VABALOG

Kas liberalismi paradigma on muutumas?

Alati mitmekülgne ja huvitav Tyler Cowen on lahanud liberalismi olemust ning seda kohati provokatiivses essees, kus toob välja ka huvitava liberalismi paradoksi – liberaalsema poliitika tulemusel on kasvanud inimeste sissetulekud ja paranenud riigiaparaadi kvaliteet:

Those developments have brought us much greater wealth and much greater liberty, at least in the positive sense of greater life opportunities. They’ve also brought much bigger government. The more wealth we have, the more government we can afford. Furthermore, the better government operates, the more government people will demand. That is the fundamental paradox of libertarianism. Many initial victories bring later defeats.

The old formulas were “big government is bad” and “liberty is good,” but these are not exactly equal in their implications. The second motto — “liberty is good” — is the more important. And the older story of “big government crushes liberty” is being superseded by “advances in liberty bring bigger government.”

Cowen ei ole loomulikult esimene, keda loogika selles suunas juhatab. Joseph Schumpeter jõudis 1942. aastal ilmunud Capitalism, Socialism, and Democracy sarnasele kuigi mõnevõrra pessimistlikumale järeldusele – vähemalt Frederic Sautet arvates:

Schumpeter, like Mises, didn’t believe hampered markets could work well and would be sustainable in the long run. This in itself was quite an achievement for an economist in the interwar period. During that time, most intellectuals argued against capitalism, and most economists joined the chorus against free markets. In this context, Schumpeter stood fast arguing that there was no other way to allocate resources and improve the lot of the masses.
. . .
Schumpeter was more than an economist: he was also a sociologist, an anthropologist, and above all a historian. Capitalism is doomed for sociological/cultural reasons he surmised. Schumpeter didn’t buy into Marxist economics (which also irremediably condemned capitalism in the long run), but he thought the cultural appeal of socialism would some day become irresistible.
. . .
His message is rather gloom but the questions he raised are the right ones. “What makes countries become prosperous?” and “What makes social systems robust?” are the two sides of the political economy coin as he saw it. Schumpeter offered an economic response to the first one (i.e. creative destruction) and a cultural and sociological response to the second one (i.e. the cultural appeal of socialism).

Cowen ei ole õnneks sama fatalistlik kui Schumpeter ja leiab, et pigem peaksid liberaalsema maailmavaatega inimesed loobuma “vabadus vs. võim” paradigmast ja leppima sellega, et mida rikkamaks inimesed saavad, seda rohkem ja paremat riigiaparaati saavad nad endale lubada ja riigiaparaati saab oma korda kasutada uute probleemide nagu globaalsed epideemiad, looduskatastroofid, kliimamuutused, intellektuaalse omandi küsimused ja tuumarelvad levik vastu võitlemiseks.

Loomulikult ei jaga kõik Coweni seisukohti ja näiteks Bryan Caplani vastab postitusega Worst Advice to Libertarians Ever?:

Contrary to Tyler’s suggestion, libertarians have been thinking about scary predictions for a long time. Remember Julian Simon? Long story short: (a) Scary stories are usually greatly exaggerated; (b) Government “corrections” are quite likely to make problems worse; (c) Liberty will suffer in the bargain. The “War on Terror” inspired by the 9/11 attacks provides a nice confirmation of these deep lessons.

The bottom line is that libertarians need to pay attention to these issues because non-libertarians are eager to do something about them. But libertarians’ skeptical presumption against both the likelihood of disaster and the likelihood that government will avert disaster is wise and justified.

Kiiresti muutuvas maailmas mängib olulist rolli pragmaatilisus ja tõenäoliselt on seda Cowenil rohkem kui Caplanil, kuigi viimase arvamus on mulle sümpaatsem.

PS. Tyler Coweni maailmavaate ja arusaamade kohta sügavamat huvi tundvatel inimestel soovitan kuulata intervjuud mehega. Tyler loeb väga (VÄGA!) laialt ning on ulatuslikult uurinud just kultuuri ja majanduslike suhete omavahelist rolli.


Categorised as: Määratlemata


3 kommentaari

  1. Eke ütleb:

    Huvitav kus siin paradoks on? Kui inimene, kes seisab oma huvide eest, töötab ettevõttes või on selle omanik, siis seisab ta oma huvide eest selle koha võimalusi kasutades. Kui ta on juhtumisi poliitik, siis seisab ta oma huvide eest selle koha võimalusi kasutades (näiteks seeläbi, et säilitab ja soojendab oma kohta kuidas saab). Inimene, kes seisab oma huvide eest, seisab oma huvide eest ükskõik mis kohal ta on. Mingit paradoksi pole.

    Teen puust punaseks ka: kui poliitikuteks on liberaalid, siis otse loomulikult hoolitsevad nad rohkem iseenda (=poliitikute) kui liberaalsuse eest, mida iganes see liberaalsus nende väitel ka tähendab.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Eke: kahjuks on sinu öeldus liigagi palju tõtt ja mul ei jää üle muud kui nõustuda.

    Samas on mainitud essee, postituse ja raamatu puhul tegu mitte poliitikute vaid inimestega, kes ideid genereerivad. Nende jaoks on oluline see, mis juhtub kui nende arusaamasid ja ettepanekuid reaalselt ellu viima hakatakse – kas sellel on pikemas perspektiivis soovitud tulemused. Kui ei, siis kas ja mida peaks muutma?

  3. Paul ütleb:

    Kõva tahtmine on kommenteerida, aga samas ei ole ma Cowen’i kirjutistega niivõrd kursis, et julgeksion tema suhtes oma kindlat seisukohta võta.

    Kommenteeriksin siis pigem pragmaatilisust vs. radikaalsust. Tehes poliitikasoovitusi (policy recommendations) peab kindlasti pigem olema pragmaatik kui idealist. Soovitada tuleks seda mis on teostatav (näiteks tänase Eesti kontekstis tulumaksu alandamine vs. tulumaksu kaotamine). See aga ei tähenda seda, et need poliitikasoovitused tuleks võtta enda poliitilisteks põhimõteteks. Ja just see mulje jääb Cowen’i artiklist.

    Lisaks tundub, et Cowen mängib terminitega. Korduvalt nimetab, et praegune USA valitsusaparaat on suurem, kuid ei maini kas seda suhteliselt (kui suure osa GDPst läheb valitsusele) või absoluutselt (valitsuse eelarve on suurem kui varem dollarites mõõdetuna). See on küll tõde, et liberaliseerimine suurendab valitsuse absoluutarvudes, kuid vähendab seda ikkagi suhteliselt (hea näida meie väikselt kodumaalt: maksulaekumine on suurenenud, kuigi makse on alandatud).

    Kiiresti muutuvas maailmas tuleb oma igapäevategemistes olla pragmaatiline, aga oma põhimõtetele kindlaks jäädes. Muidu avastame ennast maailmas mis kiiresti halvemuse poole muutub…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga