Kuidas Eesti innovatsiooniga maailmas laineid saaks lüüa!
Auhinnad ja nende mõju innovatsioonile on mulle jätkuvalt südamelähedased teemad, mida kajastavaid artikleid on plaanis jätkuvalt Vabalogi lugejateni tuua.
Enda magistritöös (PDF) peatusin sellisel huvitaval firmal nagu InnoCentive, mis tundub olevat üks huvitavamaid “open source” innovatsiooni arendajaid. Järjekordseks tõestuseks sellest, et minu magistritöös käsitletu on alles saamas suurema tähelepanu osaliseks, on maikuu Harvard Business Review’s ilmunud artikkel Getting Unusual Suspects to Solve R&D Puzzles, mis käsitleb just InnoCentive’i rolli lahenduste vahendajana keerulistele probleemidele. Artikli kõige viimane lõik on vast ka kõige olulisem:
Studies indicate that companies shouldn’t waste resources vainly looking for the right people to solve some of their trickiest problems. It’s more effective to encourage a diverse group of people outside the company, or the discipline, to seek innovative solutions. Individuals capable of finding solutions often do exist, and they’re often willing to invest the necessary hours. The solvers in our study reported spending, on average, about two weeks creating their solutions. If people are excited by the challenge, they can find the time.
Eestis minnakse loomulikult vana rada pidi edasi ehk firmadele otsitakse R&D’ga tegelema inimesi mingitest teadusasutustest ja valdkondadest, mis tunduvad ettevõtte poolt määratud ülesande lahendamiseks kõige sobivamad olevat. Kui taoline inimene lõpuks leitakse on vaja talle aga maksta mitte lahenduse vaid hoopis lahenduse kallal töötamise eest ilma mingi kindla tulemuseta ja loomulikult vaadatakse selle raha leidmiseks esimesena (pisar silmas) avaliku sektori poole, sest “keegi meile raha ju ei anna”.
Voila – Arengufond.
Selle asemel, et üles seada järjekordset bürokraatiat, mis monitooriks ja hindaks ja seiraks ja valvaks ja analüüsiks oleks Arengufondile eraldatud 500 miljonit krooni tulnud juppideks teha ja välja tulla konkreetsete probleemidega, mis vajavad lahendust. Osad auhinnad oleks võinud aga välja kuulutada valdkondades, mis pälvivad ka rahvusvahelise meedia tähelepanu.
Eesti oleks ennast positsioneerinud kui innovaatiliselt mõtlev ja tegutsev riik, mis on avatud rahvusvahelisele arendustööle ja mis ei karda teistsuguseid lahendusi laialt levinud probleemidele sealhulgas oleks auhinnad ise olnud lahendus küsimusele, kuidas innovatsiooni edendada piiratud võimalustega väikeriigis.
Mis aga kõige parem: kui lahendust probleemile ei tule, ei pea ka avalik sektor midagi maksma. Arengufondi mudeli propageerijate põhitegevus näib praegu aga olevat pealiskaudsemate vaatlejate harjutamine ideega, et 80-90% rahast kaob sisuliselt arendustegevuse musta auku ilma mingite tulemusteta.
Ja loomulikult ei tasu unustada ka 20 miljonit krooni, mis kulub Arengufondi elus hoidmiseks…igal aastal – kokku 100 miljonit krooni järgmise 5 aasta jooksul.
Categorised as: Määratlemata
Tundub küll, et üsna kalliks läheb Arengufondi administreerimine!
500 milj.EEK vastab ligikaudu neljakümne kolmele 1 miljoni USD suurusele auhinnale. See oleks kõva sõna ka rahvusvahelises ulatuses! Meil pole kohe niipalju probleemegi, mida lahendama hakata! Muidugi jääb küsimus, et kuhu see raha rahvusvaheliste konkursside korral läheks? Kindlasti mitte ainult Eestisse…
Pontu on selles, et R&D ongi kallis l6bu. Ja kallis on ta peamiselt seet6ttu, et ENAMIK t88d tehakse tyhja kontrollides ekslikke hypoteese. Kui v6tta kasutusele selline tulemusele orienteeritud systeem, siis tormavad k6ik kohe suundade peale mis t6otavad KIIRET ja LIHTSAT tulemust. M6ni vajalikum, aga riskantsem suund j22ks seet6ttu vaselapse osasse.
paul: kohe päris kindlasti ei jää kõik raha Eestisse, kuid kas peakski jääma? Pigem siduda arendustöö või meeskonnad kuidagi Eestiga, et vähemalt mingid kogemused ja oskused jääksid siia – tekiksid kontaktid ja võrgustikud, mida hiljem saaks täiesti eraldiseisvate projektide raames rakendada.
Offf: Põhimõtteliselt nõus, kuid kas Eestis on piisavalt inimesi, raha ja turgu (sisuliselt eeldused), et R&D saaks mingis tõsiselt võetavas ulatuses teha?
Ma julgen väita, et ei ole ja ei tulegi kunagi taolises väikeriigis sellist ressurssi olema. Mida piiratumad on vahendid, seda olulisem on nende otstarbekas kasutamine. Eestile ei sobi need lähenemised, mis tulevad “läänest” ja on paljuski “copy & paste” teistes riikides tehtust.
Muide, viidatud artiklist tuleb välja, et küsimus ei ole niivõrd lihtsuses kuivõrd väga erinevate valdkondade kogemuse kaasamises. Minu magistritöö üks järeldusi on, et auhinnad täidavad olulist informatiivset funktsiooni, mis sisuliselt tõmbab enda poole potentsiaalse lahendusega inimesi.
Mis on aga vajalikum ja riskantsem? Kas avaliku sektori bürokraatia suudab võitjaid valida? Ajalooline kogemus näitab, et pigem mitte. Lisaks sellele ei ole küsimus selles, et terve maailm või isegi Eesti peaks üle minema auhindadele vaid kuidas oleks otstarbekas väikeriigi avalikul sektoril innovatsiooni toetada?
Huvuitavad kommentaarid mõlemad. Aitäh.