VABALOG

Pronkssõduri võimalikust mõjust Eesti majandusele

Kuulsin ühelt healt sõbrannalt, kuidas üks tunnustatud majandusanalüütik neile Eesti majanduse tulevikustsenaariumeid lahkas. Ma ei hakka peatuma nendel väikestele tõenäosustel, mis ta määras Eesti majanduskasvu jätkuvale kasvule (oluline kasvu kiirenemine ja sama kasvutempo hoidmine) vaid hoopis tõenäolisematele stsenaariumitel.

Loomulikult hoiatas kõnealune majandusanalüütik kõiki kuulajaid sellest, kui tänamatu tegevus on ennustamine enne kui midagi ütles, kuid siis pakkus välja, et “pehme maandumise” tõenäosus on praegu nii 0.6 ja tõsisema kriisi tõenäosuseks pakkus ta aga 0.3, mis pidavat aga realiseeruma pigem äärmuslikul juhul a la inimesed hakkavad “mõisaid põletama”.

See oli mõned päevad enne neljapäeva ja reede öösel Tallinnat vallanud rahutusi, kus keerati autosid katustele, tänavatel süüdati lõkkeid, rüüstati poode ja vandaalitseti niisama.

Tõenäoliselt on praegu veel vara hakata ennustama kriisi, kuid kui olukord pärst 9. maid ei normaliseeru ja marodööritsemin jätkub ka siis, tuleb otsa vaadata ka tõsiasjale, et inimesed hoiavad õhtuti Kesklinnast eemal – kannatavad poed, baarid ja restoranid. Rahvusvahelisest meediast välja imbuvad uudised panevad potentsiaalsed turistid Tallinnasse tuleku otstarbekuses kahtlema. Osad poed tuleb uuesti varustada ja remontida, mis kõik võtab aega ja raha. Samal ajal teevad politseinikud ületunde, mille eest nõile kõigile on ettenähtud ka õiglane tasu, mis kindlasti ei ole lõppkokkuvõttes sugugi odav.

Valitsuses lubadus korvata kõik kahjud või kulud (oleneb sellest, kes räägib) on aga piisavalt üldsõnalised, et sinna alla ei mahu saamata jäänud tulu. Rahandusministri sõnavõttu kuulates jäi minule mulje, et korvatakse ikkagi ainult reaalsed kahjustused ja varastatud kaup ning seda kuludokumentide alusel pärast politseisse esitatud avaldust ning rahandusministeeriumisse toimetatud õiendit. Vähemalt lubatakse esimesed väljamaksed teha 10 tööpäeva jooksul, kuid tõenäoliselt hakkab see periood päris kiiresti venima.

Lõppude lõpuks ei ole aga otsesed kahjud need, mis võivad oluliselt mõjutada kohaliku majanduskliimat vaid inimeste optimistlikus või pessimistlikus, valmisolek teha kulutusi täna mitte ülehomme või järgmine aasta. Siin kohal väike tsitaat Keynes’ilt:

“Even apart from the instability due to speculation, there is the instability due to the characteristic of human nature that a large proportion of our positive activities depend on spontaneous optimism rather than mathematical expectations, whether moral or hedonistic or economic. Most, probably, of our decisions to do something positive, the full consequences of which will be drawn out over many days to come, can only be taken as the result of animal spirits – a spontaneous urge to action rather than inaction, and not as the outcome of a weighted average of quantitative benefits multiplied by quantitative probabilities.”

Eesti viimaste aastate majanduskasv põhineb paljuski eestlaste tuleviku ootustel, mida siiani on tagant utsitanud kohati õigustamatult kõrge optimism enda ja Eesti tuleviku perspektiivide osas Euroopa Liidus.

Paar ägedamat päeva ei muuda tõenäoliselt eriti midagi, kuid pikem rahutuste periood, kuhu lisandub näiteks kaubanduslike suhete katkemine Venemaaga on märksa problemaatilisemad. Lisame siia veel teravama välismeedia tähelepanu ja polegi rohkem vaja, et inimesed muutuksid enda investeerimis- ja ostusotsustes oluliselt konservatiivsemaks.

Ennustamine on üks ülimalt tänamatu töö, kuid mõne mõtteharjutuseks liigitatava stsenaariumi võiks välja tuua.

Negatiivsemalt poolt tekitab üldine nõudluse vähenemine vajaduse osade inimeste vallandamise järgi, mille tulemusena jäävad töötuks just madalama hariduse ja sissetulekutega inimesed – sealjuures eestlased -, kes on aga märksa rahvuslikuma mentaliteediga. Vastatsikused süüdistused viivad aga konfliktide ja kokkupõrgeteni, mis võivad rahutustele hoogu juurde anda ja luua allakäigu spiraali. Õnneks eeldab selline stsenaarium pikemaid rahutusi, mis eilsete sündmuste taustal tunduvad ebatõenäolised juba täna.

Samas, näidake mulle inimest, kes taolist marodööritsemist isegi teisipäeval oleks osanud ennustada.

Positiivse stsenaariumi puhul rahunevad vandaalid maha ja saavad aru, et lõhkumise ja laamendamisega ei saavutata peale täiesti asjasse mitte-puutuvate inimeste pahameele mitte kui midagi. Ilmselgelt ei ole poepidaja süüdi pronkssõduri teisaldamises ning tema poe rüüstamine ei avalda Ansipile ega tema valitsusele praktiliselt mingit mõju. Tulevad tähtpäevad ja lähevad. Tuleb tavapärasest meeldivam suvi, mis meelitab nii turiste kui eestlasi Eestis puhkama ja elu läheb edasi.

Ma ei näe mingit põhjust integratsioonile hingekella lüüa, sest pätte ja kaabakaid on alati olnud. Enamus pronkssõduri juures meelt avaldanud inimesi on rahulikud ja töökad. Paljudele venelastele ei lähe pronkssõdur aga suurt midagi korda. Jah, osad neist oleks võib-olla tahtnud, et pronkssõdur jääks sinna, kus ta on, kuid on ka neid venelasi, kes meenutavad enda vanemate jutte Teisest maailmasõjast – kuidas punaarmee tuli ja võttis ka neilt kõik, mis võtta andis – ja neid jätab pronkssõdur suht külmaks.

Mis mind aga murelikuks teeb on noorem põlvkond, keda just eile suuremas koguses tänavatele imbus. Loosungid nagu “CCCP 4-EVER” saavad tulla ainult teadmatusest ja annavad ühtlasi mõista, et meie haridussüsteem ei täida praegu päris neid funktsioone, mida oleks vaja. Ühtlasi oleks huvitav teada, mida arvavad nende laste õpetajad enda õpilaste tegevusest Tallinnas.

Tagged with: majanduskasv, pronkssõdur

Categorised as: Määratlemata