VABALOG

Palju õnne Friedrich August von Hayek

Don Boudraux tuletab meelde, et 8. mai on Friedrich August Hayek’i sünnipäev. Kui vanameister oleks veel elavate kirjas, siis oleks ta täna 109. aastane ja tõenäoliselt liberalismi eestkostja viimaseni hingetõmbeni. Hayek’i sünnipäeva tähistamiseks on Don Boudraux vaikselt juurutanud traditsiooni, kus sünnipäeva tähistajad pakuvad välja ka mõne tsitaadi. Mul on üks lemmiktsitaat täitsa olemas, kuid suur oli minu üllatus kui Steve Horowitz selle täna inglise keeles välja käis:

“The curious task of economics is to demonstrate to men how little they really know about what they imagine they can design.”  (The Fatal Conceit, p. 76)

Kui ma ei eksi, siis tsitaat kõlab raamatu eesti keelses tõlkes “Hukutav Upsakus” järgmiselt:

Majandusteaduse imelik ülesanne on näidata inimestele, kui vähe nad teavad asjadest, mida enda arvates suudavad kavandada. 

Minu jaoks omab see lause aga erilist tähendust.

Aasta oli 2000 ja ma olin parajast alustanud EBS’is teist kursust. Ühe ainena oli ette nähtud majandusmõtte ajalugu, mida esimese poole semestrist andis Meelis Kitsing ja teise poole Hardo Pajula. Kursuse raames pidi iga tudeng mõnel teemal tegema ettekande, kuid kuna minu perekonna nime algustähe võib leida tähestiku tagumisest otsast, siis enne jõudis Meelis parematele jahimaadele liikuda kui mina midagi ette kanda sain. Pajula eestvedamisel jäid aga mitmed loengud ära ja lõpuks oli ta olukorra ees, kus ettekandeid polnud võimalik aja puudumise tõttu teha. Kuna hinne pidi siiski millestki kokku tulema kogus ta kokku need, kellel ettekande eest hinne puudus ja andis neile ülesande: kirjutage arutlev essee tsitaadi põhjal.

Ma ei mäleta enam, kas saime kõik sama tsitaadi (mitte et meid väga palju oleks olnud!), kuid mina sain igal juhul eelnevalt mainitud Hayek’i tsitaadi.

Selle essee kirjutamise ajal olin 19 aastane ja kui keegi oleks minult minu maailmavaate kohta küsinud, siis oleksin tõenäoliselt vastanud pikema pausita, et olen sotsialist. Selles ei ole tegelikult midagi imeliku, sest juba 19. sajandil oli käibel üks tabav ütlus:  

He who is not a socialist at 19, has no heart. He who is still a socialist at 30, has no brain. 

See versioon pärineb Bismarck’ilt, kuid seda on kasutanud ka Hayek, kes alustas, muide, samuti sotsialistina, kuid mida rohkem ta luges ja mõtles, seda keerulisemaks muutusid tema vaated ja lõpuks jõudis ta loogilise ja (minu arvates) ainuõige järelduseni, mille kohaselt on kõige õiglasem ühiskonna korraldus rajatud liberalistlikule maailmavaatele. 

Püüdliku tudengina otsustasin tsitaadiga mitte piirduda ja läbi lugeda Hukutava Upsakuse, raamatu, kust tsitaat pärines, ja mõnevõrra kriitilisemalt tervesse tsitaati suhtuda ja seda sotsialistlikust vaatepunktist. Kirjutasin ta valmis ja esitasin Pajulale, kuid hinnet pidin mitu kuud ootama. Ma olin harjunud esseede eest pigem paremaid kui halvemaid hindeid saame ja kui ma lõpuks enda hinde teada sain ei tahtnud ma sellega leppida.

Hinne: C-  Mille eest?! Oli minu esimene reaktsioon.

Järgnes kassi-hiire mäng, kus mina Pajulat igal võimalusel tüütasin ja parandatud esseed nõudsin, et ta vähemalt selgitaks, miks ta sellise hinde pani. Igale EBS’i tudengile oli selge, et Pajula on üks harituimaid ja võimekamaid inimesi ja saada temalt pajuski hävitav hinnang esseele, millega sa olid korralikult vaeva näinud oli…murettekitav. Mul õnnestus temalt saada üks kommentaar trepikojas (teise ja kolmanda korruse vahel), kus ta mainis midagi sisutühjast retoorikast, kuid sellega tagasiside ka piirdus. Parandatud essee minuni kunagi ei jõudnud, kuid see hinne…see kuradi hinne häiris mind jubedalt ja oli tegelikult ajendiks nii Hayekit kui liberalismi edasi uurida. Ma tahtsin mõista, miks ta minu esseed sisutühjaks pidas ja mida see Hayek’i nimeline mees õieti öelda tahtis.

Igal juhul otsisin ma selle essee täna üles. Lugesin läbi ja sain veel kord kinnituse sellest, et Pajulal oli täiesti õigus selline hinne panna ja “sisutühja retoorika” kommentaar oli samuti igati õigustatud. Kui päris aus olla, siis oli seda esseed isegi piinlik lugeda, kuid samas on tal oma väärtus. Minu poolt ligi kaheksa aastat tagasi kirjutatu meenutab paljuski seda sama juttu, mida kohaliku blogosfääri vasakult tiivalt võib kahetsusväärselt sageli tänaseni leida: lohakaid üldistusi, pealiskaudset mõttetööd ja ahvatlevat, kuid paljuski sisutühja retoorikat.

Ma ei tea, kui paljudele see essee huvi pakub, kuid selle tervikteksti enda uhkes üleolevuses võib leida joone alt. 
Kirjutatud oktoober/november 2000.

F.A. Hayek oli inimene, kes teadis vist juba varajases eas, et tema saatuseks on võidelda kuni surmani ühe koleda müüdiga, mida enamus maailma tunneb sotsialismina. Ta oli veendunud, et sotsialism on viga, inimmõistuse värdjaslik sohilaps, mis on enda populaarsuse saavutanud ainult tänu ilusatele lubadustele, mille täitmine sotsialistliku korra juures oleks aga võimatu. 

“Hukutavast Upsakusest” pidi saama sotsialismi hauakivi, ta pidi kroonima ühe mehe aastakümneid kestnud võitluse valede arusaamadega ja näitama inimestele, kui vähe nad tegelikult teavad asjadest, mida enda arvates suudavad kavandada. Teos on üpris põhjalik ja bibliograafia aukartust äratav, kuid millegipärast tundub raamat natuke “võlts”. Lähemal uurimisel jääb aga mulje, et kogu teos on hoopis üks suur kapitalismi õigustus. 

Tundub, et Hayek oli siiras inimene, kes tahtis inimkonnale vaid kõige paremat, vaevalt, et ta muidu esialgu sotsialismi omaks oleks võtnud. Samas mõistis ta üpris kiiresti, et inimkond ei suuda veel niipeagi (kui üldse!) sotsialismi saavutada; kiire tehnoloogia areng oli aga võimalik tänu kapitalismile ja omakasule, mis sellega kaasneb. Seega ei saanud Hayek sotsialismi toetada, sest ei uskunud, et see võiks kuidagi inimkonna enamuse elu paremaks teha. Ta nägi ohte, valesid  ja illusioone, millesse olid eksinud idealistid alates Saint Simonist ja Robert Owen’sist. Hayek tahtis paremat elu tervele inimkonnale ja uskus, et kõige parem viis saavutada Paradiis maal on jätkata kapitalismiga, mitte üle minna sotsialismile. 

Kuid ligi viiskümmend aastat võitlust sotsialismiga tegi tahes tahtmata Hayek’ist ka kapitalismi õigustaja. 

Sotsialismi alustõdede kritiseerimine on üks asi, kapitalismi õigustamine aga hoopis teine, eriti kui arvestada, et Hayek kirjutas kapitalismist enamasti ainult head. Kindlasti oli Hayek teadlik kapitalismi negatiivsetest külgedest, kuid tundub, et tema jaoks oli sotsialism ohtlikum, kui mõned väikesed järeleandmised kapitalismile. Need olid ohverdused, mis tema arvates tasusid ennast ära. 

“See, kes võitleb liiga kaua draakonitega muutub ise draakoniks!” nii ütles Friedrich Nietzche, huvitav, kas Hayek’il oli meeles see lause ka siis, kui ta kirjutas “Hukatavat Upsakust”, enda eluaegse võitluse lõppsõna?

Kapitalism või turumajandus ei ole puudusteta. Huvitav on aga see, et osa puudusi ei olegi niivõrd puudused, kui mõne riigi silmakirjalik poliitika olgu see siis Inglismaa 19. sajandil imperialismiga või USA 20. sajandil vabakaubandusega. Mõlemal puhul räägitakse ühest poliitikast, kuid rakendatakse hoopis teist. 

See kuidas Inglismaa ekspluateeris enda kolooniaid, halastamatult röövides sealt ressursse, mis olid regiooni ainsaks väärtuseks, on kõigile, kes ajalooga vähegi tuttavad, teada. Meie seisukohalt hoopis huvitavam on aga vaadata 20. sajandit ja kapitalismi ja vabakaubanduse võidukäiku Ameerikas ja Euroopas. 

USA on vabakaubanduse üks häälekaimaid toetajaid. Kas ei olnud mitte USA koos aktiivsemate WTO liikmetega see, kes propageeris vabakaubandust riikides, mis pärast kommunismi ikke alt vabanemist oma teed tahtsid minna? Usinalt käidi vabakaubandust propageerimas ja soovitamas, kui kõige paremat lahendust majanduskasvuks. Ida-Euroopa Ungarist Eestini oli võlutud kapitalistlike riikide lubadustest ja enamus soovitusi võeti vastu, kuid kas see oli kõige õigem tegu? 

Ei USA ega ka Inglismaa ei saavutanud edu kaubanduses sellepärast, et neil toimis edukalt vabakaubandus vaid vastupidi – protektsionism oli see, mis tõi Inglismaale ja hiljem USA’le rikkuse. Nii USA kui Inglismaa propageerisid vabakaubandust, kuid kui oli vaja enda riigi kodanike huve kaitsta, siis oli vabakaubandus esimene asi, millest loobuti (näit. USA’s terasetööstuse protektsionism). Poliitikud olid mõjutatavad ja lobitöö arvestatav. Vabakaubandus oli hea ettekääne, mille varjus said USA ettevõtted (tihti olid poliitikud osanikud) kaitsta enda huve  USA’s ja hävitada igasuguse konkurentsi, mis neid võis ohustada mujalt.

Inglismaa ja USA olid (on?!) riigid, mis toetasid enda majanduspoliitikat sõjalise üleolekuga ja kui midagi oli vaja, siis see lihtsalt võeti. Said ju enamus kolooniaid rajatud sellepärast, et vaja oli uusi ressursse. Tõsi, enamasti oli ühtteist veel kodumaaltki võtta, kuid kolooniatest sai odavamalt, kasumid olid suuremad ja reeglid vabamad. Imperialist oli kuningas ja “kohalik” oli odav tööjõud, mida ekspluateeriti silma pilgutamata. Kasumid olid aga tohutud. 

Kuid pärast Teist maailmasõda ei suutnud Inglismaa enda kolooniaid ja seal ühe suurema ekspluateerimise alla sattunud tööjõudu enam kontrollida, haridus ja valgustatus jõudsid ka sinna. Kätte oli jõudmas muudatuste aeg ja ainult üks riik oskas seda ära kasutada – USA. Ebastabiilset poliitilist olukorda, mis oli Inglismaa lahkumisest jäänud oskas USA edukalt ära kasutada. Hoopis suuremat rolli hakkasid majanduslikult nõrgemate riikide poliitikas mängima korporatsioonid USA’st, keda toetas valitsus nii moraalselt kui ka sõjaliselt (United Fruit Company tegevus Guatemaalas ja Costa Ricas), kui vaja. Räägiti vabakaubandusest, kuid seda peamiselt mõttega, et USA on vaba võtma ja tegema seda, mis tahab. Väikese, niigi vaese, riigi ja rahva huvidega ei arvestanud keegi. Poliitikud olid ostetavad ja need vähesed, kellel jätkus südametunnistust protesteerida ülekohtu üle kadusid jäljetult järjekordse sõjaväelise reziimi kehtestamisel. 

Praegune situatsioon Ida-Euroopas on kohati üpriski sarnane 50. ja 60. Ladina Ameerikale, kuid natuke vaoshoitum. Olukorra teeb suurriikidele lihtsamaks hirm, mida väikesed ja äsja vabanenud riigid tunnevad endise Nõukogude Liidu ees. Nii USA kui EL poliitikud on edukalt mänginud väikeste riikide sooviga võimalikult kiiresti Euroopa Liiduga  ühineda, kehtestades neile tingimusi ja nõudmisi, mis on kasulikud pigem Euroopa Liidu praegustele kui tulevastele uutele kodanikele. Tasub vaadata vaid väliskapitali osa edukamates ettevõtetes, et mõista kui kasulikud on olnud erinevad tingimused ja “soovitused”  välisinvestoritele.

Sarnaseid näiteid kapitalismi negatiivsetest külgedest on teisigi nagu näiteks keskkonna saastatus ja globaliseerumine, mis hävitab unikaalseid kultuure kiiremini kui imperialism. Kapitalismi hinnaks näib olevat homogeene maailm, kus kõik räägivad ühte keelt ja mõtlevad samamoodi, sest “nii on see alati olnud!”. Kapitalism ja vabakaubandus on loomult ebaõiglased süsteemid, mis on ülesehitatud võimule ja selle hoidmisele teisi ekspluateerides.  Need kellel on kapital valitsevad maailma, teised peavad aga leppima sellega, mis neile öeldakse, mis neile antakse. 

Nagu ei ole täiuslikud inimesed, nii ei saa olla täiuslik ka ükski nende poolt loodud süsteem. Ikka ja jälle peame tegema valikuid,  kus meil tuleb midagi ohverdada, millestki loobuda, et tulemus oleks võimalikult hea. Hetkel on parimaks lahenduseks kapitalism, sest sotsialism on veel liiga harjumatu. Loobuda eraomandist ja traditsioonidest on raske, enamus inimesi pole selliseks sammuks veel valmis. Sotsialismile on võimalik üle minna, kuid see protsess peab olema järk järguline, mille käigus muutub terve ühiskond, mitte ainult üks kiht sellest. 

Inglise kirjanik, Oscar Wilde, enda essees “The Soul of Man Under Socialism” pakkus 19. sajandi lõpus välja ühe võimaliku meetodi. Kuigi essee käsitleb rohkem inimese vabadust sotsialistlikus ühiskonnas võib sellest üpriski utoopilisest esseest välja noppida huvitavaid ideid. 

Wilde oli progressi armastav mees, kellele traditsioonid läksid korda vaid niipalju, kui nad olid indiviidile ja tema vabadusele kasulikud. Ta tunnistas osa neist, kuid leidis, et traditsioonidel on kalduvus muutuda pidevalt arenevas ühiskonnas piiravaks. Seega tuleb vahetevahel traditsioonid kõrvale heita ja lähtuda sellest, mis toimub meie ümber ja meis enestes. Ta asetas rõhu mitte ühiskonnale vaid indiviidile ja tema saavutustele.

Enda essees näeb Wilde sotsialismi, kui üht võimalikku tulevikku, kus masinad suudavad teha lihtsamad tööd inimeste eest. Inimesed saaksid keskenduda aga sellele, mis neid huvitab, mis neile kõige rohkem rahuldust pakub, olgu see siis kunst või teadus. Progress ei peatuks  sellepärast, et ei ole enam konkurentsi, sest inimesed on – vähemalt osa neist –  loomupoolest uudishimulikud. Raha asemel oleks motivatsiooniks individuaalne eneseteostus ja millegi uue jagamine inimkonnaga, sest kuidas muidu saaks sinu avastusest mingit kasu olla. Tunnustus ja eneseteostus – Maslow püramiidi tipp. 

Wilde’i essee on huvitav, kuid kohati üpriski utoopiline ja raskesti usutav. Eeldused, mis ta seab sellise ühiskonna jaoks ei ole veel niipeagi saavutavad, kuid see ei tee seda esseed vähem väärtuslikuks. Wilde nägi probleemi ja üritas probleemile ka lahendust leida. Ta tahtis inimkonnale ainult kõige paremat, kuid ei olnud selle nimel nõus tegema järeleandmisi kapitalismile, ta ei olnud nõus tooma ohvreid. Wilde uskus, et kõigil on võimalik paremini elada.

“…kui vähe nad teavad asjadest, mida enda arvates suudavad kavandada.” Hayek’il võib õigus olla, kuid inimesed on juba kord sellised, et neile meeldib teada, mis on tulemas, seega ei saa nad jätta kasutamata võimalust tulevikku kavandada. Sotsialism võib olla ebaõnnestunud eksperiment, väike viga, millest aga õpitakse. Paljud asjad sõltuvad hetkel liiga mitmetest muutujatest, et olla ennustatavad ja kavandatavad, kuid see võib tulevikus muutuda. Kvantarvutid ja Kaoseteoreem ei ole enam võimatud unistused vaid üha reaalsemad võimalused. Miks mitte arvata, et parem tehnoloogia ja “natuke” arenenumad inimesed ei oleks suutelised sotsialismi ellu viima?  

Teatud ühiskonna rikkuse tasemel hakkavad ühiskonna väärtushinnangud muutuma. Kui inimesel on olemas kõik, mida ta vajab, siis muutuvad tema prioriteedid. Enam ei ole talle tähtis niivõrd raha (kapital), kui elukvaliteet, teda ümbritsev ühiskond ja tema enda inimlikus.

Võibolla ei olnud sotsialismi aeg veel tulnud, võibolla on sotsialismi aeg alles tulemas!

Tagged with:

Categorised as: ...