VABALOG

Arvutimängude evolutsioon; rapatroonilise kaamera pildid ja inimese vastupidavusest avakosmoses

Video- ja arvutimängud on viimase kümnekonna aastaga meeletult arenenud, kuid kui ulatuslik on progress olnud kipub enamusele meist häguseks jääma. Küll aga tuleb progress selgelt välja, kui vaadata ühte 2 minutilist mängude evolutsiooni esitavat klippi:

Evolution might be up for dispute in science, but here’s a video that shows the actual evolution of a few gaming genres. There’s the 2D to 3D progression of killing Nazis, the ways in which the angles of basketball courts have been handled, the Star Wars games that all look kinda lame, the current fighting games that have sweat with more pixels than entire games of the past, and how driving games have progressed from simple algorithms to entire physics wonders.

Jaa, nii mõnigi mäng tuli ka enda lapsepõlvest meelde. Soovitan kõigile, kes on rohkem aega arvuti taga mängides veetnud kui tahaks tunnistada, klipiga tuttuvda.
. . .
Kui tuumarelvade katsetamisel sooviti jäädvustada neid millisekundeid, mis järgnevad seadme aktiveerimisel, selgus, et ükski olemas olev kaamera ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, et jäädvustada soovitud hetki. Nii tekkis vajadus erilise kaamera järgi – rapatroonilise kaamera järgi:

Developed by Dr. Harold Edgerton in the 1940s, the Rapatronic photographic technique allowed very early times in a nuclear explosion’s fireball growth to be recorded on film. The exposures were often as short as 10 nanoseconds, and each Rapatronic camera would take exactly one photograph.

A bank of four to ten or more such cameras were arranged at tests to record different moments of early fireball growth.

They provide technical information about the device’s disassembly. In some of the images shown below, accelerating bomb debris ‘splashes’ on a relatively slower growing fireball surface, creating irregularities and mottling.

Leheküljelt leiab ka pilte, mis tehtud rapatroonilise kaameraga tuumaplahvatustest. Nagu ka viidatud lehekülje autor, Herb Yeates, kirjutab on pildid lummavad ning mõtlemapanevad, sest tabatud hetk on 10. nanosekundi pikkune…hmmm…mis on kõige väiksem ajaühik, mille jooksul saab midagi veel toimuda enne kui tegu on olematusega?
. . .
Eelnev osa sellest postitusest pärineb viitest, mille leidsin blogist, mis mõeldud sellistest veidratest ja natuke kummalistest küsimustest huvitunutele inimestele. Blogi nimigi on juba palju ütlev: Damn Interesting.

Üks viimaseid postitusi oli ka üks huvitavamaid ning käsitles seda, kui kaua peaks inimene avakosmoses vastu ilma skafandrita. Nii saavad kummutatud näiteks mitmetest filmidest tuttavad müüdid sealhulgas ka see nagu inimene plahvataks vaakumis:

In the absence of atmospheric pressure water will spontaneously convert into vapor, which would cause the moisture in a victim’s mouth and eyes to quickly boil away. The same effect would cause water in the muscles and soft tissues of the body to evaporate, prompting some parts of the body to swell to twice their usual size after a few moments. This bloating may result in some superficial bruising due to broken capillaries, but it would not be sufficient to break the skin.

See on vaid väike lõik. Postitus on pikk, kuid huvitav ning annab lõpuks vastuse, mis osutus vähemalt minu jaoks üllatavaks, kuid samas Kubricku 2001: A Space Odyssey vastu austust suurendavaks.

Tagged with: ...

Categorised as: ...