VABALOG

Tootlikuse kasvust Eestis ehk mis toimub ehitussektoris

Kunagi mai alguses lugesin Daniel Drezner’i postitust tootlikkuse kasvu aeglustumisest USA’s ja sellest, kuidas kasvu peamiseks aeglustajaks võib-olla ehitussektor. Mõtlesin juba siis, et võiks uurida, milline on olukord Eestis, sest sarnaselt USA’le võib ka meil iga natukese aja tagant kuulda, kuidas meie tootlikus ei kasva koos palkadega. Kahjuks puudus siis nii motivatsioon kui aeg.

Reedel ilmus Dreznerilt uus postitus, mis viitas Financial Times’is ilmunud Krishna Guha artiklile Construction jobs cloud US productivity. Mõned huvitavamad lõigud, millest ehk kasu ka Eesti tootlikkuse mõistatuse lahendamisel:

With activity down, but employment and hours worked little changed, measured productivity in the construction industry has collapsed since last summer.

Strip out this sector, and the rest of the economy’s productivity performance looks significantly less bad.

There are a number of possible explanations.

One is that companies are hoarding labour in expectation of a rapid rebound in the housing market. This looks increasingly implausible as the housing correction drags on.

Another is that there is a time lag in construction and big job losses are just around the corner.
. . .
David Seiders, chief economist at the National Association of Home Builders, says the BLS assumes that contractors’ hours rise and fall with those of residential building workers, whereas builders in practice let their contractors take the pain when business is slack.

If he is right, the decline in productivity in construction – and across the whole economy – may be smaller than the official statistics suggest. “What we are seeing may be under-employment rather than unemployment,” he says.

Eelnevast jutust saab teha Eesti jaoks mõned spekulatiivsed järeldused, kui vaadata kohaliku tööhõivet viimase kümne aasta jooksul.

Ma ei tea, kui hästi see graafikult välja paistab, kuid kõige suurema hüppe on selgelt teinud ehitus, kus hõivatute arv on suurenenud 5.4-lt% 6.9’le% ja sealt edasi 9.7-le %. Sarnase, kuid poole väiksema kasvu on läbi teinud kinnisvara ja rentimine, kuid üldjuhul on hõivatute määr kõigis sektorites langenud ja nendes, kus on tegu kasvuga jääb see alla 1% punkti kogu perioodi kohta.

Ehitus on üks riukalikult jäik ja aeglaselt muutuv tegevusvaldkond. Lundis õppides käisin kuulamas ka doktorantide seminare ja ühe sellise seminari raames rääkis üks professor ühe enda juhendatava tööst, mis käsitles innovatsiooni just ehitussektoris koos sellega, kui problemaatiline on innovaatiliste meetodite ja lahenduste levitamine ehitussektoris. Tegu on paljuski arhailise valdkonnaga, kus osasid asju tehakse täpselt samamoodi nagu tuhat aastata tagasi – higi ja labidaga.

Tulles tagasi Eestisse, siis ehitussektori tööhõive kasvu taga näen mina kahte potentsiaalselt tootlikust vähendavat põhjust. Mõlema põhjuse võtmesõnadeks on teadmatus tuleviku ees, sest vaatamata üha väiksemale valmisolekule pankade poolt kinnisvaraprojekte finantseerida on selge, et nii elamu kui büroopindade uuendused pole veel kaugeltki ammendunud.

Esiteks, tähendab teadmatus tuleviku ees vajadust arvestada riskidega ja neid varakult maandada. Tootlikkuse tõstmine ehitussektoris tähendab aga eelkõige investeeringuid seadmetesse, millega inimeste tootlikust tõsta. Väiksemad investeeringud on tänaseks juba tehtud, kuid kinnisvarabuumi vaikne aeglustumine on andnud selge signaali sellest, et head ajad ei pruugi jätkuda. Selle teadmise varjus on suuremad ja kapitalimahukamad investeeringud lükatud tuleviku ja ehitus mahtusid üritatakse tõsta pigem läbi täiendava tööjõu palkamise. Milleks osta ekskavaator, millele ei pruugi juba mõne kuu pärast rakendust leida kui sama augu saaks kaevatud mõnekümne mehega, kelle vallandamine on vähemalt teoorias, märksa väiksemate tagajärgedega.

Teiseks, see sama teadmatus tuleviku ees koos ehitusfirmade vajadusega investeerida kuidagi mahtude suurendamisse muutub veel huvitavamaks kui mõelda sellele, et juba mõnda aega ei vaeva meid niivõrd töö kui tööjõudpuudus. Ma kaldun arvama, et odavam on töötajaid palgal hoida täiendavad mõned kuud suht väikese tootlikkusega töödel kui hakata neid vastavalt vajadusele vallandama ja siis mõne aja pärast uuesti palkama – kõrgema palga eest loomulikult.

Arvestades seda, et tööhõive on ehituses viimase 10 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud julgen mina väita, et Eesti tootlikuse kasvu on üpris olulisel määral seotud sellega, mis toimub meie kinnisvaraturul.

Kui palju minu spekulatiivsest heietusest on õigustatud otsustab iga lugeja ise, kuid ma olen tänulik kõigile, kes eelnevas jutus mingeid puudusi avastavad või ei pea paljuks mõnele loogikaveale minu tähelepanu suunata kommentaarides.

Tagged with: Drezner, ehitus, tootlikus

Categorised as: Määratlemata