Riigifirmade raiskamisest, ohtlikest ideedest ja brändide informatiivsest väärtusest
Vaimukuse eest saavad boonuspunkte täna David Dollar ja Shang-Jin We, kes panid enda värske uurimuse pealkirjaks Das (Wasted) Kapital: Firm Ownership and Investment Efficiency in China, mis uurib riigifirmade kasumilikust Hiinas. Võrdluseks kasutatakse välisinvesteeringutel põhinevate firmade ja erafirmade andmeid. Tulemuseks loomulikult huvitavad järeldused:
The degree of inefficiency is economically and statistically significant. In particular, we show that wholly and partially state owned firms have lower marginal returns to capital than private or foreign firms by 23-54 percentage points (on a pre- tax, pre-depreciation, and all distortions-inclusive basis).
Kui ikka ajendid ei ole paigas, siis pole mõtet ka mingit erilist tulemust oodata ja kahjuks ei ole teiste rahaga mängimine just kõige parem ajend. Ühtlasi toovad uurimuse autorid välja, et Hiina saaks hakkama 8% väiksemate kapitalikulutustega ilma majanduskasvu mõjutamata ehk praegu raha lihtsalt raisatakse.
Milliseid järeldusi on eelnevast teha Eesti Raudtee või Eesti Energia kohta?
. . .
Steven Pinker, Harvardi ülikooli psühholoogia professor, avaldas hiljuti Chicago Sun-Times’is essee In Defence of Dangerous Ideas, mille alguses käib välja päris pika nimekirja erinevatest “ohtlikest ideedest”:
Is morality just a product of the evolution of our brains, with no inherent reality?
Would society be better off if heroin and cocaine were legalized?
Is homosexuality the symptom of an infectious disease?
Is the average intelligence of Western nations declining because duller people are having more children than smarter people?
Need on vaid mõned küsimused, kuid Pinkeri eesmärk ei ole niivõrd küsimusi ritta seada kuivõrd arutleda selle üle, kas peaks küsima küsimusi, mis on valitsevate moraalsete seisukohtadega vastuolus. Teadlasele kohaselt ei jäta Pinker mängust välja ka argumente “ohtlike ideede” leviku piiramiseks, kuid jõuab enda essee lõpuks igati mõistliku järelduseni:
Though I am more sympathetic to the argument that important ideas be aired than to the argument that they should sometimes be suppressed, I think it is a debate we need to have. Whether we like it or not, science has a habit of turning up discomfiting thoughts, and the Internet has a habit of blowing their cover.
Kohustuslik lugemine kõigile, kes ei taha nämmutada vanu ideid vaid soovivad näha jätkuvalt uute ideede välja käimist ja võimalusel rakendamist – eriti kui need on vastuolus valitsevate moraalsete arusaamadega.
. . .
Arvestatav seltskond inimesi on üllatavaltki vaenulikud brändidele ja nendega kaasnevatele logodele. Samas unustavad need samad inimesed, et bränd on firmale väärtuslik sõnumiedastaja ja kannab endas sageli iga tarbija jaoks olulist informatsiooni.
Nii on näiteks hiinlaste ilma brändita tooted sageli ohtlikumad, madalama kvaliteediga ja sisaldavad aineid, mis võivad olla isegi mürgised. Hiinlastel pole vaja enda brändi või nime kaitsta, sest nad on sisuliselt anonüümsed ja sellepärast suhtutakse ka tarbijasse ükskõiksemalt, mis oma korda paneb tarbijad olukorda, kus brändist otsitakse kinnitust kvaliteedile:
Consumers are thinking twice about buying no-name Chinese products with long lists of ingredients. U.S. distributors are checking their sources. Retailers, especially those who stock a lot of Chinese goods, are becoming a lot more concerned about their reputations. And Chinese firms and their partners are investing in brands.
How does all this happen? Firm by firm, case by case and step by step. You might recall the recent case of the 1.5million Thomas & Friends toy rail cars and accessories with lead paint. Fair or not, Thomas & Friends has lost quite a chunk of its brand-name capital, and its very survival is in question. No doubt Thomas & Friends has some new protocols.
Allhangete tegemine näibe esmapilgul hea moodus sellest piirangust mööda saada, kuid igal brände omaval ettevõttel on kõik ajendid olemas oluliseks kvaliteedikontrolliks. Neile, kes arvavad, et usinam reguleerimine lahendab probleemi, tsiteeriks artikli viimast lõiku:
Here’s another Key Fact: Mattel, which produces Barbie dolls and characters from Sesame Street and Nickelodeon, this month stopped about 700,000 toys with lead paint from reaching U.S. consumers and recalled 300,000 additional toys sold through retailers such as Target, Toys “R” Us and Wal-Mart.
So how long will it take for the market to respond? Less time than it would take for new regulations to take effect.
. . .
Viimases @arvamus loos kirjutasin ettevõtjast kui meie aja tunnustamata kangelasest. Meeldivaks üllatuseks olid paar positiivset kommentaari.
Categorised as: Määratlemata