Leigelt otsedemokraatiast ja virtuaalsest kaasamisest
Kes on viimased pool aastat kuskil peidus olnud ja sattunud mingi ime läbi esimese asjana Vabalogi lugema, siis laupäeval asutati erakond Eestimaa Rohelised, mille programmi üheks olulisemaks nurgakiviks näib olevat otsedemokraatia, mis peaks laiemalt väljenduma sagedamate referendumite näol.
Õnneks on inimesi, kes ei pea üleliigseks meeldetuletada, et otsedemokraatia ei ole minigi võlukuul, mis tapab halvad poliitikad ja vähendab inimeste rahulolematust üldiste arengusuundade vastu:
Pikaajalist, strateegilist ja efektiivset poliitikat on võimatu sel moel ajada, et valijaskond iga viimse kui üksiku sammuga rahul oleks. Võiks ju mõelda, et võim hakkab rahvale nii hästi seletama oma sammuda tagamõtteid, et rahvas tuleb paati… Aga praktikas tähendaks rohked referendumid arvatavasti võidujooksu “poliitiliselt populaarsete” eelnõude suunas. Ja kuna poliitika seisneb kompromissides, tekiks iga vähegi sisulise otsuse juures ühiskonda veelgi enam lõhestav patiseis.
Esindusdemokraatia tähendab seda, et me anname teatavatele isikutele mandaadi uskudes, et nad oma võimuperioodil teostavad optimaalselt neid huve, mida nad lubasid esindada. Ideaalis näevad need isikud strateegilist plaani, kuidas läbi kompromisside ja võitude seda agendat võimalikult efektiivselt teostada. Ja üksiku otsuse puhul valija käest küsimine… oleks nagu kui keegi hakkaks Liivalaia tänaval kõrvalistmelt su autorooli rebima põhjendusega, et “lubasid ju Pärnusse sõita!”. Jah, sõidame küll Pärnusse, aga pöörde võiksime ikka ristmikul ja rohelise fooritule alt sooritada.
Otsedemokraatia suurim probleem nii nagu seda rohelised näivad praegu serveerivat on suutmatus arvestada erinevate poliitikate pikaajaliste tagajärgedega nagu ka vahetute ootamatute tagajärgedega. Mida tehnilisem või keerulisem küsimus, seda problemaatilisem on otsedemokraatia. Mulle on siiani täiesti arusaamatu, millised mõjud oleks taolisel referendumil – kas tegu oleks ühekordse ja vahetu sekkumisega (a la Sakalat ei lammuta) või tõesti seadustega, millel oleksid laiapõhjalised ja kaugele ulatuvad tagajärjed (a la rohkem kui 20 aastat vanu hooneid lammutada ei tohi).
Rohelistelt ootaks konkreetsemat visiooni sellest, kuidas see Eestis võiks toimuda kui viited Shveitsi süsteemile, sest praegu näivad erinevad inimesed otsedemokraatiast kohati vägagi erinevalt arusaavat.
Ma ei hakka pikemalt sellel teemal kirjutama, sest natuke rohkem kui aasta tagasi sai kirjutatud päris mitu pikemat ja kriitilist postitust pidev-valimistest, millest kõige põhjalikumale – Pidev-valimistest ja Tehingukuludest koos tagasihoidlikuma alternatiiviga – on vist õige aeg jälle viidata. Sisuliselt oli pidev-valimiste näol tegu otsedemokraatia vormiga – otsedemokraatia ruudus!
Kelle jaoks minu jutt pole piisavalt veenev ja põhjalik, siis soovitan tutvuda Bryan Caplani üpriski pika kirjutisega Myth of the Rational Voter, kus toodud hulgaliselt näiteid ja statistikat mis minu kirjutisest puudub.
Paljuski samasse kasti otsedemokraatiaga on mul kiusatus jätkuvalt paigutada mitmed eGA üritused, millest viimane – Virtuaalne debatt, reaalne kaasamine – toimus alles möödunud nädalal. Samas ei saa ma ürituse kava (DOC) vaadates üle muljest nagu tegu oleks vägagi ühekülgse seminariga, kus fännid saavad kokku ja räägivad üksteisele, kui äge see kõik on.
Kus on skeptikud ja kriitikud, kes sellesse ilusasse pilti auke sisse toksiks, potentsiaalseid probleeme ja puudusi esile tõstaks, et sealt edasi minna? Või polegi see asja eesmärk?
Tõenäoliselt on mõtet ära oodata ja kuulata ettekanded enne kui ma ennast mõnda tobedasse nurka kirjutan.
TÄIENDATUD: “osalusest” sai tänu tähelepanelikule kommenteerjale “otse”. Sisu see siiski ei muuda…vähemalt minu arvates. Samas tekib küsimus, kas ma olen ainus, kellel need kaks vahel segamine lähevad?
Categorised as: ...
protesteerib, otsedemokraatia, mitte osalusdemokraatia.
osalusdemokraatia = sõnavabadus. sina võid linnavalitsusele teha ettepaneku, linnavalitsusel jälle on õigus su ettepanek arvestamata jätta ja paberikorvi visata.
otsedemokraatia= rahvahääletused. sina teed koos kaasmõtlejatega ettepaneku. kui see kogub piisavalt poolthääli pannakse see hääletusele ning kui hääletusel enamus on selle poolt siis on see peab linnavalitsus selle ellu viima.
vigane lause
… kui hääletusel enamus on selle poolt siis peab linnavalitsus selle ellu viima …
Siin on nüüd minul tõesti natuke põhjust häbeneda. Edaspidi üritan tähelepanelikum olla 😛
Tegelt on veel kolmas demokraatia, deliberative democracy ehk kaalutlev demokraatia. See on see, mille poole rohelised (minu arusaamise kohaselt, aga mäletmist mööda on ka näiteks Strandberg ja Tammet seda maininud) püüdlevad. Ehk kuidas harida massi, et nad saaksid aru mida esindus- või otsedemokraatia korras saavutada vaja oleks.
Ei usu mina sellesse Roheliste üritusse! Teoorias asi justkui toimib, kuid praktikas pole mingeid ühtseid vaateid ollagi. Ainuke, milles võidakse kokku leppida on see, et oleme millegi VASTU! Edasiviivat strateegiat Rohelistel ei ole ega tulegi.
Mõned mõtted veel:
Roheliste üks peamisi eesmärke näib olevat põlevkivi (eriti kui vaadata kui palju seda meedias esile tõstetakse) kaevandamise lõpetamine. Ok, miks mitte, kuid ma ei saa siiani aru, mis kõigi nende inimestega tehakse, kelle töökohad otseselt või kaudselt põlevkivist sõltuvad.
Rohelistel on ka see probleem, et neil näib olevat natuke naiivne arusaam sellest, mis asjad on EL’i kompetentsis ja millele riiklikul tasandil pole enam praktiliselt võimalik sekkuda. Ma lugesin EER’i programmi ja minu tungiv soovitus oleks võimalikult kiiresti ennast kurssi viia sellega, kuidas Euroopa Liit toimib.
Erakonna programm on idealismist läbi imbunud ning paljudes kohtades ei anta endale aru, et praktikas pole lahendused sugugi nii lihtsad vaid nende “lahendused” tekitavad uusi probleeme.
Tobini maks oli surnult sündinud idee ja paljuski aegunud. Viimastel aastatel on spekulatsiooni põhjalikult uuritud ja jõutud järeldusele, et spekulantidel on oluline roll finantsturgude stabiliseerimisel pikemas perspektiivis s.h. näiteks mullidest varakult “õhu” välja laskmisel.
Roheliste programmi realiseerumine eeldab liiga paljudelt eestlastelt ohverdusi, mida nad ei ole nõus tegema, kui on nende plaanide tagajärdegedest mitte motiividest teadlikud.
Mina näen EER’i kui survegruppi, mis sunnib ka teisi erakondi keskkonnale rohkem mõtlema ja parimal juhul alternatiivina Rahvaliidule mõnes koalitsioonis. Thats it.
Nii et teil on selge seisukoht, et rahva arvamus on kurjast. Nojah, eks nii see meie praegune demokraatia toimibki, et kriitikute mõtted kähku paberikorvi, enne kui nad kellegi peas konkreetse tegevusplaani võtavad…
Eke: Arvamust võib alati avaldada, kuid kui tagajärgede pärast ei pea vastutama, siis võib igasugu sigadusi korda saata.
Otsedemokraatiaga on alati oht, et vägagi kitsad huvigrupid suruvad naiivsele ja teadmatule enamusele mingi populismi pähe poliitikaid, mille tagajärgedest pole tegelikult keegi huvitatud.
Täpselt samamoodi annab see võimalused n.n. enamuse türanniale, kus paljud suruvad mingile väikesele huvigruppile näiteks paljuski eksitava informatsiooni najal peale tingimused ja kitsendused, mis on nende suhtes ülekohtused.
Sellepärast ma kirjutasingi, et kui räägime otsedemokraatiast, siis räägime konkreetsemalt – idealistlikult oskavad kõik heietada, kuid enda idealismi realiseerumisest tulenevatele tagajärgedele kipuvad kahjuks vähesed mõtlema.
“Sellepärast ma kirjutasingi, et kui räägime otsedemokraatiast, siis räägime konkreetsemalt – idealistlikult oskavad kõik heietada, kuid enda idealismi realiseerumisest tulenevatele tagajärgedele kipuvad kahjuks vähesed mõtlema.”
Oma kommentaariga mõtlesin just seda, et kas sa oleks nii kena ja tooksid konkreetse näite, kus otsedemokraatia on sinu kirjeldatud tagajärgedega teostunud. Pärast kahepäevast mälus tuhnimist arvan, et maailma ajaloo mulle tuntud sündmuste hulgas sellist näidet pole. Küll on aga näiteid sellest, kuidas otsedemokraatia on pärast tekkimist väliste jõudude poolt veriselt maha surutud (Pariisi kommuun – ja see polnud isegi nii otsedemokraatia kui oleks võinud olla). Tavaliselt aga ei lasta sellel tekkidagi – mis hõlmab ka sinu suhtumist.
kuule marvet, minu arust see toimib ka praegu. kõik “harivad” omast arust rahvast ja selgitavad omi seisukohti.
selle mõtteviisi puuduseks on see et on “üks” ja “õige” suund mis suunas liikuda. tuleb ainult välja valida (esindusdemokraatia: parteijuht otsustab, otsedemokraatia: 40 000 inimest otsustavad, mis see on) ja siis selles suunas astuma hakata. mis on alternatiiv? võrdluseks sipelgapesa. on väga palju suundi kuhu liikuda, mida teha.
väga lihtsustatud käsitlus aga minu enda jaoks siin mingi iva on. lähen kritseldan\ joonistan selle oma blogisse. 😀