ei mahu normide piiridesse? Kas nemad peaksid lihtsalt “karistusega” leppima, isegi kui nad jälgivad tervislike eluviise?
– korralik tervisekontroll (terviseauditi näol) võtab aega kuskil 4 tundi, mis ka kõige parema tahtmise juures on vähemalt kolmandik tööpäevast. Mis täiendavatest patsientidest saab juttu olla, kui osa inimesi jääks ukse taha?
– mis takistab arste kasutamast vältimatut paindlikust enda huvides? Summad, mida saab võtta ravimihüvituskuludest ja töötushüvitistest võivad olla suuremad kui “kingitus”, mida näiteks patsient soovib soodsa vastuse eest arstile maksta.
– kui ulatuslik peab terviskontroll olema, et selle alusel saaks midagi sisulist öelda ja kust tuleb diagnostikaaparatuur perearstidele, mis oleks tõsiselt võetavaks tervisekontrolliks vajalik?
Kui tervisekontrolli soovitakse teha kohustuslikuks ja kontrolli halbu tulemusi soovitakse karistada, siis tuleb inimestele võimaldada haigekassasüsteemist lahkumist ja erakindlustust, kus inimesed teavad, mida nad enda raha eest saavad. Minu jaoks ei ole ühe ametnike ja poliitikute poolt tekitatud kitsenduste ja probleemide puntra lahendamine teise samaväärsega (kui mitte hullemaga) mingi tõsiselt võetava lahendus.
Hiiliv ja täielik riigi kontroll selle üle, kuidas me elame – õigusega täiskasvanuid neid endid puudutavate valikute eest karistada – ei tohiks olla ühegi iseseisvalt mõtleva inimese huvides. Väikeste vabaduste kadumist ei pruugi esialgu keegi märgata, kuid sundidel ja kohustustel on kalduvus koguneda repressiivseks ja piiravaks mantliks, mis lämmatab nii inimeste initsiatiivikust kui loovust.
Vähemalt ei anna Postimehe artikkel alust arvata, et kõik sarnaselt mõtlevad. Asi seegi.
On kaks võimalust jõuda lahendusteni: kehtestada sunde ja piiranguid ning võimaldada valikuid ja vastutust. Aeg oleks mõista, et leidliku ja loovat olendit nagu inimest pole mõtet sundida, isegi kui see on väidetavalt tema enda huvides.
Categorised as: ...
Mul täiskasvanud ja (vähemalt hüpoteetiliselt) iseseisva mõtlemisega inimesena oleks hea meel, kui riik mind kohustaks oma tervist kontrollima, sest tean, et olen inimesena tihti vastutustundetu ja eksin oma valikutes.
Samuti ei leia, et tervisekontroll mu vabadust piiraks või, veel hullem, mu loovust või “initsiatiivikust” lämmataks. See rohkem printsipiaalne eriarvamus, praktilistele probleemidele vastu ei vaidle.
Tundub, et põhimõtteline erinevus on meie vaadetes tõesti olemas. Ma olen nõus, et kohustuslik tervisekontroll tõesti ei piira eriti vabadust või lämmata loovust ja initsiatiivikust, kuid kahjuks ei ole see sugugi ainus piirang. Ta on üks mitmetest ja mis kõige hullem kasutatakse selle õigustuseks riigi poolt tekitatud probleemi. Sisuliselt on see ühe pikema jada algus, kus kõigepealt kehtestame piirava poliitika. Poliitikal on aga mitte soovitud kõrvamõjud, mida soovitakse mingi järgmise meetmega piirata ja seda loomulikult veel mingite vabaduste arvelt. Ja nii edasi.
Huvitav oleks aga teada, kas sa pead vastutustundlikust millekski, mis on kaasa sündinud ja mida pole võimalik muuta või millekski, mida saab arendada ja läbi sihkindla tegevuse rohkem esile tõsta? Mina arvan, et vastutustundlikust saab arendada ja kui inimestele anda võimalus vastutada, siis elu ja kogemused õpetavad neid. Kui riik aga hakkab emmet ja issit mängima, siis ei saa rääkida ka vastutusest. Vastutus saab aga tihti alguse just ajenditest. Pole ajendeid pole ka vastutust vaja.
Ma arvan, et tervisekontroll on mõistlik ja kasulik, kuid mitte kohustuslikuna. Kui on ajendid paigas, siis käivad inimesed ise ja neid pole sinna vaja sundida.
Saab vabatahtlikult, kuid sundida on kergem ja nagu kõik inimesed, kalduvad ametnikud minema lihtsama vastupanu teed.
No jaa. Minu meelest oleks kõige ‘õigem’ siduda sund ja vastutus. Kuidagi. Ehk lihtsalt seada inimesed fakti ette, et teatud riskikäitumise kulusid riik ei rahasta. Kui lähed purjus päi autoga sõitma siis ole lahke: Jääd politseile vahele, saad trahvi. Sõidad puusse – ole lahke, maksa ise oma ravi eest või sinna sa jäädki. julm aga pidulik. Mina maksumaksjana ei näe põhjust, miks minu raha (jahh! riik=kodanik, riigi raha0kodaniku raha!) peaks kulutama alkoholitarbimisest tingitud tervisehädade raviks. Ja kes põhjustab oma joomisega teiste inimeste vigastusi, peaks poole ravikuludest maksma ise.
Riiklik, perioodiline kohustuslik tervisekontroll on ka praegu. Kuni laps saab aastaseks. Järgmine kord tuleb kontroll läbida 7-aastaselt kooli minnes ja siis läbib pool elanikest, see mehisem pool ikka, kontrolli umbes 18-19-astaselt. Kõik. Oleks ikkagi vaja natuke rohkem sundida, kuigi perearstid kurdavad ülekoormust. Lahendus oleks kindlasti see, et lihtsalt riik telliks endalt rohkemate arstide koolitamist.
Praegu on absurdne olukord kus ntks. naistel esineb rinnavähki järjest nooremas eas, juba 30-stel on vähk täiesti tavaline haigus, aga sõeluuringud vähi avastamiseks on alates 45. eluaastast.
Minu meelest olekski valik – riiklik sund ja selle mitte täitmisel pead arvestama, et riik ei rahasta su ravi nende haiguste osas mida oleks võinud ennetavalt avastada lihtsalt täies mahus ei rahasta.
Iskiklik subjektiivne seisukoht.
“Sõidad puusse – ole lahke, maksa ise oma ravi eest või sinna sa jäädki. julm aga pidulik”
Aga mida sa töölkäiva inimesena sotsiaalmaksu makstes (millest u. kolmandik läheb Haigekassale) muud teed, kui maksad ühiskassasse täna, et vajadusel saada ravi siis kui sul on seda vaja isegi kui vigastus on sinu enda tekitatud. Ma arvan, et iga inimene leiab, et ta peab ravi saama vähemalt selle summa ulatuses, mida ta on Haigekassale maksnud isegi siis kui vigastus on põhjustatud tema enda lollusest. Minule meeldiks märksa rohkem võimalus Haigekassale maksmisest loobuda ja ainult erakindlustust maksta.
“Mina maksumaksjana ei näe põhjust, miks minu raha peaks kulutama alkoholitarbimisest tingitud tervisehädade raviks”
Mina ka ei näe, kuid selle asemel, et kehtestada järjekordset sundi, millel on ka ulatuslikud täiendavad kulutused, võiks hoopis praeguse süsteemi reformida märksa indiviidi kesksemaks. Kui sa ikka tead, et maksad ise joomise, suitsetamise või muude ebatervete eluviiside tõttu ka vastavat tervisekindlustust, siis tekivad ka ajendid neid tegevusi vältida. Tervislikult elav inimene saab aga maksta märksa vähem.
“(jahh! riik=kodanik, riigi raha0kodaniku raha!)”
Mida abstraksemana sa jutu hoiad, seda keerulisem on näha tegelikkusest tulevaid probleeme. Probleem tekib sellest, et kodanike on palju ja kõigil neil on omad eelistused ja valikud. Mitte üks valitsus pole suutnud/tahtnud kõiki neid eelistusi arvesse võtta, veel vähem neid rahaliselt toetada. Riigi raha ei ole kodaniku raha, sest kodanikul puudub võimalus seda raha enda parema äranägemise järgi kasutada. Tekib küsimus omandiõigusest, mis antud juhul on juriidilisel isikul (ja selle esindajatel) mitte aga kodanikul. Mina kodanikuna ei poolda paljut, mida siiski rahastatakse. Kui see oleks tõesti minu kui kodaniku raha, saaks ma selle kasutamist otse mõjutada. Aga ei saa ju! Järelikult ei ole minu ega ka ühegi teise kodaniku oma.
” Lahendus oleks kindlasti see, et lihtsalt riik telliks endalt rohkemate arstide koolitamist.”
Esiteks tähendaks see suuremaid kulutusi lühemas perspektiivis ja teiseks, kes ütles, et need arstid peavad pärast hariduse omandamist Eestisse jääma. Sisuliselt subsideeriks vaene eestlane rikkaid lääne-eurooplasi, kes eestlaste raha eest koolitatud arstide oskusi saavad nautida, seda märksa madalama hinna eest kui suudavad pakkuda mitmed kohalikud, kuna arst ise koolitust kinni ei maksnud.
Täiendavate arstide koolitamine tähendab aga kohtade juurde loomist, mis võib aga tähenadad ulatuslike investeeringuid kõigesse väljaõppeks vajalikku. Kõik need kulutused ei ole väiksed ja kuskilt tuleks nende jaoks raha leida. Ja isegi kui raha leitakse, siis kust leitakse hiljem raha nende kõikide palkade jaoks? Piiratud võimalused sunnivad tegema valikuid.
“Ja kes põhjustab oma joomisega teiste inimeste vigastusi, peaks poole ravikuludest maksma ise.”
Miks ainult pool?! Kui kedagi joobes vigastatakse, siis tuleks kõik ravikulud kinni maksta!
“Minu meelest olekski valik – riiklik sund ja selle mitte täitmisel pead arvestama, et riik ei rahasta su ravi nende haiguste osas mida oleks võinud ennetavalt avastada lihtsalt täies mahus ei rahasta.”
Nõus, kuid tingimusel, et mul on sunnist keeldumisele ja sellele järgneva hüvitise kärpe tulemusena võimalik loobuda Haigekassa teenustest tervikuna 🙂
See idee ei olegi nii idiootne. Nõnda saavad jälle tuhanded bürokraadid tööd ja tuhanded logelevad-rumalad jaoskonnaarstid aega surnuks lüüa.