VABALOG

Prügilad kui tulevased metallikaevandused

Tundub, et täna tuleb üks prügikeskne postituste päev. Yahoo Finance’is kirjutatab Alan Deutschman tavaliselt arenguriikide probleemiks olevast metallivargusest, mis on jõudnud USA’sse, Ohio osariiki.

Artiklist selgub, et mitmete metallide hinnad on Hiina ja India ehitusbuumide tõttu kallinenud samas kui maapinnast eraldatavate metallide kogus on püsinud üsna stabiilsena. Kui pakkumine on stabiilne, kuid nõudlus kasvab on hinnatõus turumajanduse tingimuste vältimatu.

Kõrgemad hinnad panevad aga alati ettevõtlike ja nupukate inimeste pead tööle. Osade inimeste jaoks tähendab see metallivargust ja seda peamiselt kohtadest, kus varem sai madala hinna tõttu kasutada vaske või alumiiniumit. Tõenäoliselt pärast hindade kahe ja kolme kordistumist ei ole oleks sarnased kulutused vähemalt osades kohtades enam õigustatud. Nii sunnivad kõrged hinnad ühelt poolt ja metallivargad teiselt poolt ehitajaid otsima ka alternatiive, mis aga vähendavad globaalset nõudlust metallide järgi. Esialgu on selline mõju veel väike, kuid teatud hinnast ja kasutusulatusest alates hakkavad tööle mastaabiefektid, mis toovad metallide alternatiivi maksumuse alla, mis omakorda vähendab survet metallihindadele.

Teiselt poolt juhtub metallidega täpselt sama, mis naftaga ehk metalle hakatakse kaevandama kohtadest, kus see varem ennast ära ei tasunud. Kasutusele võetakse uusi tehnoloogiaid ja hoolikamalt vaadatakse sellele, mida võib leida ka näiteks prügimägedelt:

The good news is that private enterprise has a chance to create a market-driven solution to the looming metals crisis. At IBM’s recent Global Innovation Outlook conference, which brought together some big thinkers to hatch breakthrough ideas about the environment and other problems, one speaker captivated the audience by suggesting we could treat landfills as though they were mines–and dig up the valuable metals buried in them.

Artiklis leiavad mainimist ka mõned huvitavamad numbrid, mis peaksid prügilate kaevandamise – kui mitte juba nüüd, siis üpris varsti – tegema tulusaks äriks:

One ton of scrap from discarded PCs contains more gold than can be produced from 17 tons of gold ore–and humans throw away 20 million tons of electronic waste a year. Americans dispose of 50 million computers annually; by the end of this decade, the Japanese alone will have trashed 610 million cell phones.

Idee iseenesest pole midagi uut ja leidis katsetamist juba 1990ndatel, kuid siis mitmete metallide hinnad langesid, mis omakorda tegi prügilatest metalli otsimise kallimaks ja pidurdas innovatsiooni selles arenevas valdkonnas. Viimastel aastatel on aga prügilakaevandus tehnoloogia siiski jõudsalt edasi arenenud nagu ka meetodid:

As in the 1990s trials, screens and sieves could separate the soil from the waste. The standard techniques of the recycling business would come into play: shredding the waste into very small pieces and using magnets to pull out the ferrous metals. Then comes a new approach, pioneered by recyclers in the past few years, using rotors of magnets that spin very quickly, creating an “eddy current” with a strange electrical effect that makes aluminum and other nonferrous metals levitate and eject from the rest of the heap because they are both lightweight and conductive. If Alcoa gets involved, it could use its highly secretive, proprietary process of “fractional crystallization” for separating alloys from each other, such as copper from aluminum.

Teoreetiliselt arutledes võiks väita, et riikides, mis tegutsesid aastakümneid plaanimajanduse tingimustes ja kus informatiivsete hinnasignaalide puudumise tõttu olid paigast ära tootjate ajendid, võivad prügilad sisaldada turumajandusele orienteeritud riikidest märksa kõrgema metallisisaldusega prügi. Kui see vastab tõele, siis kuri-kuulsaks “Eesti Nokiaks” võivad saada hoopis Eesti prügilad….kuigi jah, meie väike rahvaarv võib osutuda problemaatiliseks, sest prügilad pole piisavalt suured.

Tagged with: ...

Categorised as: ...