VABALOG

Jälle TrendChart’ist ja innovatsioonist Eestis

Mõningase hämmeldusega lugesin täna Valdo Randpere arvamuslugu Mida külvad, eestlane? kus alguses on juttu innovatsioonist, kuid mis siis läheb üle spordile ja mille viimane lõik jättis mind lihtsalt kukalt kratsima, mõistatama, et mida ta nüüd õieti öelda tahtis.

Samas ütles Randpere siiski väga konkreetselt innovatsiooni kohta:

Olin täiesti kindel, et Eesti on sellises uuringus üks vingemaid riike. Aga oh õudust, mis selgus – Eesti ei ole mitte esimeste seas, vaid Euroopa riikide hulgas üks viletsamaid. Jagame viimast kohta koos teiste mahajääjatega nagu Hispaania, Poola, Slovakkia, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria. Isegi Läti ja Leedu on meist astme võrra eespool, nende riikide hulgas, kes jõuavad teistele järele.

Toodi veel välja keskmised riigid nagu näiteks Prantsusmaa ja Suurbritannia – ja kõige lõpuks parimad. Euroopa innovatsiooni häll asub praegu Rootsis ja Soomes. Eestit kutsutakse uurimuses «laggard», mis peaks tõlkes tähendama «kohmerdaja, venivillem».

Muidugi oli uuringus ka Eestile positiivseid tulemusi, aga lõppkokkuvõttes sattusime mutta eelkõige kolme kriteeriumi tõttu – meie madalad investeeringud uurimisse ja arendusse (R&D), meie olematu intellektuaalne kapital (patendid) ning meie haridussüsteem (väga vähe reaalainete valdkondades ülikooli lõpetajaid).

Kahju, et Randpere ei maini, mis imelist uuringut talle hiljuti näidati, kuid üpris tõenäoliselt on juttu TrendChart’i uuringust millest on Vabalogis juba varem juttu olnud. Ma ei hakka sellepärast samu probleeme uuesti lahkama, kuid mõned täpsustused teeks Randpere loole küll:

1. TrendChart’i uurimuse avalehel ja kõige enam levitatud graafikult võib tõesti jääda mulje nagu oleks Eesti mahajääjate seas, kuid TrendChart võrdleb muutust ehk näiteks kui Läti ja Leedu viivad läbi reforme, mis Eestis on juba läbi viidud, siis saavad Läti ja Leedu punkte, kuid Eesti mitte. Võrdlust leiavad viimase aasta muutused mitte aga üldtase.

2. Umbes kolmandik informatsiooni innovatsiooni kohta pärineb CIS’ist (Community Innovation Survey), mis on kurikuulus selle poolest, et tegu on postiga laiali saadetud ankeetküsitlusega, mille viitsib vastata vähem kui pool küsimustiku saanud firmadest (PDF) ja Saksamaal vaevub näiteks CIS’ile vastama ainult 21% küsitluse saanutest. Selliste madalate protsentide juhul tuleb mängu aga “self-selection bias”, kus küsitlusele vastavad pigem need firmad, millel on positiivseid tulemusi.

3. Soomes ja eriti Rootsis tõukavad innovatsiooninäitajaid lakke suurfirmad ning nende investeeringud arendustegevusse ja patentidesse. Oma rolli mängib ka riiklik poliitika, kuid see on eraldi pikem jutt. Samas on suurfirmadest tulev innovatsiooni pigem konservatiivne olemas oleva täiendamine ning harva midagi radikaalsemat.

4. Väikeriigil nagu Eesti (enda väikeettevõtetega) pole mõtet patentidest eriti vaimustuda või neid mingiks eraldi eesmärgiks seada. Ma ise kirjutan praegu magistritööd, mille üheks oluliseks osaks on ka patendisüsteemi analüüs. Kui ta on valmis, siis teen ta Vabalogist saadavaks. Esialgu piisab ehk sellest kui ütlen, et patendid on ülehinnatud ja ilma patendisüsteemita toimub arendustegevus lihtsalt teistest valdkondades. Kellel sügavam huvi teema vastu, siis Petra Moseri uurimus How Do Patent Laws Influence Innovation? Evidence from Nineteenth-Century World Fairs on hea algus.

5. Eestis arendustegevusse firmade poolt investeeritavad summad on tõesti väiksemad kui võiks olla. Riigi poolset panust arendustegevusse pole mõtet suurendada (kui huvitab “miks” siis soovitan tutvuda Riigikontrolli raportiga) ja tõsiselt võetavateks alusuuringuteks on vaja summasid ja varustust, mida eestlastel lihtsalt ei ole ega tõenäoliselt tule ka olema. Arendustegevusse investeeritakse Eestis vähem aga sellepärast, et vanimad Eesti firmad on alles 15-aastased. Kõige lihtsam viis täiendavat lisandväärtust välja pigistada on firmade juhtimise ja tegevuse tõhustamine, viia see samale tasemele aastakümneid turumajanduse tingimustes tegutsenud firmadega. Me oleme vaikselt saavutamas sarnast taset nii USA kui Lääne-Euroopaga, kuid arenguruumi on veel küllaga. Lääne-Euroopa ja USA firmadel pole aga sageli muud võimalust konkurentidest ees püsimiseks kui innovatsioon. Ma ei näe probleemi selles, et eestlased ammendavad kõige pealt odavamad ja vähem ressurssi nõudvad arenguvõimalused.

6. Mis puutub reaalharidusega inimestesse, siis eestlaste konkurentsieelis seisneb olemas olevate vahendite ja võimaluste uutes kombinatsioonides. Insenere läheb ikka vaja, kuid ma ei saa aru, miks me ei võiks neid Eestisse tuua või vastavasisulist tegevust “outsource’ida” olukorras, kus nii Indiast kui Hiinast on insenere küllaga. Aitab rassistlikust immigratsioonipoliitikast, aeg on teha tõsiseid mööndusi Ida-Aasia kodanikele, eriti neile, kellel satub olema inseneriharidus. Keegi ei leia, et kõik arvuti komponendid peavad olema toodetud Eestis selleks, et arvutit saaks nimetada Eestis toodetuks. Edukas firma ei pea koosnema ainult eestlastest ja aeg oleks sellest müüdist eemalduda.

Milline võiks siis olla Eesti tegelik positsioon innovatsioonis? Slavo Radosevic on enda uurimuses A Two-Tier or Multi-Tier Europe? Assessing the Innovation Capacities of Central and East European Countries in the Enlarged EU (PDF) üritanud muuhulgas ka sellele küsimusele vastata.

Radosevic on üks tuntuimaid Ida-Euroopa innovatsiooniuurijaid ja ta on võrrelnud kõik Euroopa Liidu liikmeid (ilma Maltata) ja koostanud 25 erineva näitaja põhjal indeksi, kus Eesti kuulub samasse seltskonda riikide nagu Austria, Belgia ja Taani kuskile esimese kümne tagumises otsas. Nii Läti kui Leedu jäävad siin selgelt Eestist maha nagu ka Hispaania ja Itaalia.

Radosevici indeksist veel nii palju, et enamus selle andmetest on samuti pärit TrendChart’ist, kuid tasakaalustatud andmetega teistest allikatest.

Innovatsioon on piisavalt keeruline nähtus, et ühe uurimuse graafiku põhjal ei tasu mingeid suuremaid järeldusi ja deklaratsioone teha, mis võivad viia asjatu ja sekkuva poliitikani.

Tagged with: ...

Categorised as: ...