VABALOG

Alkoholi müügist öösel kuni narkootiliste ainete legaliseerimiseni – põhjendatult

Mul puudub igasugune soov enamust Delfi kommentaare lugeda või selgitada täiesti pealiskaudselt ja mõtlematult kommenteerivatele inimestele, miks nad peaksid natuke mõtlema, enne kui midagi kirja panevad, selle asemel, et teistele öelda, kuidas nad elama peaksid.

Samas võib Eestis siiski kohata veel inimesi, kes tuletavad meelde, et see, mida ja milla inimene enda kodus teeb, on tema enda asi. Asjalikule Delfi lugejakirjale tuli loomulikult ka täiesti labaseid kommentaare inimestelt, kes ei suuda mõista, et valiku võimalus ei tähenda veel kohustust see valik teha. Iga inimene teab ise kõige paremini, mis talle sobib ja arvata, et temast teab paremini riik või mingi emotsionaalsest oportunismist pakatav “intellektuaal”, on lapsik.

Õnneks on Pronto võtnud kätte ja natuke selgitanud, kui demagoogia ja mõttetuste rohked on osad inimeste kirjutised. Mõned paremad palad:

Vabadus saab ainult eksisteerida koos vastutusega ja senikaua kuni kõikide asjade kohta on olemas käsud ja keelud ei eelda keegi sult tervet mõistust. Kuigi antud juhul oli valitud jutuks küll alkohol on tegu siiski rohkem üldisema probleemiga — kaugenemine liberaalsest maailmamudelist tagasi peaaegu nõukogudeaegsesse sotsiaaldemokraatiasse.
. . .
Pärast öise alkoholimüügi keelustamist suleti Tallinnas terve müriaad poode, nimesed kaotasid oma töö ja firmad lõpetasid tegevuse. Need vaesed müüjad lasti aga lihtsalt lahti. Minu nurgapealne pood, mis oli varem lahti kella 12-ni, on nüüd avatud kella 10-ni (seda peamiselt sellepärast, et kõrval on peamised alkoholi kauplev asutus ja enamus ostab oma napsu õhtul niikuinii sealt). Põhimõtteliselt anti kohalikule väikepoodnikule ja eraettevõtjale rautatud saapaga hoobi tuharasse. Eelkõige soosib see seadus antud hetkel ikkagi surpermarketeid, mille omanikud on kusagil sootuks teises riigis ja mille tulu lõpuks paratamatult riigist välja veetakse.

Soovitan. Omalt poolt lisaks veel nii palju, et vaatamata öisele alkoholimüügi keelule pole alkoholi tarbimine vähenenud. Selle asemel, et juua öösel odavat viina panevad osad kodanikud hoopis süütevedeliku, mis saadaval bensiinijaamadest 24/7. Kas need surmad oleks aset leidnud, kui alkohol oleks olnud saadaval ja mõistliku hinnaga? Kas keegi on mõelnud öösel alkoholi müügi keelamise piirangute negatiivsetele tagajärgedele? Vaevalt.

Samas astuks mina veel ühe sammu ja toetaks ka narkootiliste ainete legaliseerimist paljuski sarnastel põhjustel, mis Dan Drezner, kes spekuleerib enda blogis ka selle üle, millisest Friedmani soovitustest poliitikutele võiks kõige rohkem kasu tulla, tuues välja just legaliseerimise:

If the United States were to legalize (and tax) illegal narcotics in the same manner that legal narcotics, like alcohol and tobacco, are treated, consider the effects on:

U.S. foreign policy: Because of current policies regarding narcotics, the United States is stymied in promoting the rule of law in Afghanistan and several Latin American countries because farmers in those countries keep harvesting products that American cunsumers demand. Because this activity is crminalized, the bulk of the revenues from this activity enriches criminal sndicates and terrorist networks. All for a supply-side policy that does nothing but act as a price support for producers.

Crime: What percentage of the criminal justice and penal systems are devoted to drug-related offenses (click here for some answers)? Even if the sums of money that were spent on drug enforcement activities were instead devoted to treatment, I have to think it would be money better spent.

There are other benefits as well — such as eliminating the racial bias that exists within drug sentencing guidelines at the federal level.

There are two potential downsides to this move. First, actual drug use would likely increase — but this can be dealt with via larger treatment budgets. Second, once this genie is out of the bottle, I suspect there’s no going back.

Eestile piisaks ainuüksi sellest, kui meie alarahastatud ja alamehitatud politsei saaks tegeleda tõsiste kuritegudega. Lisaks oleks aga ainuüksi maksutulu arvestatav, samas kui müügil olevate narkootikumide kvaliteet oleks tagatud ja halva kvaliteedi tõttu kannatanutel oleks õigus õiguskaitsele, mida neil praegu ilmselgelt pole. Hinnad langeks ja narkokaubanduse ümber tiirlevalt organiseeritud kuritegevuselt võetakse ära võimalus suurtele tuludele, mis tulenevad illegaalsest ärist ja mis sageli tingivad ka vägivalda. Maksutuludest oleks võimalik aga laiendada võõrutusprogramme ja suurendada ennetus ja teavitustööle kulutatavaid summasid.

Drezner viitab paarile intervjuule Freidmaniga, mida soovitan samuti kõigil lugeda.


Categorised as: ...


6 kommentaari

  1. paul ütleb:

    Kõik on õige, et inimene peaks ise otsustama, mida teha ja pruukida, kuid….
    Kuid kusagile tuleks tõmmata piir selle vahele, mida võib ja mida ei tohi ühiskonnas lubada/teha.
    Toon näite. Mõned inimesed istuvad vangis mõrva eest, aga võiks ju müüa tapmislitsentse. Kodanik töötab usinalt ja teenib raha, siis ostab endale litsentsi ja saab õiguse väga humaansel viisil tema poolt vihatud kaaskodanik tappa. Kasu sellest on mitmekordne võrreldes sanktsioneerimata tapmisega: 1. Kodanik töötas, et raha teenida. 2. Tapmine viiakse läbi humaansel (valutul) viisil. 3. Kodanikud on väga tähelepanelikud kaaskodanike suhtes, sest need võivad muidu solvuda ja tapmislitsentsi osta. 4. Pole vaja politsei peale nii palju kulutada, sest suur osa tapmisi on legaalsed ja tapjad teada. 5. Pole vaja kulutada legaalsete tapjate vangis hoidmise peale. 6. Pärast litsentsi kasutamist saab kodanik jätkata ühiskonnale kasulikku tegevust.
    Noh, ja kuhu me selle piiri siis tõmbame?

  2. A.Kes ütleb:

    Tavaline vastuargument Pauli näitele oleks, et tapmine hõlmab lisaks oma “privaatruumile” veel kellegi teise oma – tappes kaaskodanikku, piirad tema vabadust. Alkoholi või narkootikumide pruukimine, väidetakse, seda ei tee.

    Vastuargument vastuargumendile on, et aga loomulikult hõlmab alkoholi või narkootikumide pruukimine teiste inimeste privaatsfääri – alkoholismitõvega isad peksavad lapsi ja hülgavad perekondi. Rasedad naised, kes tarvitavad uimasteid, toovad ilmale taandarenenud lapsi. On vastutustundetu nende inimeste “vabadust” mitte piirata.

    Siinkohal jaguneb vaidlus kaheks: kas alkohoolikute-narkokuritarvitajate vabadust on siis õigus piirata? ja teiseks, isegi kui on, siis kas seda peaks tegema riik?

    Sellest, kuidas liberaalne maailmavaade võtab põhjendamatult oma vabadusega opereerimise ühikuks ainuindiviidi, kontekstist eemaldatud aatomi, kellel peaks olema oma “privaatsfäär”, kuhu riik või keegi teine ei tohi tungida, on kirjutanud teiste hulgas Charles Taylor ja Michael Sandel. Miks ma seda mainin – sest ma ei usu, et Jüri Saar neid autoreid lugenud on.

  3. Paulio ütleb:

    Nüüd läks küll kehvasti. Paul ja A.Kes tungisid oma jutuga minu privaatsfääri (ma olen hetkel kodus ja nende jutt tekitas minus sõnulseletamatut ängi, lausa valus hakkas). Ehk siis tõmbaks piiri nende jutu juurde (nemad ületasid piiri) ja edaspidi ei laseks neil enam sellisel viisil sõna võtta…

    Ok, nali naljaks (Paul ja A.Kes, see oli nali, ma edaspidi hoian oma sarkasmi endale).

    Kui suure osa elanikkonnast moodustavad need, kes alkoholi kuritarvitavad või kes on alkohoolikud? Kas nende kaitsmine nende enda eest on piisavalt heaks õigustuseks, et ülejäänud ühiskonnale (80-95% elanikest) peale suruda Teie nägemust õigest alkoholipoliitikast.

    Ja kuhu me tõmbame piiri millal on alkoholi piiramise poliitika mõistlik ja millal ühiskonda kahjustav? Kuskil see piir tõenäoliselt on, sest ka keeluseadused pole kuskil pidama jäänud kuna nad hullemaks on osutunud kui pahe millega nad võitlema pidid.

  4. paul ütleb:

    Tahaksin märkida, et mina olen üldiselt piirangute vastane ning oma kommentaariga tahtsin lihtsalt tõstatada küsimuse sellest, et kusagil ju peaks piir olema!?

  5. Suurvend ütleb:

    Kui rääkida postituse esimesest osast (alkoholikeeluga seoses), siis tundub Jüri Saarel kuidagi liiga otsene side alkoholi keelajate ja Delfi kommentaatorite vahel. Alkoholikeelu üle saavad otsustada eranditult need, kellel on selleks võim, s.t. poliitikud. Kommijad võivad aga pritsida mis tahes tatti nii otsuse poolt kui ka vastu kõige erinevamatel põhjustel. Nende jaoks kehtib sõnavabadus ja see peabki kehtima. Tegu pole mitte lolli mõtlematusega, vaid suures osas poolikute mõttekildudega, mille tagamaad selginevad pikema vestluse käigus, nagu ka see, mida siis kommija *tegelikult* tahab. Väga vähesed meist on mõttetihedad lühivormimeistrid.

  6. Geily ütleb:

    Süütevedeliku kohta siiski nii palju, et seda joovad enamasti inimesed, kelle rahakotis pole piisavalt raha alkoholi jaoks. Seega pole neile oluline kui kaua need poed lahti on, ega neil viina jaoks nagunii raha ei ole.

    Muus jaos olen nõus. Inimesed lihtsalt mõtlevad tänu piirangutele rohkem ette ja alkoholi müük sellest ei vähene.

    Teiste, hetkel illegaalsete toodete osas olen veidi skeptilisem. Suitsetamine on keelatud alla 18 või 21 aasta vanustele (ei mäleta täpselt) ja sellest hoolimata on see noorte seas suur probleem. Kui erinevad ained (kanep jt. narkootikumid) oleksid legaalsed ent samamoodi keelatud noortele kui suitsudki või alkohol, siis usun, et meil oleks tegelikkuses palju suurem hulk sõltlasi. Noori, kes midagi tarbivad vaid seetõttu, et keelatud vili on magus ja “cool”.

    Samas olen 100% nõus, et täiskasvad inimesel peab endal olema võimalus valida, mida ta teha soovib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga